Mõrvade ja armastuse retseptid: Tannie Maria mõistatus. Sally Andrew

Чтение книги онлайн.

      „Mulle meeldib see linn,” lausus Jessie. „Siin on mu perekond ja mu sõbrad. Ma lihtsalt arvan, et isegi väikeses linnas on suuri lugusid.”

      Panin nende kummagi lauale tassi kohvi ja lasin kuivikupurgi ringi käima. Hattie ei söö kunagi enne lõunat kuivikuid, Jessie silmad aga lõid kuldkrõbedaid beskuit’e nähes särama ja ta unustas vaidluse.

      „Võta kohe kaks,” ütlesin talle.

      Kui ta käe purki sirutas, näis, nagu liiguksid gekotätoveeringud mööda ta käsivart ülespoole. Naeratasin talle. Mulle meeldivad hea isuga tüdrukud.

      „Lekker,” kostis ta, ning korraga kukkus ta puus laulma.

      „Girl on fire!” kõlasid laulusõnad.

      „Vabandust,” lausus ta, avades üht oma paljudest taskutest. „See on mu telefon.”

      Laul läks valjemaks, kui ta ukse poole sammudes kõne vastu võttis.

      „Halloo … Reghardt?”

      Jessie läks aeda, ta hääl vaibus ja ma ei kuulnud enam ei teda ega ta tulelaulu. Istusin oma laua taha ja kastsin beskuit’i kohvi sisse. See oli päevalilleseemnetega, mis andsid kuivikule röstitud ja pähklise meki. Vaatasin jälle ümbrikute poole.

      Pealmine kiri oli roosa, adressaadiks oli märgitud „Tannie Maria”. Täpid i-de peal olid tõmmatud väikeste ümmarguste ringidena. Võtsin lonksu kohvi ja avasin siis ümbriku. Kui ma selle lõpuni olin lugenud, olin sedavõrd šokeeritud, et katkestasin oma beskuit’i söömise.

      Kiri oli järgmine.

      Hea Tannie Maria!

      Mulle tundub, et mu elu on läbi, aga ma pole veel isegi kolmeteistaastane. Kui ma ise ennast ära ei tapa, siis teeb seda mu ema. Aga tema ei tea veel. Ma olen kolm korda seksinud, aga ainult üks kord alla neelanud. Olen ma rase? Mul pole ammu menstruatsiooni olnud.

      Noormees on viisteist. Tal on musta värvi ja pehme nahk ning valge naeratus, ja ta ütles, et armastab mind. Me kohtusime tavaliselt kareeboom’i all ning läksime siis kuuri, et jäätisemängu mängida. Ta ütles, et ma maitsen nagu magusad mangod, mis kasvavad neil tänavatel, kust ta pärit on. Tema maitseb nagu šokolaad, pähklid ja jäätis. Mulle meeldis neid asju varem süüa. Püüdsin kuuris käimistele lõppu teha, aga nägin siis teda puu varjus ja mul tekkis tema järele nälg.

      Lehvitasin tüdruku roosa ümbrikuga enesele tuult ja lugesin edasi.

      Kui ma ütlesin talle, et olen võib-olla rase, vastas tema, et me ei tohi enam kohtuda. Pärast kooli käin ma sellest puust mööda, aga teda pole kunagi kohal.

      Olen nii väga mures, et ma ei saa süüa. Ema ütleb, et ma lasen toidu raisku. Ma tean, et ma lähen põrgusse, ja sellepärast ma polegi ennast veel ära tapnud.

      Kas te saaksite mind aidata?

      Olen meeleheitel.

      Panin kirja käest ja vangutasin pead. Magtig! Taevas hoidku! On alles tragöödia …

      Noor tüdruk, kes ei suuda süüa!

      Pidime temas uuesti toidu vastu huvi äratama. Mul oli vaja retsepti, kus oleks šokolaadi ja pähkleid. Ja jäätist. Lisaks pidi selles midagi tervislikku olema.

      Loomulikult oli mul kavas talle öelda, et suuseksist ei saa rasedaks jääda. Ja juhuks, kui ta tõepoolest oma emaga rääkida ei saa, plaanisin talle anda Ladismithi pereplaneerimise kliiniku telefoninumbri. Aga kui ma leiaksin talle vastupandamatu toiduretsepti, võiks see kõiki suurest segadusest säästa.

