Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga. Jonas Jonasson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ väike olnud. Niisiis segas tüdruk neli detsiliitrit etüleenglükooli koer kohta juba esimese, ettevaatliku katse käigus. Kaksteist tundi hiljem olid kõik kaheksa koera koolnud nagu Parktown Westi penid mõni aasta varem. Lisaks oli koerte kõrvalt sööki virutama harjunud valveosakonna ülema kassi seisund kriitiline.

      Etüleenglükoolil on omadus sooltest kiiresti vereringesse imenduda. Maksas muutub see glükoolaldehüüdiks, glükoolhappeks ja oksalaadiks. Kui kogus on piisavalt suur, siis halvavad need ained omakorda neerud, enne kui järg kopsude ja südame kätte jõuab. Kaheksa koera surma põhjustas südame seiskumine.

      Väikese hiinlanna valearvestuse otsene tagajärg oli see, et anti üldine häire, valveüksuses kehtestati eriolukord ja loomulikult oli Nombekol võimatu lasta ennast prügitünnis territooriumilt välja smugeldada.

      Tüdrukud kutsuti juba teisel päeval ülekuulamisele, kuid sel ajal, kui nad kõike raudse järjekindlusega eitasid, leidsid turvamehed ühe töötaja auto pagasiruumist peaaegu tühja ämbri etüleenglükooliga. Nombekol oli ju tänu inseneri võtmekapile juurdepääs garaažile; kõnealune pagasiruum juhtus olema lukustamata ja kuhugi pidi ta selle ämbri ju poetama. Autoomanik oli kahepalgeline töötaja: ühest küljest poleks ta iialgi oma maad reetnud, kuid teisalt oli ta kahetsusväärsel kombel just samal päeval oma osakonna juhataja portfelli niihästi rahast kui ka tšekiraamatust lagedaks teinud. Need leiti ämbri kõrvalt, ja kui kõik otsad omavahel kokku viidi, võeti töötaja vahi alla, kuulati üle, vallandati – ja talle määrati varguse eest kuus kuud vanglat, pluss kolmkümmend kaks aastat terroristliku kuriteo eest.

      „See läks napilt,” ütles väikeõde, kui kahtlused kolme õe pealt hajusid.

      „Kas teeme uue katse?” küsis keskmine õde.

      „Sel juhul peame ootama, kuni nad uued koerad hangivad,” ütles vanem õde. „Vanad said ju otsa.”

      Nombeko ei öelnud midagi. Ent mõtles endamisi, et tema tulevikuväljavaated pole sugugi paremad kui valveosakonna ülema kassil, kellel selleks ajaks olid juba krambid tekkinud.

      4. peatükk

Halastaja samaarlane, jalgrattavaras ja üha sagedaminisuitsetav abielunaine

      Kuna Henriettalt saadud raha oli otsas, ei saanud Ingmar peaaegu terve tee Nizzast tagasi Södertäljesse hääletades midagi süüa. Kuid Malmös kohtus räpane ja ära nälginud alama astme postiteenistuja juhuslikult päästearmee sõduriga, kes oli pärast pikka päeva Jumala teenistuses parajasti teel koju. Ingmar küsis, kas sõdur ei saaks talle tükikest leiba anda.

      Päästearmee sõdurit valdas otsekohe ligimesearmastus ja kaastunne, koguni nii suurel määral, et ta võttis Ingmari endaga koju kaasa.

      Kodus pakkus ta juurviljaputru seapekiga ja pani siis külalise enda voodisse magama, heites ise pliidi ette põrandale. Ingmar haigutas ja ütles, et sõduri heasüdamlikkus avaldab talle sügavat muljet. Selle peale vastas päästearmee sõdur, et tema tegudele leiab seletuse piiblist, eriti Luuka evangeeliumist, kust võib lugeda halastaja samaarlase lugu. Päästearmee sõdur küsis Ingmarilt, kas ta tohib mõne rea pühakirja lugeda.

      „Loomulikult,” vastas Ingmar, „aga lugege vaikselt, sest ma tahan magada.”

      Seejärel ta uinus. Järgmisel hommikul ärkas ta värskelt küpsetatud leiva lõhna peale.

      Pärast hommikusööki tänas ta heasüdamlikku sõdurit, jättis hüvasti ja varastas siis sõduri jalgratta. Minema vändates mõtles ta, kas mitte piiblis ei kirjutatud, et häda ajab härja kaevu. Ta polnud selles kindel.

      Varastatud ratta müüs ta Lundis maha ja ostis saadud raha eest rongipileti koju.

