Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga. Jonas Jonasson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juurde kolida, lasta seal oma haavadel paraneda ja päeval, kui ta tunneb, et rahvusraamatukogu Pretorias ei saa enam oodata, lihtsalt jalga lasta. Teda tahetakse ju saata majapidamistöödele, mitte vanglasse.

      Ta kaalus kohtuniku ettepanekuga nõustumist, kuid võitis valutavast lõualuust hoolimata vaidlema asudes mõne sekundi mõtlemisaega.

      „See teeks kuus kaheksakümmend randi netos. Enne kui ma oma võla tagasi jõuan maksta, pean ma töötama inseneri juures seitse aastat, kolm kuud ja kakskümmend päeva. Kas teie meelest pole see veidi liiga range karistus sellele, kes jäi kõnniteel auto alla, mille juht alkoholikogust arvestades poleks üldse tohtinud tänaval liigelda?”

      Kohtunik oli täiesti pahv. Vähe sellest, et tüdruk suu lahti tegi ja ennast hästi väljendas. Ta seadis küsimärgi alla inseneri vande all antud kirjelduse sündmuste kulu kohta ja arvutas lisaks välja ka karistuse määra, enne kui keegi kohalolijatest üldse nii kaugele oli jõudnud. Ta peaks tüdrukule nina pihta andma, aga … suur uudishimu sundis teda kõigepealt järele kontrollima, kas tüdruk on tõepoolest õigesti arvutanud. Seepärast pöördus ta kohtusekretäri poole, kes paari minuti pärast kinnitas: „Jah, see on, nagu öeldud, seitse aastat, kolm kuud ja … jah, umbes kakskümmend päeva või nii.”

      Engelbrecht van der Westhuizen võttis lonksu väikesest pruunist köharohupudelist, mis oli tal alati kaasas ja mõeldud puhkudeks, kui niisama konjakit juua ei saanud. Ta selgitas, et nähtavasti on kohutavast õnnetusest tekkinud šokk põhjustanud astma ägenemise.

      Kuid ravim mõjus talle hästi:

      „Ma arvan, et ümardame allapoole,” ütles ta. „Täpselt seitsmest aastast peaks piisama. Auto mõlgid saab ju välja lüüa.”

      Nombeko leidis, et mõni nädal tolle Westhuizeni juures on parem kui kolmkümmend aastat kinnipidamisasutuses. Kahju muidugi, et raamatukogu peab ootama, kuid sinna on ikka veel omajagu maad minna ja murtud jalaga seda teekonda ette juba ei võta. Rääkimata muust. Näiteks villidest jalgadel, mis olid tekkinud pärast esimest kahtekümmet kuut kilomeetrit.

      Väike paus ei tee seega kahju, loomulikult eeldusel, et insener temast uuesti üle ei sõida.

      „Aitäh, insener van der Westhuizen, see oli teist suuremeelne,” ütles ta ja kinnitas seega kohtuniku otsuse.

      „Insener van der Westhuizenist” piisab. „Härraks” ei kavatse ta meest küll nimetama hakata.

*

      Kohe pärast kohtuistungit sattus Nombeko autosse insener van der Westhuizeni kõrvale, kes juhtis ühe käega masinat põhja poole, teisega kulistas aga pudelist Klipdrifti konjakit. Konjak oli niihästi lõhna kui ka värvi poolest identne köharohuga, mida Nombeko nägi meest kohtuistungi ajal joomas.

      See kõik toimus 16. juunil 1976.

      Samal päeval sai Soweto koolinoortel kõrini valitsuse viimasest ideest, et niigi kasin õpetus toimub edaspidi afrikaani keeles. Seepärast läksid noored tänavatele ja avaldasid oma rahulolematust. Nende arvates oli õppimine märksa lihtsam, kui õpetaja räägib nende jaoks arusaadavas keeles. Samuti saab lugeja tekstist aru, kui ta teab tekstis kasutatud sõnade tähendust. Seepärast peaks õpetamine noorte meelest ka edaspidi toimuma inglise keeles.

      Kohal viibinud politsei kuulas huviga noorte arutluskäiku ja esitas siis valitsusepoolsed vastuväited vastavalt Lõuna-Aafrika korrakaitsejõudude tavale: nad avasid tule. Otse demonstrantide massi pihta.

      Kakskümmend kolm meeleavaldajat suri kohapeal. Järgmisel päeval täiendas politsei argumente helikopterite ja soomusmasinatega. Enne kui suits hajus, oli kustutatud veel mõnesaja inimese elu. Johannesburgi omavalitsuse haridusamet sai sel moel õpilaste arvu vähenemisele viidates kärpida Soweto linnaosa eelarvet.

