Mõrvade ja armastuse retseptid: Tannie Maria mõistatus. Sally Andrew

Чтение книги онлайн.

      Ta võttis oma kahvli ja ma tõstsin ka endale veel ühe lõigu. Ka mina ei tahtnud kannatada. Mul polnud mingit põhjust end üksikuna tunda. Istusin oma stoep’il, kust avanes kaunis vaade veldile, ja koos minuga olid hea sõbranna ning esmaklassiline piimakook.

      „Kuidas oleks,” vastasin talle, „kui ma loeksin inimeste kirju ja annaksin neile retsepte, mis neid aitavad?”

      Hattie sõi enne vastamist suutäie lõpuni. „Sa peaksid neile mingit nõu andma.”

      „Toidualast nõu,” kostsin ma.

      „Nad hakkavad kirjutama oma probleemidest.”

      „Erinevad retseptid erinevate probleemide lahendamiseks.”

      Hattie torkas kahvliga õhku ja sõnas: „Toit kui arstim ihule ja hingele.”

      „Jaa, täpselt.”

      „Natuke pead sa nõu ka andma, aga retsept võiks olla osa sellest.”

      „Tannie Maria armunõuannete ja retseptide rubriik.”

      Hattie naeratas ja ta näol oli jälle tema enda ilme.

      „Jumala pärast, Tannie Maria. Minugipoolest.”

      Seejärel sõi ta kahvliga kiiresti oma melktert’i lõpuni.

      3

      Nii me siis võtsimegi Hattie’ga stoep’il vastu otsuse, et tuleb „Tannie Maria armunõuannete ja retseptide rubriik”. Rubriik oli väga populaarne. Paljud inimesed üle Väike-Karoo saatsid mulle kirju. Kirjadest, mida ma vastu kirjutasin, sain selle raamatu jaoks retseptid: mõrvade ja armastuse retseptid. Nii et lõppude lõpuks ma ikkagi kirjutan retseptiraamatut. Mitte just sellist, mida ma arvasin end kunagi kirjutavat, aga siiski.

      Üks asi viis teiseni niisugusel moel, et ma ei oodanud seda. Aga ma ei taha hakata lugu valest otsast rääkima, tahtsin teile lihtsalt eelmaiku anda …

      Selle raamatu põhiretsept on mõrvaretsept. Armastuse retsept on keerulisem, aga naljakal kombel tulenes see sellest mõrvaretseptist.

      Viska kõik koostisosad kastrulisse ja keeda tasasel tulel mõne aasta vältel, segades puulusikaga. Lõpupoole lisa pardid, tšillipipar ja brändi ning keera kuumust juurde.

      4

      Kõigest nädal pärast seda, kui olin Harrietiga stoep’il istunud, hakkasid kirjad saabuma. Mäletan, et Hattie hoidis neid käes nagu mängukaarte, seistes ise Klein Karoo Gazette’i kontori lävel. Ta pidi kuulma, kuidas ma oma väikese pikapiga saabun, ning ootas mind, kui ma mööda teerada edasi sammusin.

      „Juhhei, Tannie Maria! Su esimesed kirjad!” hüüdis ta.

      Ta kandis võikollast kleiti ning ta juuksed särasid päikese käes kuldselt. Ilm oli kuum, mistõttu ma kõndisin lamedatest kividest teerajal aeglaselt, astudes potis kasvavate aaloede ja teiste lihaktaimede vahel. Meie väike toimetus on varjulises kohas Ladismithi kunstigalerii-taimla taga Elandi tänaval.

      „Vetplantjie’d õitsevad,” laususin ma.

      Väikestel paksudel taimedel olid roosad õied, mis sätendasid valguse käes hõbedaselt.

      „Eile saabusid. Kolm kirja,” kostis Hattie neid minu poole ulatades.

      Ajalehetoimetuse seintele oli tõmmatud värske valge värvi kiht, põrandalauad olid ebatsuugast ning lagi kõrge. Välisseina kõrgemas osas on ruumil suur ümmargune õhutusava kauni mustriga, mida kutsutakse Ladismithi silmadeks. Kunagi oli toimetuse ruum olnud ühe Ladismithi algupärase maja magamistoaks. Ruumi on seal kõigest kolmele puidust lauale, kraanikausile ja väikesele külmikule, kuid Jessie’le, Hattie’le ja mulle sellest piisab. Üle Väike-Karoo on meil teisigi vabakutselisi ajakirjanikke, kuid nemad saadavad oma kaastööd Hattie’le meilitsi.

      Laes käis suur ventilaator ühtepuhku ringi, aga ma ei tea, kas see ruumi tegelikult jahutaski.

      „Jislaaik,” ütlesin mina. „Sellise ilmaga saaks kuivikuid ilma ahjuta teha.”

      Panin purgitäie äsja küpsetatud beskuit’e oma lauale. Jessie tõstis pilgu oma arvuti tagant ning naeratas mulle ja kuivikupurgile.

      „Tannie M,” sõnas ta.

      Jessie Mostert oli Gazette’i noor ajakirjanik. Ta oli värviline tüdruk, kes oli saanud stipendiumi Grahamstownis õppimiseks ning kes seejärel oli naasnud tööle kodulinna. Ta ema töötas Ladismithi haiglas medõena.

      Jessie kandis heledaid teksaseid, arvukate taskutega vööd nende peal, ja musta jakki. Tal olid paksud tumedad juuksed, mille ta oli hobusesabasse sidunud, ja tema käsivarte ülaossa olid tätoveeritud gekod. Tema laual arvuti kõrval olid motokiiver ja teksajakk. Jessie armastas oma väikest punast motorollerit.

      Hattie asetas kirjad mu lauale, beskuit’ide ja veekannu kõrvale. Ma töötasin ainult osalise koormusega ning jätsin oma laual meeleldi täiskoormusega töötajatele ruumi tee tegemiseks. Panin veekannu tulele ja võtsin väikese kraanikausi juurest tassid.

      Hattie istus oma laua taha ja sirvis märkmeid.

      „Jess,” sõnas ta. „Mul oleks vaja, et sa laupäeval toimuvast NGK kirikupeost loo kirjutaksid.”

      „Ehh, ei, Hattie. Järjekordne pidu. Sa ju tead, et ma olen uuriv ajakirjanik.”

      „Jajah, gekotätoveeringuga tüdruk, eks ole.”

      „See pole naljakas,” lausus Jessie naeratades.

      Vaatasin kolme kirja, mis mu laual lebades meenutasid avamata kingitusi. Jätsin nad sinnapaika, kuniks ma meile kõigile kohvi valmistasin.

      „Ma tahan, et sa teeksid mõne pildi lapitekkide ringi uuemast loomingust – neil on peol oma laud,” sõnas Hattie.

      „Oeh, ei, mitte jälle see lappiesgroep. Ma kirjutasin neist ja Afrikaanse Taal-en Kultuurverenigingist eelmisel kuul terve loo.”

      „Ära muretse, kulla Jessie, ma olen kindel, et varsti tuleb midagi huvitavat,” kostis Hattie, kritseldades midagi märkmikusse. Ma arvasin, et ta ei näinud, kuidas Jessie silmi pööritab, kuid ta lisas seejärel: „Ja alati võid sa tööd leida mõne põnevama ajalehe juures. Kaplinnas näiteks.”

      „Ag, СКАЧАТЬ