Leidlaps lumetormist. Michel Bussi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peale reisijate ei olnud, nendest aga ei leitud mingeid jälgi, isegi mitte purunenud käekella, mis oleks õnnetuse kellaaega näidanud. Enne jõule astusid looduskaitsjad välja iga sealse väikese Juura mäestiku kuusepuu eest. Paari sekundiga kiskus Airbus maast välja rohkem puid kui terve sajandijagu jõulupühi. Puud, mida maast välja ei kistud, põlesid lumele vaatamata. Lennuk raadas metsa sisse mitmesaja meetri pikkuse kiirteelõigu, enne kui ta lõpuks kurnatult paigale jäi. Mõni sekund hiljem lennuk plahvatas ja põles seejärel terve öö otsa.

      Päästjad jõudsid leegitseva lennukikereni alles rohkem kui tund aega hiljem. Katastroofi märgati suure viivitusega. Viie kilomeetri raadiuses polnud hingelistki. Orus elavatele inimestele andis hädaolukorrast märku põleng. Seejärel viibis päästeoperatsioon lume tõttu, helikopterid ei saanud õhku tõusta ja esimesed tuletõrjujad jõudsid lõõmavale lagendikule jalgsi, rühkides vaevaliselt mööda tulist metsakoridori. Varahommikul torm vaibus ja Mont Terrible’ist sai mõneks tunniks kogu maailma tähelepanu keskpunkt. Toimus isegi kohtuprotsess või vähemalt juurdlus – kui ma õigesti mäletan –, et püüda välja selgitada, miks päästetöödega nii hilja alustati, ent ka see ei huvitanud eriti kedagi. Ka see kohtuprotsess ei olnud selline, mis üldsuses huvi äratanuks.

      Päästjad kindlasti mõtlesid, et milleks kiirustada – nagunii ei ole seal ühtegi ellujäänut. Seda tõdesid nad ka purunenud ja lõõmava plekihunniku ees seistes. Kuid tuletõrjujad on kohusetundlikud, isegi kell pool kaks öösel, isegi keset Juura mäestikku, isegi lumetormis. Seetõttu nad siiski otsisid, teadmata, mida täpselt; kindlasti selleks, et mitte tõdeda, et nad on ilmaasjata kohale tulnud, et nad pole tulnud lihtsalt mõneks minutiks end soojendama meeletu suure lõkke äärde, mis oli sellel mäeküljel kõik alla neelanud, tule äärde, mis lume abiga oli tuhastanud ja aurustanud 168 kabuhirmus reisija kehad.

      Niisiis nad otsisid, silmad suitsust ja meeleheitest kipitamas. Leidjaks osutus Thierry Mouchot, väga noor tuletõrjuja Sochaux’ komandost. Nii täpne info nüüd, aastaid hiljem, üllatab teid kindlasti, aga uskuge mind, kõik on tõsi. Ma olen temaga hiljem tundide viisi nelja silma all vestelnud, et ta lõputult pikalt kirjeldaks neid mõnda paanikas läbielatud sekundit, et ta lõputult kordaks igat üksikasja kuni absurdini välja. Tol ööl polnud ta kohe taibanud. Esiotsa arvas ta, et on leidnud laiba, imiku laiba. Aga ometi oli see Airbusi ainus inimkeha, mis koos kõigi ülejäänutega polnud leekides ära põlenud. Tegu oli peaaegu vastsündinuga, kes oli kindlasti vähem kui kolm kuud vana. Kokkupõrke ajal oli Airbusi kere vasakpoolne esiuks löögi tagajärjel osaliselt deformeerunud ja laps oli sealt välja paiskunud. Selle info rekonstrueerisid eksperdid hiljem, eeluurimise ajal, püüdes kindlaks teha, millisel istekohal imik koos oma vanematega lennukis viibis. Ärge muretsege, ma tulen selle juurde hiljem tagasi. Olge kannatlikud.

