Soomaa loomajutud. Edu Kuill

Чтение книги онлайн.

      Kadrit kardeti ja austati üheaegselt. Mingi salapära ja lumm saatis seda naist igal sammul. Kuigi ta polnud kellelegi kurja teinud, pigem inimesi aidanud ja tõvesid ning hädasid eemale peletanud, haiged loomadki terveks ravinud, hoiti temast eemale. Naisele paistis see isegi meeldivat, ta sai segamatult toimetada omi asju.

      Kus ta oli neid tarkusi ja oskusi õppinud, ei teadnud keegi. Ju mingi nõiavägi tal sees on, arvas külarahvas ja sama meelt olid ka mõisainimesed. Üks mõisateenija oli salamisi Kadri juures käinud rohtu otsimas ja nõu küsimas, kui neil seal üks laps haige oli. Nende oma saksa tohter polnud põngerjale erilist elulootust andnud, aga naise metsarohud aitasid. Eks susin-sosin-jutud jõudsid mõisahärra kõrvugi ja nii ei püütud sealtpooltki Kadrit enam taga kiusata.

      Sellised soojad mõtted koos uimastava märjukesega olid Kusti peagi lämbeks muutnud nagu vihma- ja äikeseootel augustiöö. Nüüd lõid hirm ja viha mehe pea selgemaks ja vere kuumemaks. Sõrmed surusid kramplikult jahipussi käepidet. Mees tõmbas pikkamööda noa tupest, tehes küünarnukiga enda kõrval ruumi. Veel natuke. Karu oli kaerakärbise tassimisega nii ametis, et see rõugu sees liikumine ei paistnud teda häirivat.

      Kusti keskendus kõigi oma meeltega jahinoale. Surve järgi, mida ta enda ümber tundis, pidi karu kõht otse tema ees olema. Mees võttis kogu oma jõu kokku ja torkas, vajutades nuga tera lõikamise suunas. Kostus kohutav röögatus, mis pääses valla ehmatanud looma kõrist. Veidi nõrgemalt käratas looma taguots ja päästis valla kuuldava pasarahe.

      Kusti virutati koos kaerakärbisega vastu maad. Loom eemaldus rämedalt mörisedes metsa poole. Ega see nii ei jää, taipas vana tark jahimees. Põlved värisesid ja jalad ei tahtnud sõna kuulata. Kusti ukerdas käpakil, verine nuga kõvasti pihku surutud, rõuguriismete alt välja. Vaba käega põhus sobrades leidis ta relva. Mees komberdas nüüd juba püssipärale toetudes järgmise lähema rõugu alla, mida silm välgusähvatuses seletas.

      Karu mauras ja rapsis metsaservas hirmsas raevus. Välguvalgel nägi jahimees, kuidas karu paraja kuuse koos juurtega maast välja rebis. Kusti surus end järgmise rõugu sisemusse, mis oli sündmuspaigast veidi eemal. Hirmuhigist muutus mees üleni märjaks.

      Jälle lahvatas välk ja Kusti nägi, kuidas karu pühkis kuusega äiates oma teelt ühe ettejäänud rõugu. Pimedas kobas mees relva. Karu lähenes mörisedes ja urisedes rõuguasemele, milles enne oli olnud Kusti. Omaenda vere lõhn ja valu muutsid metslooma tõeliseks metsaliseks. Karu hakkas rõugu jäänuseid kuusejuurikaga materdama. Vahepeal maad kraapides ja möirgeid pasundades jõuga, mis Kustil seest õõnsaks võttis.

      “Kui ta nüüd mind haistab, on mul lõpp käes.”

      Süda tahtis rinnust välja karata. Ometi suutis vana jahimees kontrollida püssiluku korrasolekut, küll ainult käsikaudu ja sähvivas välguvalguses. Ta tõstis aeglaselt relva, sättis küünarnuki põlvele, toetas püssilae käele, sättis pära vastu õlga. Välgusähvatused vaheldusid kõuekõminaga. Õhus oli väävlihaisu, verelõhna ja karusita lehka. Tõeline põrgu, käis Kusti peast läbi.

      Ta sihtis püssitoru karu häälitsuste suunas. Siis kärgatas kõu, välgud rebisid taeva ribadeks. Samal hetkel vajutas mees päästikule. Koos pikse kärgatusega raksatas lask. Kuusejändrik langes põllule, välguvalguses nägi mees, kuidas loom vajus neljakäpakile ja vaarus hüürates metsa suunas. Läheb, tänu taevale, läheb.

