Mõrvade ja armastuse retseptid: Tannie Maria mõistatus. Sally Andrew

Чтение книги онлайн.

      Tavaliselt ei olnud Hattie sõnadega kitsi, nii et ma ei püüdnud teda tagant kiirustada. Valasin meile tee välja ja vaatasin kaugemale kuiva veldi poole. Juba pikka aega polnud sadanud. Taamal üle veldi kõrgusid Väike-Karoo madalad mäed, mis tõusid ja langesid nagu lained. Üha edasi ja edasi, nagu rahulik kivist meri. Tõstsin melktert’i suu juurde ja hammustasin suutäie. Kook oli väga maitsev: vanilje, piima ja kaneeli kombinatsioon annab sellele täiusliku mõnusa meki. Ka koogi tekstuur oli täpselt õige – täidiseosa oli mahe ja kerge, krõbe põhi oli õhuke ja mure.

      Hattie vaatas oma tassi, just nagu oleks ta kujuteldav lind sinna hüpanud. Nägin ühe gwarrie varjus päris lindu, kuid too oli liiga kaugel, et näha, kellega täpsemalt tegu oli. Mulle meeldivad need vanad puud. Mõned neist on tuhandeid aastaid vanad. Nad on pahklikud ja väändunud nagu küünarnukid ja põlved, nende lehed on tumerohelised ja kortsulised.

      Hattie ajas selja sirgu ja võttis lonksu teed. Ta ohkas. Selleks stoep’id ongi. Selleks, et juua teed, ohata ja vaadata veldi. Hattie aga vaatas endiselt oma tassi sisse.

      „Imehea,” ütlesin mina, süües taldrikult viimaseid melktert’i kübemeid.

      Mu lind lendas lähemale ja maandus karroo akaatsial. Tuli välja, et linnuks oli õgija. Pidas jahti.

      Hattie ei puudutanudki oma piimakoogitükki ja ma ei suutnud kauem rahulikult istuda.

      „Mis siis ometi lahti on, Hattie, skat?”

      Ta ahmis natuke õhku ja pani ümbriku lauale.

      „Jumaluke, Maria,” sõnas ta, „mul on sulle halbu uudiseid.”

      Tundsin, kuidas tee ja piimakook mu kõhus väikese pöörde tegid.

      2

      Mul ei ole kombeks halbade uudiste kallale tormata, mistõttu ma valasin endale veel teed ja võtsin piimakooki juurde. Hattie jõi endiselt oma esimest tassitäit teed, hale ilme näol. Ümbrik lihtsalt lebas laual oma halbade uudistega.

      „See on peakontorist,” lausus ta, tõmmates käega üle kurgus oleva klombi.

      Võib-olla oli õhk, mida ta alla oli neelanud, sinna kinni jäänud.

      Hattie ei saanud peakontorist just sageli teateid. Aga kui sai, siis teatati talle, mida ta peab tegema. Kogukondade ajalehed olid … kuidas seda öeldaksegi, sündikaadiks koondunud. Iga ajaleht on sõltumatu ja peab enamiku vajaminevast rahast koguma reklaamimüügist, aga samal ajal tuleb ikkagi järgida peakontori reegleid.

      Õgija sööstis greipiinipuu oksalt otsejoones maapinnale.

      „Maria, nad ütlevad, et meil peab tingimata olema nõuanderubriik,” lausus Hattie.

      Kortsutasin kulmu, ise samal ajal süües. Milleks kogu see asi nii suureks puhuda?

      „Mingisugune nõustamisrubriik,” sõnas ta. „Nõuandeid armastuse ja teiste selliste asjade kohta. Nad ütlevad, et see suurendaks läbimüüki.”

      „Jaa. Võib-olla küll,” vastasin mina.

      Ootasin endiselt halbu uudiseid.

      „Meil lihtsalt pole ruumi. Ega raha, et trükkida juurde neli lehekülge, mida ühe lisarubriigi jaoks vaja läheks.” Hattie hoidis käsi avatuna nagu raamatut. Ma teadsin, kuidas need asjad käivad. Neli lehekülge trükiti ühe suure lehe kummalegi küljele. „Ma olen püüdnud küljendust muuta. Ma olen püüdnud vaadata, mida me võiksime välja jätta. Aga meil ei ole mitte midagi sellist. Mitte midagi.”

