Täiuslik lootus. Nora Roberts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli hoopis teine asi ja ma ikka käisin vahel kohtingutel.“

      „Väga harva.“

      „Väga harva. Kuid mul oli kolm last ja firma. Pealegi – ja see on kõige olulisem – polnud enne Beckettit tegelikult mitte kedagi.“ Clare võttis mõtlikult lonksu. „Ja üks asi veel, kuigi see kõlab pisut pööraselt.“

      „Mulle meeldivad pöörased asjad.“

      „Lizzy. Ta andis nii Beckettile ja minule kui ka Owenile ja sinule väikese tõuke – nii-öelda hüppelaua. Ja vaata nüüd, kuhu me välja oleme jõudnud.“

      „Sina oled abielus ja ootad kaksikuid.“

      „Ja sina plaanid pulmi. Kas sulle ei tundu, et ta teab või näeb või tajub midagi, mida meie ei tea, näe ega taju? Tunnete ja võimalike tunnete kohta?“

      „Võib-olla. Ja tõesti pole midagi pöörasemat kui Lizzy, kes elab oma Billyt oodates võõrastemajas.“

      „Ju vist tõesti. Soovin, et saaksime teada, kes Billy oli ja kes ta Lizzyle oli.“

      „Loodan Hope’i ja Oweni peale. Selleks võib küll kuluda aega, kuid küll nad välja uurivad.“ Avery naeratas Clare’ile. „Nii et kui palju me siis sellest Owenile ja Beckettile räägime?“

      „Oh, kõike.“

      „Tore. Nemad käivad Ryderile pinda, mis ajab Ryderi marru. Ja kui ta on marus, on edasiste suppide tõenäosus suurem. Pärast toda siga Jonathani kulub Hope’ile ära keegi, kes on rohkem kahe jalaga maa peal.“

      „Ryder on kindlasti kahe jalaga maa peal.“ Clare’i nägu läks naerule. „Hope nimetas teda ülbeks.“

      „Uskumatu!“ Avery puhkes laginal naerma. „Ja tema omakorda ütleb, et Hope on upsakas. Ülbe ja upsakas. See pole minust küll eriti kena, aga see meeldib mulle kohutaval kombel.“

      „Samad sõnad.“ Clare lõi Averyga kokku. „Huvitava suve terviseks.“

      Hope’il õnnestus Ryderit suurem osa nädalast vältida. Ta nägi meest siiski, kuigi ei tahtnud seda, sest võimatu oli mitte märgata Boonsboro-suuruses linnas Ryder Montgomeryt, kes läks uhkel sammul ühelt objektilt teisele.

      Avery restorani MacT, sealt pagariärisse, sealt edasi tervisekeskuse ehitusele. Hope nägi teda rääkimas habemeajaja Dickiga ja Crawfordidega.

      Siin, seal, kõikjal, mõtles ta teatava pahameelega. Ning selleks, et meest vältida, oli ta pannud end sisuliselt koduaresti.

      Täiesti naeruväärne.

      Muidugi oli tal ka palju tööd. Võõrastemaja osutus esimesele hooajale vaatamata väga populaarseks. Ta majutas kaks kirjanikku, kes Clare’i äris autogramme jagasid. Siis peatus ta juures üks armas abielupaar, kes oli tulnud siiakanti osalema kokkutulekul, millega tähistati viiekümne aasta möödumist keskkooli lõpetamisest. Siis noorpaar, kes oli Titania ja Oberoni toas kihlunud ja kes rääkisid juba, et soovivad veeta pulmaöö samas toas.

      Seni oli tal olnud väga meeldivaid külastajaid, kummalisi külastajaid, nõudlikke külastajaid ja imetoredaid külastajaid. Ja eks ka selliseid, kes jäid kuskile sinna vahele, mõtles ta voolikut välja vedades, et lilli ja põõsaid kasta.

      Hetkel olid külastajad kuues toas: kolm sugupõlve ehk ema, kaks õde ja nende kolm tütart. Nad olid veetnud õhtu lustakalt ja üsnagi lärmakalt. Hope eeldas, et nad magavad veel mõnda aega, enne kui lähevad kosmeetikusse ja massaaži.

