Soomaa loomajutud. Edu Kuill

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juuresolekul vaikselt peeretada. Ei tea, mida ta sõi või mis tal selle kõhuga lahti oli, igal juhul lasi mees sellist vänget haisu, mis pani teised mehed temast eemale tõmbuma ja nina kirtsutama. Rahvasuu ütleb ka: “Sussen sitt, see suitseb kaua, laksen peer läheb laiali.”

      Peeter oleks vahel tahtnud koos Kustiga jahilegi minna. Ta oli julge mees ja kindlameelne kaaslane, aga teda ei võetud selle pussutamise pärast. Ta lasi igal pool oma haisu ja metsloomad on ju hea ninaga, ei tule lähedalegi. Nii ta siis leidis ikka mõne muu võimaluse jahimeestelt tükk liha välja teenida. Tegi ilusa sarvealuse või kihvaplaadi. Kalaõnne oli tal aga see-eest rohkem kui mõnel teisel. Tema ümber valitses alati haisev vaikus, aga vee alla lehk ei läinud.

      Kusti ja Madis olid nüüd ettevalmistustega edukaks jahiks hulga vaeva näinud ja lõpusirgele jõudmas. Nad lõid veel vasikakorjusest läbi mitu head vaia, et karu ei saaks raibet kohe kergelt kätte ja metsa ära vedada.

      Kusti oli juba mitu ööd rõugu all passinud, aga karu põllule ei tulnud. Ainult jälgede järgi said mehed aru, et ta oli lähedal metsa all ringi trampinud. Kusti püüdis päevase uinakuga väsimust peletada, et õhtul ja öösel virgem olla.

      Nüüd arvati aeg küps olevat ja ettevalmistused põhjalikud. Kusti tõmbas oma hobusesõnnikused ürbid selga, pani veel paar värsket pabulat taskusse ja asutas minema. Õhtu oli soe ja lämbe. Kuu näitas end aeg-ajalt pilvetortide vahelt. Läänetaevas tõmbus tükati õige mustaks ja taevaserva kaunistasid pahaendeliselt välgulahvatused, mis lõid kaugemal hetkelisi sinakashõbedasi valguspilte. Ees ootas müstiline augustiöö.

      Korraga jäi kogu loodus vakka. Ainult rohutirtsud hõõrusid oma sirisevat heli, neid ei paistnud miski häirivat. See heli voogas ja kajas Kusti pealuus.

      Mees sättis oma uhke tulelukuga müristaja kaasavõetud hargi peale. Ise kohendas endale mugava asendi rõugu alla. Kaerakärbis oli kitsas, aga ühele istuvale mehele paras. Äsjakoristatud vili lõhnas isuäratavalt ja hurmavalt. Kõmistas. Nii kumedalt, sügavalt, õõnsalt, justkui oleks taevavõlv ise üks suur trumm ja keegi veel suurem tema kohal vägev trummimees.

      Tsap, tsapp, tsappp… Olid need suured vihmapiisad või raheterad, mis viljarõuku tungisid nagu püssikuulid? ”Oh sa…!” kirus Kusti vaikselt. “Kui nüüd valama kukub, saab mu uhke tulekuningas märjaks ja siis ei tule sealt sutsugi, paugust rääkimata.”

      Vana August tõstis püssi hargilt, lasi luku alla ja pani relva enda kõrvale rõugu sisemusse püsti. Kui nüüd karu tuleb, võib püssi sättimisega aega minna ja peab käe pealt kohe laskma, aga pole parata.

      Kerge tuuleõhk keerutas rõukude vahelt läbi ja tõi sinna raipehaisu.

      “See on hea,” mõtles mees. “Tähendab, et tuul on metsa poolt.”

      Oli juba nii hämar, et tunnuskoht, kus karu peibutis pidi asuma, ei paistnud enam. Aga Kusti teadis suunda. “Kur… kuradi pimedus,“ tahtis mees öelda. Aga ei tohi ju Kurja välja kutsuda, nii võib Vana Tühi tullagi ja kogu jahi tühja ajada. Jäi loota ainult enda hea vaistu ja kuulmise peale. Ehk on Taevataat armuline, välgatab välguvalgust või kumab kuukulda pilvede vahelt.

      Tsap, tsapp, tsappp… ja rohkem ei midagi, õnneks! Kusti keeras plaskul korgi pealt ja lasi tubli lonksu. Kohe lõid meeled erksamaks.

      “Ah kui mõnus,” muheles mees ja pühkis peoga habet. Teritas kõrvu. Vedas metslooma kombel ninaga õhku. Sinna oli nüüd segatud nii vett kui mett, äikest ja päikest. Lähenev vihm andis vee hõngu, päeval päikeses praadinud vili, metsamarjad ning õitsema puhkev kanarbik meelõhna. Äike annab õhule omamoodi värskust.

      Sirtsude sirinast oli vanal Augustil tunne, nagu pöörleks ümber tema pea nähtamatu särisev võlupärg. Kange häda ajas mehe rõugu alt välja.

      “Ongi aeg jalgu sirutada,” mõtles Kusti. “Ega enne keskööd või hommikust päikesetõusu niikuinii midagi ei juhtu.”