      Võpatasin oma toolil. Õgija lendas tagasi puuoksale, millegagi, mille ta oli kinni püüdnud.

      „Helistasin neile reedel,” sõnas Hattie, „ja ütlesin, et meil on väga kahju, aga me lihtsalt ei saa seda teha, vähemalt mitte praegu kohe.” Hattie kurk tõmbus kokku nagu plastist joogikõrs. „Nemad ütlesid, et me võime retseptirubriigi välja jätta.”

      Ta hääl kõlas kaugena. Vaatasin õgijat – linnul oli sisalik nokas. Lind surus sisaliku suure valge astla otsa.

      „Tannie Maria.”

      Mõtlesin endamisi, kas sisalik võib alles elus olla.

      „Ma vaidlesin vastu ja selgitasin, kui väga lugejatele su rubriik meeldib. Aga nemad vastasid, et nõuanderubriik on tingimata vajalik.”

      Kas lihunikust lind jätab liha kuivama ja teeb sellest vinnutatud liharibasid?

      „Tannie Maria.”

      Vaatasin Hattie poole. Ta nägu oli väga pingul ja haleda ilmega, just nagu läheks haamri alla tema enda elu, mitte minu oma. Retseptirubriik tõepoolest oli kogu mu elu. Mitte ainult rahalises mõttes. Jah, mul oli toidu jaoks lisaraha vaja; pension, mida mulle pärast abikaasa surma maksti, oli väike. Aga retseptirubriigis jagasin ma seda, mis mulle kõige tähtsam oli: oma kokakunsti.

      Mu kurk oli kuiv. Jõin pisut teed.

      „Aga ma olen selle peale mõelnud,” lausus Hattie. „Sina võiksid seda nõuanderubriiki kirjutada. Annaksid nõu armastuse ja teiste selliste asjade kohta.”

      Turtsatasin. See polnud ilus hääl.

      „Ma ei tea armastusest midagi,” kostsin ma.

      Samal hetkel kõndis üks mu kana – kaela ümber tumedad suled – üle muru, nokkides midagi maast, ja ma tundsin tema vastu omamoodi armastust. Ma armastasin oma melktert’i maitset, küpsevate kuivikute lõhna ja vihma häält, kui ükskord pärast pikka ootamist jälle sadama hakkas. Ja armastus oli koostisosaks kõigis toitudes, mida ma valmistasin. Aga nõuanderubriikides ei räägita melktert’ist ega kana-armastusest.

      „Igatahes mitte midagi seesugusest armastusest,” lisasin veel. „Ja mina pole nõuandjaks sobilik inimene. Peaksid küsima kelleltki selliselt nagu Tannie Gouws, kes töötab CBLi tööriistapoes. Tema oskab alati kõigile nõu anda.”

      „Sinu juures, Maria, on vaimustav, et sa ei anna kunagi nõu, kui sinult seda ei küsita. Aga igatahes oled sa suurepärane kuulaja. Me pöördume alati sinu poole, kui meil on midagi olulist arutada. Mäletad, kuidas sa Jessie’t aitasid, kui ta ei suutnud otsustada, kas peaks minema Kaplinna tööle?”

      „Mäletan, et andsin talle koeksister’eid …”

      „Sa kuulasid teda ja andsid talle suurepärast nõu. Tänu sulle on ta endiselt koos meiega siin.”

      Raputasin pead ja sõnasin: „Minu arvates olid määravaks ikkagi koeksister’id.”

      „Mul oli veel üks mõte,” lausus Hattie. „Miks sa ei võiks kokaraamatut kirjutada? „Tannie Maria retseptid.” Ma ehk saaksin sul aidata kirjastajat leida.”

      Kuulsin õhus vihinat ning nägin pilku tõstes õgijat, kes parasjagu minema lendas. Sisaliku oli ta astla otsa jätnud.

      Raamatu mõte ei olnud iseenesest halb, aga mu suust kostis lause: „Raamatut kirjutada on üksildane.”

      Hattie haaras mu käe järele. Minu käsi aga lihtsalt lebas laual.

      „Kulla СКАЧАТЬ