Vaenlane. Lee Child

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teise aasta lend,” tähendas Garber. „Ma kontrollisin.”

      Telefonis valitses vaikus.

      „Persse,” kordas Garber. „Miks ometi targad inimesed teevad selliseid lolle trikke?”

      Ma ei vastanud, sest ei teadnud vastust.

      „Me peame säilitama diskreetsuse,” ütles Garber.

      „Ära muretse,” laususin ma. „Kinnimätsimine juba käib. Kohalikud võmmid lubasid mul ta Walter Reedi saata.”

      „Väga hea,” ütles tema. „See on tõesti hea.” Pidas viivu vahet. „Aga nüüd algusest peale, eks?”

      „Tal olid 12. korpuse reväärimärgid,” alustasin ma, „mis tähendab, et ta teenis Saksamaal. Lendas eile Dullesesse. Ilmselt Frankfurdist. Kindlasti tsiviillennuga, sest tal oli paraadmunder seljas, et paremini teenindataks. Sõjaväelennukiga tulles oleks ta kandnud välivormi. Siis üüris ta odava auto, sõitis maha kakssada üheksakümmend kaheksa miili, võttis viieteistdollarilise motellitoa ja tellis endale kahekümnedollarilise litsi.”

      „Lennu kohta on mul andmed olemas,” ütles Garber. „Ma helistasin 12. korpusse ja rääkisin staabiga. Ütlesin neile, et ta on surnud.”

      „Kunas sa nendega rääkisid?”

      „Kohe pärast seda, kui olin politseidispetšeriga lõpetanud.”

      „Kas sa rääkisid neile, kuidas või kus ta suri?”

      „Ütlesin, et ilmselt infarkt, muud midagi, ei mingeid üksikasju ega asukohta, mis hakkab praegu väga arukat muljet jätma.”

      „Ja lend?” küsisin.

      „American Airlinesi eilne lend Frankfurt – Washington, Dulles, saabumine kell kolmteist null null, edasisõit täna kell üheksa null null Washington Nationalist Los Angelesse. Ta oli teel soomusvägede konverentsile Fort Irwinis. Ta oli soomusvägede juhataja Euroopas. Tähtis mees. Reaalse lootusega tõusta mõne aasta pärast Ühendriikide armee staabiülema asetäitjaks. Praegune on jalaväelane ja neile meeldib varieerimine. Nii et tal olnuks šansse. Aga nüüd langeb see võimalus ilmselt ära.”

      „Ilmselt küll,” nõustusin ma. „Ikkagi surnud ja üldse.”

      Garber ei kostnud musta ega valget.

      „Kui pikaks ajaks ta tuli?” pärisin siis.

      „Ta pidi nädala pärast Saksamaal tagasi olema.”

      „Mis ta täisnimi on?”

      „Kenneth Robert Kramer.”

      „Vean kihla, et sa tead nii tema sünnipäeva kui sünnikohta,” ütlesin ma.

      „Ja siis?”

      „Ja tema lennu ning istekoha numbrit. Ja kui palju valitsus piletite eest maksis. Ja kas ta nõudis või ei nõudnud taimetoitlase einet. Ja millisesse tuppa Fort Irwini haldusosakond teda majutada kavatses.”

      „Mida sa öelda tahad?”

      „Ma tahan öelda, et miks kuradi pärast mina kõike seda ei tea?”

      „Aga kuidas sa võiksid?” imestas Garber. „Sellal kui sina motellis tuhnisid, rippusin mina telefoni otsas.”

      „Tead mis?” ütlesin ma. „Alati, kui mina kuskile sõidan, on mul hunnik lennukipileteid, lähetuspabereid ja broneeringuid, ning kui ma tulen ookeani tagant, siis on mul pass. Ja kui ma sõidan konverentsile, siis on mul kaasas kotitäis igasugu pahna.”

      „Ja edasi?”

      „Edasi on see, et hotellitoast oli üht-teist puudu. Piletid, broneeringud, pass, päevakava. Kokkuvõttes kõik see, mida üks reisija kannaks portfellis.”

      Garber ei vastanud.

