Politsei. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tean, ma tean. Aga ma pean saama kedagi sõimata. See on ülemusetöö juures pool mõnu. Kas pole?”

      Selle kohta ei osanud Katrine Bratt kosta musta ega valget. Ta ei olnud kunagi tahtnud ülemuseks saada. Ja kui olekski tahtnud, siis oli tal ikkagi kuri kahtlus, et politseinikud, kes on hullumajas arvel, ei ole küll järjekorras esimesed, kellele suuri kabinette jagatakse. Diagnoos oli alanud maniakaaldepressiivsest, muutunud borderline’i kaudu bipolaarseks ning seejärel tervistunuks. Vähemalt senikaua kui ta võttis neid väikesi roosasid tablette, mis hoidsid teda vee peal. Nad võisid psühhiaatrias tabletivõtmist kiruda palju tahes, kuid Katrinele tähendas see uut ja paremat elu. Muidugi ta märkas, et ülemus peab teda ekstra silmas ega anna talle rohkem operatiivtööd kui hädasti vaja. Aga sellest polnud lugu: talle meeldis istuda oma tillukeses kabinetis, varustatud võimsa arvuti, salasõna ja erakorralise ligipääsuga otsimootoritele, millest isegi politseinikud midagi ei teadnud. Otsida, tuhnida, leida. Jälitada näiliselt maa alla vajunud isikuid. Näha mustrit seal, kus teised nägid juhuslikkust. Just see oli Katrine Bratti ampluaa, mis oli rohkem kui ühel korral kripole ja Oslo mõrvarühmale kasulikuks osutunud. Nii et neil tuli lihtsalt alla neelata, et ta on rändav psühhoos waiting to happen.

      „Sa ütlesid, et sul on mulle midagi?”

      „Meil on viimastel nädalatel osakonnas vaikne olnud, nii et vaatasin politseitappe.”

      „Kas sinu Bergeni prefektuuri ülemus palus sul …”

      „Ei, ei. Mõtlesin ainult, et see on parem kui vahtida pornosaite või mängida pasjanssi.”

      „Olen üks suur kõrv.”

      Katrine kuulis, et Hagen püüab küll olla positiivne, aga ei suuda oma pettumust varjata. Tal oli nähtavasti kõrini saanud, kuidas lootus viimastel kuudel aina süttis ja kustus.

      „Ma vaatasin andmed läbi, et leida, kas Maridaleni ja Tryvanni vägistamismõrvade puhul esineb korduvaid nimesid.”

      „Suur tänu, Katrine, aga ka meie tegime seda. Võiks öelda, et iivelduseni.”

      „Ma tean. Aga mina töötan pisut teisiti.”

      Raske ohe. „Lase kuulda.”

      „Ma nägin, et neid kahte asja uurisid ise rühmad, ainult kaks kriminalisti ja kolm uurijat tegelesid mõlemaga. Ja mitte kellelgi neist viiest ei ole täit ülevaadet kõigist, kes ülekuulamisele kutsuti. Kuna kumbagi juhtumit ei lahendatud, siis asi venis ja materjal kuhjus.”

      „Just nimelt, kuhjus. Ja see on muidugi õige, et keegi ei mäleta kõike, mis juurdluse käigus toimus. Aga kõik, kes ülekuulamisele toodi, kanti loomulikult menetlusregistrisse.”

      „See’p see on,” ütles Katrine.

      „Mis nimelt?”

      „Kui inimesed toimetatakse ülekuulamisele väljastpoolt, siis nad registreeritakse ja ülekuulamine arhiveeritakse selle kohtuasja all, mille tarvis nad on kohale toodud. Aga vahel juhtub nii, et asjad maanduvad kahe tooli vahele. Nagu siis, kui ülekuulatav juba istub kinni, siis võib juhtuda, et ülekuulamine toimub mitteametlikult kambris ja inimest ei registreerita, kuna ta on juba registris kirjas.”

      „Aga ülekuulamisprotokoll arhiveeritakse siiski.”

      „Tavaliselt küll. Aga mitte siis, kui see ülekuulamine toimub seoses mõne muu kuriteoga, kus ta on peamine kahtlusalune, ja näiteks vägistamine ja tapmine Maridalenis oli kõigest väike osa ülekuulamisest, rutiinne õngitsemine. Sellisel juhul arhiveeritakse kogu ülekuulamine esmase kohtuasja all ja võimalik isikunime otsing ei ühenda teda teise kohtuasjaga.”