      Täna oli siiski eriliselt müstiline õhtu ja tõotas tulla veel salapärasem öö. August komberdas kangetel jalgadel mitu kärbise vahet eemale. Ei võinud ju oma varitsuspaiga lähedale inimese haisu juurde tekitada. Kuu kahvatu valgus kumas kuskilt lõunataevast pilvede vahelt ja nii oli kergelt silmaga tajuda rõukude siluette. Mees kraapis kannaga maad ja soristas tekkinud lohku, siis lükkas saapaninaga tuhkja mulla sinna peale tagasi. Nii käituvad ka varitsusjahti pidavad metsloomad.

      Kauge välgusähvatus lõi momendiks kogu ümbruskonna nähtavaks. Tume kogu metsaservas? Oli see nüüd lihtsalt vari või siiski loom? Seda ei jõudnud mees märgata. Korraga muutus ta hiilivaks kassiks või ilveseks. Süda pumpas ihuliikmetesse verd nii hoogsalt, et surin taga. Kusti puges oma varitsuspaika.

      Välgusähvatused oleksid nagu tihedamaks muutunud. Mees kuulatas. Jääks nüüd sirtsud ometi vait, aga kus sa sellega. Suures äikese-eelses vaikuses võimendus see nõiduslik saagiv heli veelgi. Mees rüüpas plaskust lonksu ja keskendus metsaservale, et juhusliku välgusähvatuse valgel seal midagi märgata. Mähkis sõrmed ümber püssitoru ja teise käe pani jahinoa pidemele.

      Miski oleks nagu asetanud mehe ajas ja ruumis teise kohta. Kogu küpseva looduse mõdu segunes mehe enda plasku joogiga ja keerles tema meeltes ja soontes. Kustit valdas samasugune tunne kui varakevadel, mil ta oli läbi järvejää vajunud. Madis oli ta Kuusiku Kadri nõiaonni vedanud, kus ta palavikus ja Kadri rohtude uimas maa ja taeva vahel hõljus.

      Imelik naine oli see Kuusiku Kadri. Elas külast eraldi kuusikus, keetis seal oma rohtusid ja inimesed käisid tema juures tõvede korral abi otsimas. Keegi ei teadnud, kui vana ta on ja käisid jutud, et ta polegi ei naine ega mees. Nüüd Kusti teadis, kuidas Kadriga lood on, aga ta oli lubanud vaikida ja seda ta tegi. Mitte sellepärast, et Kadri võis needuse peale panna ega seetõttu, et ta oli päästnud ta surmasuust, aga Kusti teadis ja tundis nüüd teda kui päris naist.

      Kui mehed mõdu jõid ja põletatud viina rüüpasid ja jutt naiste peale läks, kus igaüks oma vägitegudega hooples, jäi Kusti alati vait. Juhtus veel keegi kuskil Kusti käest Kadri kohta küsima, lõi too alati käega ja viis jutu hoopis mujale või kõndis eemale. Mehed mõmisesid omavahel, et Kadri on Kusti ära teind. Võibolla oligi. Kustil oli sellest ainult parem. Ta tundis ennast alati hästi, kui Kadri peale mõtles. Ta käis ka päris tihti Kadri juures õitsil, kui tundis, et tervis pole päris hea või kui naisterahva järele vajadus tuli.

      Kadri jagas Kustiga oma väge. Ei saanud Kustigi õieti aru, mis see oli. Kadri oli talle seletanud küll, aga Kusti mehemõistus seda päriselt kinni ei võtnud. Naise hütis valdas meest mingi imelik tundmus. Seal oleksid nagu ristunud kõik metsloomade rajad. Sinna oleks justkui kinnitunud vikerkaare ots, voolanuks läbi vulisev metsaoja, õitsenud kogu metsa taimed ja laulnud kogu laane linnud. Puudki oleks nagu Kadri hüti kohal latvupidi koos olnud. Äike peksis laanes puid pilbasteks, aga sinna metsatukka, kus naine elas, ei löönud ta kunagi. Ometi olid seal laane kõige kõrgemad puuhiiglased.

      Kui vana August palavikus vaevles, oli naine ta alasti kiskunud, võidnud igasugu salvide ja rohtudega. Siis ka ennast paljaks võtnud, mehe kõrvale heitnud, mõlemad nahkadega katnud ja Kustist kogu ta meheliku väe oma üsaga välja imenud. Hommikuks oli mees terve. Higist läbimärg, nõrk ja jõuetu, aga nagu uuesti sündinud.

      Öösel nägi Kusti leetule ja küünla valgel, nagu läbi udu enda kohale kummarduvat Kadrit, kui see teda pehme palakaga kuivatas. Naine oli ebatavaliselt karvane. Jalge vahel oli tohutu puhmas nagu kadakapõõsas, mis kasvas sealt kõhtu mööda üles, rindade vahelt läbi. Tissid olid nagu noorel naisel, ilusad ja tugevad, aga ümberringi mustade udemetega kaetud. Kintsude siseküljed olid paljad, aga väljast ja pealt karvased, sääred ja käsivarred samuti. Mõni ime siis, et ta mehi häbenes.

      Külas СКАЧАТЬ