      „Banaanid!” tuli mulle mõttesse. Need on väga tervislikud ja aitaksid tüdrukul jälle tugevaks saada. Kuidas oleks külmutatud banaanidega, mis on kastetud sulatatud šokolaadi sisse ja mida on seejärel pähklites veeretatud? Kirjutasin talle retsepti, kus kasutada tumedat šokolaadi ja röstitud sarapuupähkleid. See pidi aitama tal poisist üle saada. Ja juhuks, kui poiss-sõber peaks ajalehte lugema, lisasin ka mangosorbeti retsepti. Parajasti oli mangohooaeg ning head mangod maitsesid mee ja päikesepaiste järele.

      5

      Sjoe, ilm oli tõepoolest kuum ja need külmad retseptid näisid paljutõotavad. Aga mu laual oli veel kaks avamata ümbrikut. Kirjad ei kõnetanud mind sama valjusti kui külmutatud banaanid.

      „Lähen töötan kodus,” laususin Hattie’le. „Ma pean paar retsepti järele proovima.”

      „Mhmh,” kostis ta.

      Tal oli pliiats suus, kulm kortsus, ning ta töötas edasi.

      „Hattie, mis kell see laupäevane pidu algab?” küsis Jessie.

      Jessie oli oma laua taga ja võttis ühest oma taskust väikese märkmiku.

      „Täiesti jabur,” lausus Hattie oma arvuti nuppe vajutades. „Mis? Kell kaks pärastlõunal.”

      Tõusin püsti, kirjad näpus.

      „Need retseptid peavad õnnestuma,” ütlesin mina. „Peavad vastupandamatud olema.”

      Hattie tõstis pilgu oma töölt.

      „Maria, kullake, mine muidugi!”

      Mu väike pikap oli pargitud mõne puu jagu toimetusest eemale, Jessie punase motorolleri kõrvale. Püüdsime Hattie Toyota Etiosest mõnevõrra kaugemale hoida; mul juba oli üks mõlk, mille ta mu auto uksele oli teinud. Mu Nissan 1400 oli kahvatusinine – nagu Karoo taevas varahommikul. Kastikattega, mis oli valge nagu väikesed kohevad pilved. Ehkki see kate oli enamasti tolmusem kui pilved. Olin kõik aknad lahti jätnud ja auto oli jakaranda varjus, aga ikka oli autos kuum nagu praeahjus. Jäätise tegemiseks oli tõesti õige päev.

      Astusin Sparist läbi, et koostisaineid varuda. Parajasti oli vaikne kellaaeg, nii et mul õnnestus poest välja astuda pärast seda, kui olin lobisenud kõigest kolme inimesega. Mitte et mulle lobisemine ei meeldiks. Need magusad külmad road lihtsalt kõnetasid mind võrdlemisi valjusti, nii et ma ei suutnud inimesi õieti kuulatagi.

      Tundsin küpsete mangode lõhna, kui sõitsin talumaadest mööda, läbi avara veldi, madalate pruunide mägede vahel. Pöörasin kruusateele, mis suundus mu kodu poole, sõitsin mööda eukalüptipuudest ja parkisin auto sissesõiduteele lavendli kõrvale. Kaks pruuni kana lebasid kurerehapõõsa varjus; nad ei tõusnud püsti, et mind tervitada.

      Läksin kööki ja panin toidukoti mütsuga suurele puidust lauale ning koorisin siis kohe kuus banaani ja pistsin need Tupperware’i karbis sügavkülma. Hakkisin tükkideks neli mangot ning asetasin ka need sügavkülma. Seisin kraanikausi äärde, et mangokoortelt viljaliha ära süüa ja kleepuvad mangokivid puhtaks limpsida. See oli must töö.

      Seejärel tampisin oma puidust uhmrit ja uhmrinuia kasutades sarapuupähklid peeneks ja röstisin neid pannil kergelt. Maitsesin, kuniks nad alles soojad olid. Murdsin šokolaadi tükkideks ja panin selle kahekordsesse veesärgiga potti. Sulatama kavatsesin hakata siis, kui banaanid on läbi külmunud. Maitsesin tumedat šokolaadi. Proovisin seda koos pähklitega, et nende kahe kombinatsiooni katsetada. Panin veel pähkleid ja šokolaadi valmis, et maitsmisele kulunud koguseid asendada. СКАЧАТЬ