Lõhnakoguja. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kathleen Tessaro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ paar ametliku väljanägemisega paberit ja seadis need lauale ritta. „Proua d’Orseyl oli ette valmistatud volikiri, et me saaksime teie nimel müügilepingu üle vaadata. Jätkamiseks on tarvis vaid teie allkirja.” Mees tõstis pilgu. „Ma eeldan – võib-olla ekslikult –, et te ei soovi ise selle tehinguga tegeleda ja eelistate lasta seda teha meil.”

      Grace kummardus ettepoole, et dokumendid üle vaadata, aga ei saanud ainsastki sõnast aru. „Need on prantsuse keeles. On mul õigus?”

      „Ah jaa!” tunnistas mees pead raputades. „Vabandust. Ma vaatan paberid meeleldi koos teiega läbi. Aga kui soovite, võite lasta need oma Inglise advokaadil kinnitada. Ma võin lasta dokumendid ära tõlkida …”

      „Vabandage mind,” katkestas teda Grace, „aga ma pole päris kindel, kas ma saan teist õigesti aru. Ehk olete nii kena ja selgitate veel üks kord? Aeglasemalt.”

      „Jah, muidugi. Võib-olla ei väljendanud ma end küllalt selgelt. Ühesõnaga, testamendi tingimuste kohaselt kuulub teile kogu proua d’Orsey kinnisvara müügist saadud tulu ning tehingu hinnast arvatakse maha ainult ülekandetasud. Meil on plaanis võtta pakkumised mitmelt erinevalt kinnisvaramaaklerilt ja seejärel – loomulikult teie loal – saame korteri realiseerida. Peale selle saate te oma valdusse ka aktsiaportfelli. Selle eest kantakse juba mujal hoolt.”

      Grace’i suu oli lahti vajunud ja ta ei suutnud seda sulgeda. „Ma olen pärinud aktsiad ja … korteri? Pariisis?”

      „Kui nüüd päris täpne olla,” härra Tissot tegi pausi, „siis nii see päris ei ole. Testamendis on kirjas, et teie saate endale kinnisvara müügitulu. Mina saan asjadest nõnda aru, et proua d’Orsey tahtis teile jätta rahalised vahendid, mitte kinnisvara ennast. Tal oli alati kavas kindlustada teile tervikväljamakse, mida teil on võimalik kasutada isiklikuks otstarbeks.”

      „Tervikväljamakse? Isiklikuks otstarbeks?” Teda ajas närvi mõte, et üks võõras mees nii üksikasjalikult tema tulevikku kavandab, isegi kui tegu oli heasoovliku võõraga.

      „Jah, kusjuures summa on päris suur.”

      „Aga kindlasti ei olnud tal kavas seda raha otse mulle saata?”

      „Vastupidi, just see tal kavas oligi. Mina saan asjast aru nii, et ta tahtis muuta teid rahalises mõttes iseseisvaks. Le droit de choisir, nagu ta ise väljendus. Ta soovis anda teile valikuvõimaluse.”

      Grace’i pea käis ringi, tema käed olid surnud ja surisesid. „Aga pärandus polnud mõeldud mulle isiklikult. Ma tahan nimelt küsida, et ega ma ei saa pärandust endale ainult sellepärast, et keegi sellest loobus?”

      „Loobus?” Mees kortsutas kulmu.

      „Jah, ma olen arvamusel, et esialgu oli see mõeldud kellelegi teisele. On mul õigus?”

      „Proua, testamendis seisab teie kui pärandi vastuvõtja nimi.”

      „Kas te olete kindel?”

      Härra Tissot’ kulm tõmbus veel rohkem kortsu.

      Grace püüdis neelatada, aga ta suu kuivas, otsekui oleks keel vatist. Rahaline sõltumatus. Tervikväljamakse. „Kas ma tohin teilt paluda klaasi vett, härra Tissot?”

      „Loomulikult.” Mees läks ukse juurde ja ütles midagi sekretärile.

      Hetk hiljem ulatas ta naisele veeklaasi. „Kas teiega on kõik korras? Teie nägu on kahvatu. Võib-olla peaksite pikali heitma, proua Munroe.”

