Vaenlane. Lee Child

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üles kääritud. Sõjaväepolitseiniku käeside täpselt horisontaalne. Kujutasin ette, et see oli tagant, kuhu keegi ei näinud, igaks juhuks nõelaga kinni pandud. Tema saapad läikisid puhtusest.

      „Kas sul kõrbemustriga vorm ka on?” pärisin ma.

      „Ma pole kunagi kõrbes olnud,” ütles tema.

      „Nad muutsid mustrit. Panid sinna suured pruunid lärakad. Viieaastase uurimistöö tulemus. Jalaväelased kutsuvad neid šokolaaditahvliteks. Ei ole hea muster. Küllap peavad tagasi muutma. Aga see võtab neil jälle viis aastat aega, et sellest aru saada.”

      „Millest järeldub?”

      „Kui neil läheb kamo mustri muutmiseks viis aastat, siis järeldub sellest, et su poiss on ammu kolledži lõpetanud, kui nad ükskord koosseise vähendama hakkavad. Nii et ära muretse.”

      „Okei,” lausus ta ilma mind uskumata. „Arvad, et ta kõlbab kolledžisse?”

      „Ma pole teda näinudki.”

      Naine ei öelnud midagi.

      „Sõjavägi vihkab muutusi,” ütlesin ma. „Ja vaenlasi on meil alati.”

      Ta vaikis endiselt. Mu telefon helises taas. Ta sirutas ennast ettepoole ja võttis minu eest toru. Kuulas umbes üksteist sekundit ja andis selle mulle üle.

      „Kolonel Garber, söör,” ütles ta. „Washingtonist.”

      Ta võttis oma kruusi ja lahkus kabinetist. Kolonel Garber oli lõpuks mu ülemus ja ehkki ta oli meeldiv inimene, ei olnud põhjust uskuda, et ta helistaks mulle uue aasta kaheksandal minutil lihtsalt selleks, et olla seltskondlik. See polnud tema stiil. Mõni ülemus teeb nii. Astuvad tähtpäevadel läbi, nägu nalja täis, nagu meeskonnaliikmed muiste. Kuid Leon Garberile poleks selline asi uneski pähe tulnud, kõige vähem veel minu suhtes. Isegi kui ta oleks teadnud, et olen seal.

      „Reacher kuuleb,” ütlesin ma.

      Pikk paus.

      „Ma arvasin, et sa oled Panamas,” kuuldus siis.

      „Tuli korraldus,” ütlesin ma.

      „Panamast Fort Birdi? Miks?”

      „Pole minu asi küsida.”

      „Kunas?”

      „Kahe päeva eest.”

      „See on ju lõuahaak,” ütles ta. „Või mis?”

      „Kas on?”

      „Noh, Panamas oli vast põnevam.”

      „Seal polnud viga,” kostsin ma.

      „Ja juba jõudsid nad su 1. jaanuariks valveohvitseriks panna?”

      „Lasin ennast vabatahtlikult valvesse panna,” ütlesin. „Proovin inimestele meeldida.”

      „Lootusetu üritus,” ütles ta.

      „Aga seersant tõi mulle just natukese aja eest kohvi.”

      Kolonel vaikis hetke. „Kas keegi helistas sulle ühe motellis surnud sõjaväelase asjus?”

      „Kaheksa minuti eest,” ütlesin ma. „Suunasin asja edasi peakorterisse.”

      „Ja nemad suunasid jälle omakorda edasi, kuni mind hetke eest peolt ära tiriti, et ma sellega tegeleksin.”

      „Miks?”

      „Sest kõnealune sõjaväelane on kahe tärniga kindral1.”

      Telefon jäi vaikseks.

      „Mul ei tulnud pähe küsida,” sõnasin siis.

      Telefon vaikis endiselt.

      „Kindralid on surelikud,” ütlesin ma. „Sama surelikud kui kõik teisedki.”

      Ei mingit vastust.

      „Midagi kahtlast ei olnud,” lisasin. „Viskas vedru välja ja kõik. Südamerabandus. Küllap põdes podagrat. Ma ei näinud põhjust ärevuseks.”

      „Küsimus on väärikuses,” ütles nüüd Garber. „Me ei saa kahetärnimeest kusagile lihtsalt omaette vedelema jätta. Keegi peab juures olema.”

      „Ja see keegi olen mina?”

      „Ma eelistaksin kedagi teist. Kuid sa oled täna öösel tõenäoliselt ainus kaine kõige kõrgemas auastmes sõjaväepolitseinik maailmas. Nii et jah, see keegi oled sina.”

      „Mul kulub sinna jõudmiseks tund aega.”

      „Ta ei kao kusagile. Ta on surnud. Ja nad ei ole veel leidnud kainet arsti, kes ta üle vaataks.”

      „Hea küll,” sõnasin ma.

      „Näita üles lugupidamist,” ütles ta.

      „Hea küll,” kordasin.

      „Ole viisakas,” lisas kolonel. „Postilt lahkudes oleme nende käpa all. Tsiviilpolitsei jurisdiktsioon.”

      „Ma tunnen tsiviliste,” kostsin ma. „Kunagi puutusin ühega kokku.”

      „Aga hoia olukord kontrolli all,” ütles ta. „Kui see nõuab kontrolli all hoidmist, saad aru.”

      „Arvatavasti suri ta voodis,” sõnasin, „nagu inimesed ikka.”

      „Helista mulle,” ütles Garber. „Kui vaja.”

      „Oli hea pidu?”

      „Suurepärane. Tütar on külas.”

      Ta lõpetas kõne, mina aga helistasin tagasi politseidispetšerile ja sain temalt motelli nime ning aadressi. Jätsin kohvikruusi lauale, ütlesin seersandile, mis lahti ja läksin oma eluruumidesse, et riideid vahetada. Oletasin, et juuresolek nõuab rohelist paraadmundrit, mitte metsamustris välivormi.

      Võtsin politseijaoskonna garaažist Humvee ja meldisin ennast peaväravast välja. Leidsin motelli viiekümne minutiga. See asus Fort Birdist kolmkümmend miili otse põhjas, kuhu tuli sõita läbi pimeda ja üksluise Põhja-Carolina maastiku, mis koosnes võrdse suurusega maalappidest, millel asus kas poetänav, tükk võsast metsa või – nagu mulle tundus – mõni talveunes maguskartulipõld. Kõik see oli mulle uus. Ma ei olnud sealkandis kunagi teeninud. Teed olid väga tühjad. Kõik olid alles majades ja pidutsesid. Lootsin, et jõuan Fort Birdi tagasi enne, kui nad lõpetavad ja koju sõitma hakkavad. Hoolimata sellest, et Humvee väljavaated laupkokkupõrkes mõne sõiduautoga olid suurepärased.

      Motell asus suure maanteeristmiku lähedal madalas hoonetekobaras. Selle südamikuks oli kaugsõiduveokite peatuskoht. Pühadel ja pühapäevadel avatud söögimaja ning küllalt suur bensiinijaam, et võtta vastu kaheksateistteljelisi hiiglasi. Siis nimetu tuhaplokkidest baar ohtra neoonvalgustusega ja ilma ühegi aknata. Selle küljes säras roosa märk Exotic Dancers ja baari kõrval laius jalgpallistaadioni suurune parkimisplats. Platsi katsid diislikütuse plekid ja СКАЧАТЬ