      See kõik jäi Nombekol nägemata. Ta oli ju riigivõimu otsusega orjusesse määratud ja istus parajasti autos, teel oma uue isanda majja.

      „Kas meil on veel pikk maa sõita, härra insener?” küsis ta põhiliselt selleks, et lihtsalt midagi öelda.

      „Ei, mitte eriti,” vastas van der Westhuizen. „Aga sa ei tohi ilma põhjuseta rääkida. Piisab, kui vastad kõnetamisele.”

      Insener Westhuizen oli paras pujään. Selle, et ta on valetaja, avastas Nombeko juba kohtusaalis. Et ta on alkohoolik, sellest sai ta aru autos mehe kõrval sõites. Lisaks oli ta ka tööalaselt tühi koht. Ta ei tulnud oma tööga toime, kuid suutis tänu valetamisele ja oma ala ekspertide ärakasutamisele siiski tipus püsida.

      Laiemas mõttes oleks see kõik olnud tühiasi, kui insener poleks töötanud maailma ühel kõige salajasemal ja tundlikumal tööpostil. Tema ülesandeks oli Lõuna-Aafrika muutmine tuumariigiks. Protsessi juhiti umbes tunnise autosõidu kaugusel Johannesburgist põhja pool Pelindabas asuvast uurimisinstituudist.

      Sellest kõigest ei teadnud Nombeko muidugi midagi, kuid esimene aimus, et asjad polegi nii lihtsad, kui ta algul oli arvanud, tekkis siis, kui nad lähenesid inseneri kontorile.

      Parajasti selleks ajaks, kui Klipdrift otsa sai, jõudsid nad inseneriga asutuse esimese valveposti juurde. Pärast isikute tuvastamist sõitsid nad väravatest sisse, ala oli ümbritsetud kolme meetri kõrguse taraga, kuhu oli lastud kaheteistkümne tuhande voldine elektrivool. Järgnes viieteistkümnemeetrine teejupp, mida valvasid koeraga valvurid, seejärel jõuti sisemise värava juurde, kus oli samuti kolmemeetrine tara ja sama kõrge pinge. Lisaks oli keegi tulnud mõttele tarade vahel asuv maariba ära mineerida.

      „Siin hakkad oma süütegu heastama,” ütles insener. „Siia jääd ka elama, et sa plehku ei saaks panna.”

      Elektritarad, koeraga valvurid ja miiniväli olid parameetrid, mida Nombeko paar tundi varem kohtus ei olnud arvesse võtnud.

      „Jätab koduse mulje,” ütles ta.

      „Sa räägid jälle ilmaasjata,” ütles insener.

*

      Lõuna-Aafrika tuumarelvaprogrammiga tehti algust aastal 1975, aasta varem, kui insener van der Westhuizen joomase peaga kogemata mustast tüdrukust üle sõitis. Oli kaks põhjust, miks ta tol päeval Hiltoni hotellis istus ja endale konjakit sisse kallas, kuni ta leebelt välja visati. Esiteks alkoholism. Inseneril oli vaja oma mootori töös hoidmiseks iga päev vähemalt ühte liitrist Klipdrifti. Teiseks oli tal kehv tuju ja stress. Äsja oli inseneri pinninud peaminister Vorster, kes nurises, et aasta jooksul pole tuumaprogrammis ühtegi edusammu tehtud.

      Insener püüdis kinnitada vastupidist. Ärilisel tasandil oli alustatud koostööd Iisraeliga. Muidugi, selle algatas küll peaminister ise, kuid nüüd liikus ju uraan Jeruusalemma poole, sealtpoolt tuli aga triitium. Projekti huvides viibisid kaks Iisraeli agenti koguni alaliselt Pelindabas.

      Ei, peaministril polnud etteheiteid koostöö kohta Iisraeli, Taiwani ega teistega. Venis pommi ehitamine. Või nagu peaminister seda väljendas:

      „Ärge kippuge kõike muudkui seletama. Ärge kippuge muudkui ettekäändeid tooma. Ärge korraldage kõikvõimalikku koostööd küll vasakule, küll paremale. Kurat küll, no andke meile tuumapomm, härra van der Westhuizen. Ja seejärel veel viis tükki!”

*

      Kuni Nombeko end Pelindabas kahekordse elektritara taga sisse seadis, istus peaminister Balthazar Johannes Vorster oma palees ja ohkas. Varavalgest hilisõhtuni on tal käed-jalad tööd täis. Kõige põletavam asi tema kirjutuslaual oli kuue tuumapommi küsimus. Mis siis, kui too lipitsejast Westhuizen polegi selle töö jaoks õige mees? Ta muudkui räägib ja seletab, aga tulemusi ei paista.

      Vorster СКАЧАТЬ