Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga. Jonas Jonasson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõtles päästearmee sõduri peale, kellega ta alles eelmisel õhtul tuttavaks oli saanud. Sõduri nimi oli Holger, tal oli tõepoolest hea süda, ehkki jalgratta kummid oli ta küll lohakalt täis pumbanud. Ausus ja suuremeelsus, mida Holger üles oli näidanud, olid harukordsed, samuti ei meenunud Ingmarile ühtegi aadlikku, kes seda nime kannaks. Holger on aadlikalendrist täpselt nii kaugel, nagu olukord nõuab.

      Henriettal oli pilt enam-vähem selge. Rootsi juhtiv monarhist tahab nüüd pühendada oma elu kuningakoja põrmu paiskamisele. Ta kavatseb seda kutset järgida oma elu lõpuni ja enne hoolitseda selle eest, et järglased oleksid valmis üritust jätkama, kui ta viimne tunnike kätte jõuab. See kõik kokku tähendabki kannatlikkust ja nupukust.

      „Mitte järglased,” ütles Ingmar, „vaid järglane. Tema nimeks saab Holger.”

*

      Selgus, et Holger polnud ligilähedaseltki sama innukas kui tema isa. Järgmise neljateistkümne aasta jooksul pühendas Ingmar end kahele kõige olulisemale asjale:

      1) luges kõike, mis vähegi puudutas viljatust,

      2) tegeles kuninga kui institutsiooni ja persooni ulatusliku ja lihtlabase mustamisega.

      Lisaks sellele tegi ta Södertälje postkontoris madalaima astme postiteenistuja tööd täpselt nii palju, et tööandja ei saaks teda vallandada.

      Kui Södertälje linnaraamatukogu oli läbi loetud, sõitis Ingmar regulaarselt Stockholmi vahet ja käis kuninglikus raamatukogus. Nimi ajas õudselt närvi, kuid raamatuid oli seal küll ja veel.

      Ingmar õppis kõike, mis puudutas ovulatsiooniprobleeme, kromosoomivigu ja häireid sperma tekkimises. Arhiivis sügavamalt tuhnides leidis ta ka kaheldavama teadusliku väärtusega infot.

      Näiteks käis ta teatud päevadel pärast töölt koju jõudmist (tavaliselt veerand tundi enne tööaja lõppu) kuni magamaminekuni ringi palja alakehaga. Sel moel püsisid munandid jahedad ja Ingmar oli lugenud, et see soodustab spermatosoidide liikuvust.

      „Kas sa võiksid suppi liigutada, kuni ma pesu kuivama riputan, Ingmar?” küsis Henrietta.

      „Ei, munandid on pliidile liiga lähedal,” vastas Ingmar.

      Henrietta armastas oma meest endiselt, sest too oli igas mõttes hakkamist täis, kuid aeg-ajalt tuli naisel seda kõike siiski mõne täiendava John Silveriga tasakaalustada. Ja siis veel ühega. Muide, lisasigaretti läks tarvis ka sel korral, kui Ingmar abivalmilt toidupoodi koort ostma läks. Puhtast hajameelsusest palja alakehaga.

      Muus osas oli ta rohkem pöörane kui hajameelne. Näiteks oli ta endale selgeks teinud, millal peaks Henriettal päevad algama. Sel moel sai ta perspektiivitutel päevadel minna oma riigipead kimbutama. Mida ta ühel või teisel kujul ka tegi.

      Muu hulgas õnnestus tal õnnitleda majesteeti tolle üheksakümnendal sünnipäeval 16. juunil 1948, tõmmates üle Kungsgatani kuninga korteeži kohale täpselt õigel hetkel lahti kolmteist meetrit pika plakati tekstiga „Sure maha, vana sokk!”. Gustaf V nägemine oli selleks ajaks juba väga vilets, kuid plakat oli nii suur, et ka pime oleks seda näinud. Kui järgmise päeva Dagens Nyheteri uskuda, siis olevat kuningas öelnud, et „süüdlane tuleb kinni võtta ja minu ette tuua!”.

      Nii et nüüd talle siis kõlbas küll Ingmariga kohtuda.