      „Huvitav. Ja sa leidsid …?”

      „Ühe isiku, keda kuulati üle peamise kahtlusalusena Ålesundi vägistamisasjas, samal ajal kui ta kandis karistust alaealise tüdruku ahistamise ja vägistamiskatse eest ühes Otta hotellis. Ülekuulamise käigus küsiti temalt ka Maridaleni juhtumi kohta, aga hiljem arhiveeriti see kohtutoimik Otta vägistamise all. Huvitav on see, et see isik toodi ka Tryvanni asjas ülekuulamisele, aga siis juba tavapärases korras.”

      „Ja?” Esimest korda kuulis Katrine Hageni hääles ehtsa elavnemise märke.

      „Tal oli kõigiks kolmeks juhtumiks alibi,” ütles Katrine ja pigem tundis kui kuulis, kuidas õhupall, mille ta Hageni jaoks täis oli puhunud, tühjaks visises.

      „Või nii. Kas on veel lõbusaid lugusid Bergenist, mida ma peaksin täna sinu arvates kuulma?”

      „See lugu läheb edasi,” ütles Katrine.

      „Mul tuleb nõupidamine …”

      „Ma kontrollisin tema alibit. Kõigil kolmel juhtumil on alibi sama. Üks tunnistaja kinnitas, et mees oli kodus, nad elasid mingisuguses kommuunis. Tunnistaja oli noor naine, keda peeti sel ajal usaldusväärseks. Karistatud ta ei olnud, muud ühendust tal kahtlusalusega ei olnud kui see, et nad elasid samal pinnal. Aga kui jälgida tema nime linki ajas edasi, siis hakkavad ilmnema huvitavad seigad.”

      „Nagu?”

      „Nagu võõra vara omastamine, narkootikumide müük ja dokumentide võltsimine. Kui lugeda tähelepanelikult ülekuulamisi, kuhu ta on edaspidi kutsutud, siis läbib neid üks ühine joon. Mis sa arvad, mis see on?”

      „Valetunnistused.”

      „Kahjuks pole enamasti kombeks vanu kohtuasju uue pilguga üle vaadata. Igatahes mitte selliseid asju, mis on nii vanad ja mahukad nagu Maridalen ja Tryvann.”

      „Aga põrgu päralt, mis on selle naise nimi?” Innukus oli hääles tagasi.

      „Irja Jacobsen.”

      „On sul aadress?”

      „Jah. Teda leiab nii karistusregistrist, rahvastikuregistrist kui ka paarist teisest registrist …”

      „Aga põrgu päralt, kutsume ta kohe siia!”

      „… nagu näiteks kadunud isikute register.”

      Oslos saabus tükiks ajaks vaikus. Katrine oleks hea meelega teinud pika jalutuskäigu, läinud alla Bryggenile kalalaevade juurde, ostnud koti tursapäid, läinud koju Møhlenprisi, keetnud aeglaselt õhtusöögi ja vaadanud „Breaking Bad’i”, samal ajal kui loodetavasti jälle sadama hakkab.

      „Hästi,” ütles Hagen. „Aga andsid meile vähemalt midagi, millest kinni hakata. Mis on mehe nimi?”

      „Valentin Gjertsen.”

      „Ja kus ta on?”

      „See’p see on,” ütles Katrine ja kuulis, et kordab ennast. Sõrmed jooksid mööda klaviatuuri. „Ma ei leia teda.”

      „Tema ka kadunud?”

      „Teda ei ole kadunute nimekirjas. Ja see on veider, sest näib, nagu oleks ta maa alla vajunud. Ei teadaolevat aadressi, ei registreeritud telefoninumbrit, ei krediitkaarditehinguid, isegi mitte registreeritud pangaarvet. Viimastel valimistel ei valinud, ei ole viimasel aastal sõitnud rongi ega lennukiga.”

      „Google’it proovisid?”

      Katrine pahvatas naerma, kuni taipas, et Hagen mõtles seda tõsiselt.

      „Ära СКАЧАТЬ