      Kusti virgus nagu piitsalöögist näkku. Suur rahetera jättis põsele tulise triibu. Mees tõmbas ennast taas rõugu varju. Trip, trip, tripp, tärisesid raheterad püssitorule. Kusti tõmbas relva koos endaga kaerakärbisesse. Üks lahing lõppes, teine algas. Taevas oleks nagu maaga sõda alustanud, külvates ta üle kuulirahega. Raheterad sätendasid välguvalguses nagu klaaspärlid ja maast üles karates jätsid mulje, justkui oleks kogu maa hõbedase võrgutaolise rüüga kaetud.

      Praegu polnud pääsu, tuli jääda põllule. Pea tuikas, aga kuuetaskus mulksus miski lohutavalt. Käsi värises kergelt, kui Kusti plasku pealt korgi maha krudis. Tuline juga särises läbi kõri, vajus rinnakorvist läbi ja puuris nabani välja. Hõõguv kera pöörles sisemuses ja sirises sooni mööda näppude ja varvasteni. Peakuplisse mütsi alla ilmus mõnus soe pilveke. Veel üks lonks tulivett ja Kusti mähkus kaerarõugu sisemusse nagu Kadri embusesse. Pinge kehas andis järele ja helesinine udu mähkis mehe endasse.

      Kuskil lähedal kärgatas veel äike ja kõuekõmin mürises ümbruses nagu raudvanker munakiviteel. Korraks kostus summutatult karu möire ja kananahk tõstis rinnakarvad turri. Siis summutas vihmakohin ümbrusest kõik helid. Kusti pea ja keha täitusid samuti võimsa kohinaga ning kandsid teda reaalsusest välja.

      Päike sättis ennast puulatvadest juba kõrgemale ja asutas öist veevalingut maa seest välja aurutama. Ümbrus mähkus tõusvatesse uduvoogudesse, justkui oleks kogu maa nähtamatus põlengus tossanud.

      Soe niiskus imbus läbi vammuse Kusti ihuni. Keegi oleks nagu vett kopsu valanud – nii raske oli hingata. Mees väristas õlgu. Viljakõrred torkisid nägu ja kestad olid kleepunud põsele. Krae vahel ronis mingi sitikas ja parem jalg pildus pinde.

      ”Auu, August!”

      Ei, see polnud uni. Või kas ta üldse oli maganud, võib-olla kergelt suigatanud. Öine möll ja trall kestsid kuskil kaugel ajusopis edasi. Hõike peale tõmbas mees end algul veel rohkem kössi, aga tajus peagi, et ta ei pea end enam viljakärbisesse peitma, et väljas on päriselt valge ja keegi tõesti hõikas teda inimkeeli.

      Paduvihm ja rahe olid kaerakärbise kokku vajutanud nagu vana käsna, mis lausa nõretas ja tilkus veest. Mütsilotu jäi viljakõrtesse kinni ja vana August toppis oma sassis juustega pea, kus rippusid aganad ja heinapepred, läbi väikese avause välja. Päike torkis nagu nõeltega silmi, mis olid öisest tulevärgist ja tuliveest põletikuliselt punased.

      ”Auu-gust!” kähistas keegi läbi kurgupõhja.

      Kusti kuulis märjal põllul plärtsuvaid samme.

      “Madis, kurat, jumal tänatud!” mõmises Kusti iseendale.

      “Äähh!” lasi ta suust juba kuuldavamalt.

      Madis võpatas. Mingi imelik koterdis püüdis end viljahunnikust välja suruda. Nagu kratt või kodukäija, sakris pea ja punaste silmadega.

      “Sa püha kurat!” tuli Madise suust. “Poleks ma teadnud, et sina pead siin kuskil olema, oleks ma sulle praegast kaikaga äsanud. Sa pole inimese muudu! Oled nagu karu persest välja tõmmatud!”

      “Ära lõksuta siin midagi, anna parem üks lõuatäis. Oleks sina minu asemel olnud, oleksidki võib-olla karu perses koos oma härjamunakotiga!” porises Kusti, kelle põlved olid rõugus käkerdamisest kangeks jäänud ja tudisesid läbielatust.

      Madis ulatas ilma pikema jututa sõbrale plasku. Kusti lõug võdises ja märjukese nire ei tabanud esimese hooga õiget auku ning voolas mööda suunurki alla.

      “Ära selle pärast raiska, et kangelane oled!” porises Madis.

      “Räägi parem, mis põrgut siin toimus,” kähistas mees ümbrust silmitsedes. “Pooled rõugud pikali ja kuused vedelevad keset põldu, kähmlesid siin vana kurja endaga või?”

      “Ega siin palju puudu põlnd! Tuli teine välja jah!” sai Kusti jutuotsa lahti ja rääkis sõbrale öisest madinast.

      “Oh sa saadana silmamuna ja savikoti sindrinahk!” võttis

      Madis loo kokku.

      “Öö СКАЧАТЬ