      „Tal oli ülikonnakott,” ütlesin ma. „Rohelisest puldanist, pruunide nahktugevdustega. Võin kümne taala peale kihla vedada, et tal oli sama tüüpi portfell ka. Ilmselt valis mõlemad välja tema naine. Ilmselt tellis ta need posti teel L. L. Beanilt. Võib-olla jõuludeks nii kümne aasta eest.”

      „Ja portfelli ei olnud?”

      „Ilmselt hoidis ta paraadmundrit kandes selles ka rahakotti. Kui sul on nii palju lindilõikeid nagu sellel vennal, siis ei jää põuetaskusse palju ruumi.”

      „Järelikult?”

      „Ma arvan, et lõbutüdruk nägi, kuhu ta rahakoti pani, kui oli talle maksnud. Siis asusid nad asja kallale, mees viskas vedru välja ja tüdruk otsustas pisut lisa teenida. Ma arvan, et ta varastas portfelli.”

      Garber vaikis veidi aega.

      „Kas sellest võib tekkida probleeme?” küsis ta siis.

      „Oleneb sellest, mis seal portfellis veel oli.” kostsin ma.

      KAKS

      Panin toru ära ja märkasin seersandi jäetud sedelit: Sinu vend helistas. Sõnumit ei jätnud. Murdsin sedeli kokku ja viskasin prügikorvi. Läksin oma korterisse ja magasin kolm tundi. Ärkasin viiskümmend minutit enne koitu. Päikesetõusuks olin juba motellis tagasi. Hommikuvalgus ei teinud ümbrust meeldivamaks. See oli miilide ulatuses ümberringi rõhuv ja hüljatud. Ning vaikne. Kõik seisis paigal. Nääripäevahommikuti on asustatud paigad nii vaiksed, kui üldse olla saab. Maantee oli tühi. Liiklust ei olnud. Kohe üldse ei olnud.

      Kaugsõiduautode peatuskoha söögimaja oli avatud, kuid samuti tühi. Motelli kontor oli tühi. Kõndisin piki hoonet eelviimase toani. Uks oli kinni. Toetasin selja vastu ust ja kujutlesin ennast prostituudiks, kelle klient on äsja surnud. Ma olen ta enda pealt ära lükanud, tema portfelli haaranud ja kavatsen sellega minema joosta. Kuidas ma käituksin? Portfell ise mind ei huvita. Ma tahan rahakotis olevat raha ja võib-olla American Expressi kaarti. Järelikult kavatsen ma portfelli kiiresti läbi sorida, sealt raha krabada ja portfelli minema visata. Aga kus seda kõike teha?

      Toas oleks olnud kõige parem. Kuid mingil põhjusel ma seda ei teinud. Võib-olla ma sattusin paanikasse. Võib-olla olin šokis ja hirmul ega tahtnud muud kui tulistvalu minema saada. Nii et siis kus? Vaatasin otse üle tänava baari poole. Ilmselt ma läheksin sinna. Ilmselt sealt ma ka tulin. Aga ma ei saa portfelliga sinna sisse minna. Mu kolleegid märkaksid seda, sest suur käekott mul juba on. Litsidel on alati suured käekotid. Neil läheb oma töö pärast igasugu asju vaja. Kondoomid, massaažiõlid, võib-olla püstol või nuga, võib-olla kaardimakseterminal. Sellise koti järgi tunneb prostituuti kõige kergemini ära. Otsi naist, kes on riides, nagu läheks ta ballile, aga tal on kott, nagu sõidaks ta puhkusele.

      Heitsin pilgu vasakule. Võib-olla kõnniksin ma motelli taha. Seal on vaikne ja rahulik. Kõik aknad on küll sinnapoole, kuid on öö ja ma võin arvestada, et kardinad on ees. Pöörasin vasakule ja veel kord vasakule ning jõudsin magamistubade taha puhmalisele ristkülikule, mis sirutus piki hoonet ja oli umbes kakskümmend jalga lai. Kujutlesin, kuidas ma mööda seda kiirelt edasi sammun, siis kõige pimedamas kohas seisma jään ja koti käsikaudu läbi otsin. Kujutlesin, kuidas ma leian, mida vaja, ja portfelli pimedusse heidan. Maksimaalselt kolmekümne jala kaugusele.

      Seisin kohas, kus tema võinuks seista, СКАЧАТЬ