      Grace võttis lonksu vett. „Ma olen veidi väsinud, muud ei midagi. Ma pole harjunud üksi reisima ja kõik see … teatud mõttes oli see mulle šokk.”

      „Muidugi.”

      „Kas …?” Ta jäi vait ja alustas uuesti. „Vabandage mind, aga kas te tundsite teda? Proua d’Orseyd?” Ta püüdis anda häälele tavapärast kõla.

      „Mina aitasin tal testamenti koostada. Aga see oli ka kõik. Ta oli hästi tugev isiksus. Kahju, et ta nii noorelt suri.” Mehe nägu varjutas kaastunne. „Olete te kindel, et ei taha mõneks ajaks üksi jääda? Ma olen meeleldi valmis ruumist lahkuma.”

      „Ei, tänan teid. Ma tunnen end juba paremini.” Ta asetas klaasi lauale ja sundis end mehele otse silma vaatama. „Härra Tissot, kas te olete päris kindel … kas see on võimalik, et te võtsite ühendust vale Grace Munroega?”

      Härra Tissot silmitses teda tähelepanelikult. „Miks te seda küsite?”

      „Kas te olete kindel,” kordas naine, „et just mina olen õige naine?”

      Mees sirutas käe veel kord kausta poole ja võttis välja ühe ümbriku. Ta ulatas selle naisele. „Kas see olete teie?”

      Grace tegi ümbriku lahti. Selles oli vana ajalehefoto, The Timesi seltskonnaveergudelt välja lõigatud. Fotol oli Grace koos kahe noore neiuga, kes olid täiskasvanuks saamise puhul samuti esimest korda seltskonnaüritusele tulnud ja, pikad valged õlgu paljastavad õhtukleidid seljas, seisid tema kõrval Grosvenor House’i massiivsel marmortrepil. Pildi all oli kirjas: „Preili Grace Maudley, leedi Sophia Hapswood ja preili Daphne Sherbourne osalevad Grosvenor House’i ballil.” Veel oli ümbrikus kokkuvolditud paberitükk. Grace avas selle. Tekst oli kirjutatud naise käekirjaga, hoogsate kaldus tähtedega.

      Grace Jane Munroe (neiupõlvenimega Maudley)

      39 Woburn Square

      London, NW1

      Sündinud: 30. mail 1928

      Jonathan ja Catherine Maudley, elukohaga Great Hall, West Challow, Oxfordshire, England, ainus laps

      Grace põrnitses ainiti kirja.

      Tähed näisid lainetavat ja hägustudes kokku jooksvat.

      „Proua Munroe?”

      Äkitselt oli tuba liiga palav, liiga umbne. Käes olnud paberid libisesid sõrmede vahelt ja liuglesid põrandale.

      „Palun kas te kutsuksite mulle takso?” kuulis ta end ütlevat. „Mulle tundub, et mu tervis pole siiski kõige paremas korras.”

* * *

      Härra Tissot sõidutas ta tagasi hotelli. Nad ei vaevunud vestlema. Grace vaatas läbi autoakna kitsaid käänulisi tänavaid ja inimesi, kes londonlastest palju rõõmsamatena poodide ja firmade ustest sisse-välja sõelusid. Talle tundus, et neid ei eristanud temast mitte ainult keel. Prantslased elasid prantslaste elu. Miks muutub kõik, millest me vabalt aru ei saa, kohe salapäraseks ja glamuurseks?

      Kui nad Grace’i hotelli juurde jõudsid, oli naise käsi juba lingil ja ta lükkas ukse lahti. „Tänan.”

      „Proua Munroe!” Härra Tissot lülitas süüte välja ja pööras näo naise poole.

      „Ma ei taha olla pealetükkiv, aga ma tahaksin teilt midagi küsida. Missugune oli teie ja proua d’Orsey vaheline seos?”

      „Teate mis, härra Tissot …” Grace kangestus ja püüdis rääkida võimalikult ülbel toonil. „Ma … ma arvan, et see ei puutu teisse.”

      Mees oli tema ebaviisakuse suhtes häirivalt immuunne, silmitsedes teda pilguga, milles segunesid ainult prantslastele СКАЧАТЬ