      Henrietta tuli talle uksele vastu. Naine ei jõudnud veel õieti teregi öelda, kui Ingmar teatas, et nüüd on aeg hakata lapsi tegema.

      Henriettal oli tegelikult terve rida küsimusi, ennekõike oleks ta tahtnud teada, miks Ingmar tahab nüüd äkki voodisse minna, ilma seda neetud Ameerika sõdurikondoomide karpi kaasa vedamata, aga ta polnud loll ja leppis olukorraga. Tema ainuke nõue oli, et abikaasa käiks kõigepealt duši all, sest mehest hoovav hais oli peaaegu sama jube kui tema väljanägemine.

      Abielupaari esimene kondoomivaba seiklus kestis neli minutit. Siis oli Ingmar omadega valmis. Kuid Henrietta oli sellest hoolimata rahul. Tema armastatud hulluke oli taas kodus ja enne voodisse minemist koguni kondoomid prügikasti visanud. Mõtle ometi, kui see tähendab, et nüüd on kõikidel narrustel lõpp? Ja võib juhtuda, et neid õnnistatakse väikese beebiga?

      Viisteist tundi hiljem Ingmar ärkas. Ta jutustas alustuseks, et saigi seekord Nizzas kuningale pihta. Või õigemini küll vastupidi. Kuningas oli talle pihta saanud. Kepiga tema laupa tabanud.

      „Armas aeg,” ütles Henrietta.

      Jah, nii võib öelda küll. Kuid Ingmar oli kuningale selle eest üksnes tänulik. Kuningas oli ta silmad avanud. Pannud teda mõistma, et monarhia on saatana sigitis, mis tuleb välja juurida.

      „Saatana sigitis?” küsis tema hämmastunud abikaasa.

      „Mis tuleb välja juurida.”

      Kuid ettevõtmine nõuab niihästi kannatlikkust kui ka nupukust. Ja seda, et plaani ühe osana teevad Ingmar ja Henrietta lapse. Muide, nimeks pannakse talle Holger.

      „Kellele?” küsis Henrietta.

      „Meie pojale loomulikult.”

      Henrietta, kes kogu oma täiskasvanuea oli endamisi igatsenud Elsat, vastas, et kui neil üldse õnnestub laps saada, siis võib see ju ka tüdruk olla. Ingmar vastas, et nii negatiivne ei maksa olla. Kui ta selle asemel Ingmarile natuke süüa annab, siis räägib mees täpsemalt, kuidas tulevikus kõik olema hakkab.

      Henrietta tegi süüa. Pajarooga peedi ja munaga.

      Suutäite vahel rääkis Ingmar üksikasjalikult kohtumisest Gustaf V-ga. Esimest, kuid kaugeltki mitte viimast korda pajatas ta „jooksupoisist” ja „kelmist”. Teist ja kaugeltki mitte viimast korda hõbekepihoobist vastu pead.

      „Ja nüüd tuleb monarhia selle pärast välja juurida?” küsis Henrietta. „Kannatlikkuse ja nupukusega? Kuidas kannatlikkus ja nupukus sinu meelest avalduma peaksid?”

      Ta mõtles, kuid ei öelnud, et ei kannatlikkus ega nupukus pole ajaloolist perspektiivi arvestades tema abikaasa kuigi silmapaistvad iseloomujooned.

      Kannatlikkusega on asi nii, et ehkki nad eile lapse tegid, saab Ingmar aru, et kulub mitmeid kuid, enne kui laps käes on, ja seejärel aastaid, enne kui Holger on piisavalt vana isa ürituse jätkamiseks.

      „Mille jätkamiseks?” küsis Henrietta.

      „Võitluse, mu kallis Henrietta, võitluse.”

      Ingmaril oli läbi Euroopa hääletades laialt aega asjade üle järele mõelda. Monarhia väljarookimine ei kujune kergeks. Pigem on see eluaegne projekt. Või koguni veelgi pikem. Siinkohal tuleb mängu Holger. Kui Ingmar peaks enne võitluse lõppu surema, siis jätkab seda poeg.

      „Miks just Holger?” küsis Henrietta ühena paljudest huvi pakkuvatest küsimustest.

      Noh, tegelikult polegi tähtsust, mis poisi nimeks saab, oluline pole nimi, vaid võitlus. Aga poleks ju kuigi praktiline talle üldse mitte nime panna. Algul kaalus Ingmar Wilhelmit, tuntud kirjaniku ja vabariiklase Vilhelm Mobergi auks, aga siis СКАЧАТЬ