Soomaa loomajutud. Edu Kuill

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      “Hoidku jumal! Vaata, et pokri ei pista,” ütles Madis.

      “Mis pokri, saad oma sada soolast ka. Rikuvad su oma naha ära ja soolavad karunahaga koos sisse. Parem surra karu käppade vahel, kui mädaneda mõisa keldris,” arvas Kusti.

      Päike oli jõudnud juba suure vee viljast ja lehestikust välja aurutada. Kusti vammus auras veel kergelt. Märjuke oli meeste meeled ja kehad kenasti kuumaks kütnud ning kuraasi üles kruvinud. Kusti kobas rõugu sisemuses ja tiris oma müsitaja välja. Too oli märg ja rämpsuga koos. Mees koukis särgisaba kuuehõlma alt välja ja asus sellega relva puhastama. Püss laetud ja nuga üle vaadatud, asutasid mehed minema.

      Põllupinnas lirtsus saapataldade all ja kõrretüükad pritsisid vett, tekitades saapaninade ümber vikerkaarepalle. Juttu eriti ei aetud, vahetati vaid üksikuid lauseid.

      Kusti võttis taju järgi suuna sinna, kus ta arvas karu metsa suundunud olevat. Enne metsaserva arvas jahimees pehmes pinnases olevate lohkude järgi ära tundvat looma jäljed. Tugevast vihmast hoolimata pärlendas vesi jäljelohkude vahel kuidagi teisiti. Seal võis olla looma verd. Kuid isegi hea jahikoer poleks praegu jälge üles võtnud. Tuli hoolega jälgida märke, mis võisid olla maapinnast kõrgemal. Kusti märkas ühel noorel kuusetüvel lahtikistud kooreriba. Servad narmendasid ja puutüvel olid selged suured karuküüniste jäljed. Loom oli viha ja valuga puutüve kraapinud.

      Mees hoidis püssitoru allapoole ja varjas peopesaga lukku, et see märjaks ei saaks. Päev võttis hoogu ja mets auras nagu sauna leiliruum. Palav lämbe augustikuu niiskus ei tahtnud enam päikesekuumusele alla anda. Laane all levis sambla- ja seenelõhna. Mitmel pool upitasid end rohelise samblavaiba seest välja punased pilvikukupud ja kollased kukeseene käharad. Keegi oli ühe seenemütsi uppi löönud ja puruks puistanud nii, et valged ebemed vedelesid samblal laiali. Suur sügav, kuid kitsaks vajunud piklik jäljelohk andis tunnusmärgi, et karu on just siit läinud.

      Eemal puutüvede vahel mustas midagi. Torm oli ühe laanehiiglase pikali väänanud ja selle suur juurekroon ajas oma kombitsad kaarjalt taeva poole harali. Samblatordid ripnesid juuresagarate küljes ja narmasjuured rippusid allapoole nagu sandarmi õllesed vuntsid. Mehed peatusid. Ohu eelaimdus pani Kusti peanaha mütsiloti all kirvendama. Tema tubakasuitsust ja mõisapuskarist jämedaks pundunud nina siiski haistis midagi. See ei olnud ainuüksi sambla-, seene- ja mullalõhn. Selles buketis oli veel midagi, mis tegi eriti ärevaks. Mingi metslooma hais, mis koos palava niiskusega lendu lõi.

      Madis hoidis Kusti selja taha, taibates, võib-olla ka haistes samamoodi. Kusti piilus üle õla, tõstes igaks juhuks sõrme suule, ise kontrollides silmadega püssilukku. Käsi libises iseenesest vööle nuga katsuma. Madise käsi tegi sama, püssi tal ju polnudki. Kusti vajus kükakile, koukis uuesti särgisaba lagedale ja kuivatas igaks juhuks püssilukku. Tema süda tagus peaaegu kuuldavalt nagu soldati trumm. Nüüd liiguti juba hiilival sammul murdunud juurepähma poole, meeste meeled püüdsid tabada igat heli, lõhna ja liikumist. Pasknäär pistis läheduses krääksuma ja harakas kukkus kädistama. Päris lähedalt madalast tõusis lendu ronk ja torises meeste peale korr-korr-korr.

      “No siin peab midagi olema, kui ronk, va surmaingel, juba platsis. Kas tõesti viis ta oti hinge juba endaga kaasa?” mõtles Kusti endamisi.