      Pärast edukat etteastet Kungsgatanil püsis Ingmar suhteliselt vagusi kuni 1950. aasta oktoobrini, mil ta palkas Stockholmi ooperist noore ja pahaaimamatu tenori esitama Drottningholmi lossis surivoodil lamava Gustaf V akna all laulu „Bye, Bye, Baby”. Tenor sai kohalviibiva rahvasumma käest peksa, ümbruskonna põõsastega juba varasemast ajast tuttav Ingmar pääses aga terve nahaga. Kehavigastusi saanud tenor saatis vihase kirja, kus nõudis mitte ainult kokku lepitud hüvitist kahesaja krooni suuruses summas, vaid lisaks ka viissada krooni valu ja kannatuste eest. Kuid et Ingmar oli tenori palganud vale nime ja veelgi valemat aadressi kasutades, ei viinud need nõuded kuhugi peale selle, et kirja luges läbi Lövsta prügimäe juhataja, kes kortsutas selle seejärel kokku ja viskas põletusahju number 2.

      1955. aastal järgnes Ingmar uuele kuningale ringsõidul läbi riigi, kuid tal ei õnnestunud midagi erilist korda saata. Ta hakkas juba lootust kaotama ja mõtles, et vaja läheks paljalt meelsuse kujundamisest karmimaid võtteid. Kuninga paks perse istus ju troonil kindlamalt kui kunagi varem.

      „Kas sa ei võiks sellest juba loobuda?” küsis Henrietta.

      „Su suhtumine on jälle negatiivne, mu kallis. Ma olen kuulnud, et rasestumiseks tuleb mõelda positiivseid mõtteid. Muide, ma lugesin, et sa ei tohi juua elavhõbedat, see on algavale rasedusele kahjulik.”

      „Elavhõbedat?” küsis Henrietta. „Taeva pärast, miks ma peaksin elavhõbedat jooma?”

      „Seda ma ju räägingi! Ja sa ei tohi toidu sees sojat kasutada.”

      „Sojat? Mis see on?”

      „Ma ei tea. Aga sa ei tohi seda süüa.”

      1960. aasta augustis sai Ingmar uue rasedusega seotud idee, mida ta oli taas kuskilt lugenud. Veidi häbelikult tutvustas ta seda Henriettale.

      „Kui sa seisad pea peal, kui me … seda teeme … siis on spermatosoididel lihtsam …”

      „Pea peal?”

      Henrietta küsis, kas mees on päris lolliks läinud, ja taipas, et ega see pole esimene kord, kui ta seda kahtlustab. Aga olgu pealegi. Ei tule sellest nagunii midagi välja. Ta oli juba alla andnud.

      Seda üllatavam oli, et kummaline asend tegi kogu ettevõtmise üle tüki aja vägagi meeldivaks. Seiklust saatsid mõlema poole rõõmsad hõiked. Kui Henrietta avastas, et mees ei jäänudki kohe magama, tegi ta koguni ettepaneku:

      „Polnud sugugi paha, kallis, kas proovime veel üks kord?”

      Ingmarit ennastki üllatas, et ta veel magama ei olnud jäänud, ta mõtles Henrietta sõnade üle järele ja vastas:

      „Jah, pagana pihta, miks mitte!”

      Mine sa tea, kas põhjuse andis selle õhtu esimene või teine kord, kuid pärast kolmeteistkümmet viljatut aastat jäi Henrietta lõpuks ometi rasedaks.

      „Holger, minu Holger, sa tuledki!” hüüdis Ingmar Henrietta kõhule, kui ta uudisest teada sai.

      Henrietta, kes teadis piisavalt lilledest ja liblikatest ega välistanud seepärast ka Elsat, läks kööki, et teha üks suits.

*

      Järgnenud kuude jooksul pani Ingmar täiskäigu peale. Igal õhtul harrastas ta Henrietta kasvava kõhu ees Vilhelm Mobergi „Sellepärast olen ma vabariiklane” valjusti ette lugemist. Iga hommikusöögi ajal jagas ta abikaasa naba kaudu Holgeriga vabariiklikke mõtteid, mis tal pähe olid tulnud. Tihtilugu sai paraja koosa Martin Luther, kelle meelest „me peame Jumalat kartma ja armastama, nii et me ei põlgaks mitte oma vanemaid ja isandaid ära”.

      Lutheri arutluskäigu juures oli vähemalt kaks viga. Esiteks Jumal, kes pole valitud rahva poolt ja keda ei saa võimult kõrvaldada. Muidugi on võimalik usku vahetada, aga kõik jumalad paistavad olema sama sorti.

      Teiseks, „et me ei põlgaks mitte oma isandaid ära”. Millistest isandatest on jutt, ja miks ei tohi me neid ära põlata?

      Henrietta sekkus harva enda kõhu ees peetavasse monoloogi, kuid aegajalt tuli tal see siiski katkestada, sest СКАЧАТЬ