Politsei. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

      „Kui sa ei oleks teda enne vägistanud, kui ta seda teha jõudis?”

      „Kui ma oleksin seal olnud.”

      „Sa just tunnistasid, et olid sel õhtul seal, Valentin.”

      „Ainult selleks, et sa seda vägistamist lähemalt kirjeldaksid. Tead, vangis on nii igav. Teeb elu pisut … vürtsikamaks.”

      Vaikus.

      Seejärel Valentini kõlav naer. Katrine judises ja tõmbas kampsuni tihedamalt ümber.

      „Paistab, nagu oleks sind tillist tõmmatud, inspektor?”

      Katrine sulges silmad ja püüdis mehe nägu ette kujutada.

      „Jätame Otta hetkeks kõrvale. Aga kuidas oli selle tüdrukuga Maridalenis, Valentin?”

      „Mis temaga oli?”

      „Seda tegid sina, oli nii?”

      Seekord vali naerulagin. „Sa pead paremini harjutama, inspektor. Ülekuulamise konfrontatsioonietapp peab olema nagu sepahaamri lajatus, mitte nagu leebe kõrvakiil.”

      Katrine pani tähele, et Valentini sõnavara oli suurem kui kinnipeetutel tavaliselt.

      „Nii et sa väidad, et ei teinud seda?”

      „Ei.”

      „Ei?”

      „Ei.”

      Katrine kuulis habisevat õhinat, kui politseinik hinge tõmbas ja end rahulikuks sundides küsis: „Kas see tähendab, et … et sa tunnistad üles septembris Maridalenis toimunud vägistamise ja tapmise?” Vähemalt oli mees nii vilunud, et suutis esitada täpse küsimuse, millele lootis Valentinilt jaatavat vastust, nii et kaitsja ei saaks hiljem väita, et süüdistatav sai valesti aru, millisest süüteost või kriminaalasjast on jutt. Aga Katrine kuulis Valentini hääles lustakust, kui too vastas:

      „See tähendab, et ma ei pruugi seda eitada.”

      „Mis see …”

      „See algab a-ga ja lõpeb i-ga.”

      Lühike paus.

      „Kuidas sa tead mulle heast peast väita, et sul on selleks õhtuks alibi, Valentin? See juhtus tükk aega tagasi.”

      „Sest ma mõtlesin selle läbi, kui ta mulle seda rääkis. Mida ma sel ajal tegin.”

      „Kes sulle mida rääkis?”

      „See, kes tüdruku vägistas.”

      Pikk paus.

      „Kas sa ajad pada, Valentin?”

      „Mis sa ise arvad, inspektor Zachrisson?”

      „Miks sa arvad, et see on minu nimi?”

      „Snarliveien 41, kas pole?”

      Jälle paus. Jälle naer ja Valentini hääl: „Jah, täpipealt nagu tillist tõmmatud.”

      „Kust sa sellest vägistamisest kuulsid?”

      „See on ju pervode vangla, inspektor. Mis sa arvad, millest me räägime? Thank you for sharing, nagu me ütleme. Muidugi lootis ta, et ei avalda liiga palju, aga ma ju loen lehti ja mäletan seda juhtumit hästi.”

      „Nii et kes see oli, Valentin?”

      „Nii et millal, Zachrisson?”

      „Mis millal?”

      „Millal ma siit kitse panemise eest välja saan?”

      Katrinel tekkis üha korduvate pauside tõttu tahtmine edasi kerida.

      „Olen kohe tagasi.”

      Tooli kraapsatus. Sulguva ukse klõpsatus.

      Katrine ootas. Kuulis mehe hingamist. Ja märkas midagi imelikku. Et tal tekivad hingamisraskused. Nagu imeksid kõlaritest kostvad hingetõmbed tema toa õhust tühjaks.

      Politseinik oli vaevalt ära üle paari minuti, aga see tundus nagu pool tundi.

      „Olgu siis,” ütles ta ja tool kraapsatas taas.

      „See käis kähku. Ja kui palju minu karistusaega vähendatakse?”

      „Sa ju tead, et mitte meie ei määra karistuse pikkust, Valentin. Aga me räägime kohtunikuga, okei? Nii et mis alibi sul on ja kes tüdruku vägistas?”

      „Ma istusin kogu õhtu kodus. Ma olin koos oma korteriperenaisega, ja kui ta ei ole just vahepeal Alzheimerit saanud, siis kinnitab ta mu sõnu.”

      „Miks sul see nii hästi meeles …”

      „Mul on kombeks vägistamiskuupäevad meelde jätta. Kui te seda õnneseent kohe ei leia, siis tean, et tulete minu juurde ja küsite, kus ma olin.”

      „Olgu. Ja nüüd tuhande krooni küsimuse juurde. Kes see oli?”

      Vastus tuli pikkamisi ja püüdliku hääldusega:

      „Juu-das Jo-hansen. Nii-öelda politsei vana tuttav.”

      „Juudas Johansen?”

      „Ise töötad kombluses ja ei tunne nii kurikuulsat vägistajat, Zachrisson?”

      Jalgade sahin põrandal. „Miks sa arvad, et ma seda nime ei tea?”

      „Sinu pilk on tühi nagu kosmos, Zachrisson. Johansen on kõige hiilgavam vägistamistalent peale … tjaa, peale minu. Ja temas istub mõrtsukas. Ise ta seda veel ei tea, aga see on vaid aja küsimus, kuni temas mõrvar ärkab, usu mind.”

      Katrine kujutas ette, et kuuleb, kuidas politseiniku alalõug ülalõuast naksuga lahti laseb. Ta kuulatas pinisevat vaikust. Talle näis, nagu kuuleks ta politseiniku marutavat pulssi ja higipiiskade tärkamist laubal, kui too oma õhinat ja närvilisust taltsutada püüdis, sest oli just taibanud, et käes on tema kui uurija suurhetk, otsustav läbimurre, täielik kordaminek.

      „Kui … kui …” kogeles Zachrisson, kuid teda katkestas ulguv hääl, mis kõlarid pahupidi paiskas ja milles Katrine seejärel naerulagina ära tundis. Valentini naerulagina. Vähehaaval läksid läbilõikavad huilged üle pikkadeks lurisevateks kõõksatusteks.

      „Läksid alt, Zachrisson! Juudas Johanson on piider. Ta istub minu kõrvalkambris.”

      „Mida?”

      „Tahad kuulda lugu, mis on palju huvitavam kui sinu oma? Juudas keppis üht poisinolki ja ema sattus peale. Juudase õnnetuseks oli poiss ikka veel kapis ja perekond oli rikast ja vanameelset sorti. Nii et nad andsid Juudase vägistamise eest üles. Juudase, kes pole iial kärbselegi liiga teinud. Või öeldakse kassile? Kärbsele, kassile. Kass. Kärbes. Ühesõnaga, kuidas oleks, kui võtaksid selle asja uuesti käsile, kui pisut infot saad? Võin sulle anda mõne vihje selle kohta, mida poisiraibe sestsaadik on teinud. Ma loodan, et karistuse lühendamine СКАЧАТЬ