      Mehed jõudsid juureseinani. Kusti hoidis müristaja laskevalmis. Pauku teha oli muidugi ohtlik, metsavahi maja oli küll kaugel, aga tal sunnikul oli maru hea kõrv kõige sellise peale. Kusti surus end porise juuremüüri vastu ja piilus ühe silmaga läbi kahe juurika vahele tekkinud ava. Vaist ei petnud. Poolenisti suure tüve alla tükkinud, taguotsaga juurika poole, lebas seal suur karvane elukas. Mustjaspruuni tölkas karvaga looma külg liikus vaevumärgatavalt.

      “Elus, kurat!” pomises Kusti endale. Higinire vajus laubalt silma ja teine sirises mööda selgroogu alla.

      “On ikka mürakas, va peletis!” liikus mõte higiste juuste all.

      Loom korises vaevukuuldavalt. Hetkeks näis Kustile, nagu oleks loom püüdnud pead tõsta. Tagakäpp võpatas.

      “Mineku peal ta on,” taipas vana tark jahimees. “Aga päris surnd ka põle. Mine tea, võtab veel jõu kokku, kargab kallale. Tuleks talle kiire lõpp teha.“

      Oli tunda, kuidas end vastu juurikat surunud Madis värises nii hirmust kui erutusest nii, et mulda pudenes.

      „Põle oodata, loom tunneb hirmu ära, võtab jõu kokku, elu kõigil armas, nii meil kui temal.“

      Paari hüppega oli Kusti juurika tagant väljas, karu kõrval, sihtis südamesse ja vajutas. Tulelukk surtsatas, niiskus oli teinud oma töö, aga murdosa sekundist kõlas ikkagi pauk. Meeste kõrvad lõid sirisema, nagu oleks seal ritsikad laulma hakanud.

      Samal hetkel astus majatrepile mõisa metsavaht, et värsket õhku hingata ja pohmas pead tuulutada. Nad olid kupjaga eile mingit sündmust tähistanud, millist täpselt, ta ei mäletanud.

      Keegi oli tühja vasknõu trepile unustanud, millised muidu ainult mõisas olid. Vahtmeister komistas selle otsa, lõi oma paljad varbad ära, anum lendas kõminal kolisedes vastu puust loomasööda ämbrit. Mees vandus: „Donner Wetter! Sa raisk, shaize!“

      Nõu kõmin meenutas talle kaugelt kostvat püssipaugu järelkaja. Mees jäi teraselt kuulatama. Peale katuse harjal reas istuvate pääsukeste vidina polnud midagi kuulda.

      „Äh,“ äigas mees käega ja asus sirelipõõsa alla põit tühjendama. „Põle siin midagi. Peaks kupja poole minema ja väikse napsi tegema, lööks klaariks!“

      Kõmatav püssipauk oli metsas täieliku vaikuse tekitanud, ainult meeste kõrvad lõid pilli. Püssitoru suitses õrnalt ja mehed vahtisid tummalt teineteisele otsa.

      „Aga nüüd kähku!“ lausus Kusti Madisele ja kobas vöölt nuga. Madis tegi sama. Meeste näod olid tõsised.

      Kusti öine meeleheitlik ja jõuline noatorge oli karu kõhtu korraliku haava tekitanud, kust loom oma rabelemise ja rassimisega oli soolikad välja punnitanud. Öösel lendu lastud kuul oli imelikul viisil riivanud looma koonu ja tunginud edasi abaluude vahele. Varem või hiljem oleks too elukas hinge heitnud ja teised metsalised ta nahka pistnud. Ronkade kisa ja raipehaisu järgi oleks metsavaht ta üles leidnud ja siis jätkunuks seda uurimist ja janti tükiks ajaks.

      Nüüd oli vaja kiirelt tegutseda. Nahk võtta, liha tükeldada ja sisikond korralikult maha matta, et metsalised ja ametnikud haisu ninna ei saaks.

      Händkakk ja jahimees

      Olev tundis, kuidas keegi haaras vaikselt, aga kindlalt tema peast. Mehemürakas, kes polnud kunagi midagi kartnud, kolades öösiti jahiretkedel mööda metsi ja tihnikuid, muutus korraga higiseks. Iga tema ihukarva otsas oli higitilk ja mööda selgroogu voolas alla pisike metsaoja.

      Olev võpatas kergelt, samal hetkel rebiti tal müts peast ja puistati temast mõne meetri kaugusele kaerapõllule.

      ”Sa sunnikunahk!” kirus mees. ”Kus ehmatas, va reo!”

      Loojuvast päikesest kumendava taeva taustal nägi jahimees hääletul lennul eemalduvat händkakku.

      ”No on ikka peletis!” ei suutnud Olev kirumist lõpetada. ”Langeb nagu mure mustal ööl sulle pähe ja viib viimse mõistuse koos vana mütsiloduga.”

      Lõkketuli praksus ja Eedu silmad СКАЧАТЬ