      Peaks ise ka korraldama naiste õhtu: Clare ja Avery, Justine ja Carolee, Clare’i ema, Carolee tütar. Kutsuks Philadelphiast kohale ka oma ema ja õe.

      Lahedad söögid, vein, vestlus pulmadest ja beebidest.

      Just see, mida vaja.

      Ta ujutas multši veega ja tundis heameelt, et roosid õitsevad ja rippuba on nii kaunilt roheline. Maikuus olid selle õied levitanud mõnusat aroomi ja ta kujutas ette, kuidas need järgmisel kevadel Avery pulmade ajal õitsevad.

      See töö mõjus rahustavalt, ta ümises endamisi, eirates teiselt poolt parklat kostvat kopsimist ja saagimist. Ta lasi peast läbi päeva kohustused ja otsustas vaadata õhtul, mida Billy kohta leiab.

      Suurepärane.

      Kuuldes enda taga mingit häält, keeras ta võpatades ringi.

      „Pea nüüd!“ oli kõik, mis Ryder jõudis öelda, enne kui Hope instinktiivselt vooliku tõstis. Veejuga ujutas Ryderi tervenisti üle.

      „Jumal küll!“ Hope keeras vooliku kõrvale ja üritas vett kinni keerata.

      Ryder võttis väga väljapeetud liigutusega päikeseprillid eest. Ta juuksed ja riided olid läbimärjad, silmad välkusid.

      Jobu lakkus vastutulelikult kividelt vett.

      „Mida kuradit!“

      „Kuss!“ Hope vaatas vaistlikult ülespoole. „Majas on külastajad. Palju naisi.“

      „Ja kas sellepärast sa siis kastadki märjaks kõik siia tulevad mehed?“

      „Ega ma meelega… Mul on kahju. Tõesti on. Sa ehmatasid mind ja ma lihtsalt…“

      „Kas sinu arust on see naljakas?“ küsis Ryder, kui Hope’i suust vallandus mahasurutud naer.

      „Ei. Jah. On küll, aga see ei tähenda sugugi, nagu mul poleks kahju. Mul on siiralt kahju,“ lisas Hope, peites vooliku Ryderi lähenedes selja taha. „Sa ei tohiks hiilida salaja laetud voolikuga naise selja taha.“

      „Ma ei hiilinud. Ma lihtsalt tulin.“ Ryder lükkas märjad juuksed näolt. „Anna voolik siia.“

      „Mitte mingil juhul. See juhtus kogemata. Sina teeksid meelega. Oota siin, toon käteräti.“

      „Ma ei taha käterätti. Ma tahan kohvi. Sellepärast ma tulingi objektilt siia – nagu normaalne inimene.“

      „Pakun sulle kohvi ja toon käteräti.“ Hope tegi Ryderi ümber suure ringi ja keeras kraani kinni ning tuiskas sisse.

      Kogu tee pesuruumi itsitas ta naerda. Ta võttis riiulist rätiku ja läks kööki ning valas kaasavõetavasse topsi kohvi. Ning pani sinna kaks lusikatäit suhkrut, nagu Ryderile meeldis, ja topsile kaane peale.

      Hope lisas lohutuseks šokolaadimuffini ja otsis koerale küpsise.

      Ta tuiskas läbi halli tagasi, kuid seisatas enne väljumist veendumaks, et Ryder pole relvastatud. Tal oli vend ja ta teadis, kuidas need asjad käivad.

      Ta võttis end kokku ja väljus kahetseval ilmel.

      Ning püüdis mitte märgata, kui kuradima hea see mees märjana välja nägi.

      „Mul on tõesti kahju.“

      „Seda sa ütlesid jah.“ Ryder võttis ikka veel Hope’i silmas pidades rätiku ja pühkis tumedaid, märgi, sõnakuulmatuid juukseid.

      Kuna Hope’il oli kange tahtmine uuesti naerma puhkeda, muutis ta hääle veelgi kahetsevamaks. „Tõin СКАЧАТЬ