      Noor tuletõrjuja Mouchot oli veendunud, et on leidnud elutu keha: imik oli rohkem kui tund aega olnud lume all … Ent ometi märkas ta kummardudes, et lapse ihu, tema nägu, käed ja sõrmed on vaid vaevu sinakad. Keha lebas lõõmavast tulekoldest umbes kolmekümne meetri kaugusel. Teda ümbritses põleva lennukikere kaitsev soojus. Sochaux’ noor tuletõrjuja tegi suust-suhu hingamist ja südamemassaaži täpselt nii, nagu talle oli õpetatud, ülimalt ettevaatlikult. Ta poleks iial osanud arvata, et ta võiks kunagi vastsündinu päästa, liiatigi veel sellistes tingimustes …

      Imik hingas veel, nõrgalt. Paar minutit hiljem hoolitsesid kiirabitöötajad juba kõige ülejäänu eest. Hiljem kinnitasid ka arstid, et lagendikul leegitsev tulekahju ja sulavast lennukikerest hoovav kuumus oli asjaolu, mis vastsündinu päästis. Tegu oli väikese sinisilmse tüdrukuga – tema silmad olid nii noore ea kohta väga sinised, ja heleda nahavärvi järgi arvates oli tõenäoliselt tegu prantslasega. Ta oli paiskunud piisavalt kaugele, et mitte elusalt tules põleda, kuid et leegid teda külmas öös siiski kaitseksid. Kohutava irooniana oli tema elu päästnud ohvrituli, kus põlesid reisijad, tema vanemad. Nii väitsid ime selgitamiseks arstid.

      Sest tegu oli tõepoolest imega!

      Enamik üleriigilise levikuga ajalehti trükkisid hilja öösel katastroofile pühendatud eriväljaande, kuid päästetööde tulemust ei saanud nad oodata. Vaid üks päevaleht, L’Est Républicain, võttis riski kauem oodata, viivitada trükipresside töölepanekuga, lastes kõigil oma töötajatel tähelepanelikult valvata ja seades sisse erakorralise teavitussüsteemi. Peatoimetajal oli ilmselt vaistu. L’Est Républicainil oli igas Juura nurgakeses terve armee vabakutselisi kaastöötajaid, kes nüüd sireenide kannul püsisid ja haiglate ees ootasid … Uudis imest laekus umbes kell kaks öösel. L’Est Républicain sai 1980. aasta 23. detsembri väljaandesse lisada pealkirja „Mont Terrible’i imekombel pääsenud tüdruk”. See väljend jäi püsima. Ajakirjanikud läksid oma suursaavutusega isegi nii kaugele, et avaldasid lagendikul söestunud lennukikere pildi kõrval ka värvifoto vastsündinust Belfort-Montbéliardi haiglas tuletõrjuja süles; fotol oli lapse näo, ihuliikmete ja silmade sinist tooni pisut kunstlikult tugevdatud. Fotole oli lisatud selgemõtteline kommentaar: „Istanbulist Pariisi lennanud Airbus 5403 traagiline õnnetus Mont Terrible’i nõlvadel Prantsusmaa ja Šveitsi piiril ööl vastu 23. detsembrit 1980. Pardal viibinud 169 reisijast ja meeskonnaliikmest 168 hukkusid silmapilkselt või põlesid leekides. Ainsana pääses imekombel kolme kuu vanune imik, kes kokkupõrke hetkel välja paiskus, enne kui lennuki kere põlema süttis.”

      Prantsusmaa ärkas selle tragöödia uudisest kuuldes. Lumest leitud vaeslaps tekitas kõigis kodudes nuttu. Hommiku jooksul kordasid L’Est Républicaini pommuudist kõigi raadio- ja telejaamade ajaleheülevaated. Ehk tuleb teile nüüd meelde? Kuumade pisarate puhanguga vallandus üleriigiline talvine lein.

      Vaid üks detail oli puudu. Ajaleht L’Est Républicain oli suutnud avaldada foto imekombel pääsenud tüdrukust, aga mitte tema nime … Kell kaks öösel oli olukord keeruline – tuli ühendust võtta Air France’iga Istanbulis. Nii pidi mõtlema ajalehe peatoimetaja. Lõppude lõpuks polnudki imekombel pääsenud tüdruku nimi ju nii oluline. Kindlasti lisanuks vaeslapse eesnime trükkimine foto all ajalehe esiküljel emotsionaalset jõudu, aga ka „Mont Terrible’i imekombel pääsenud tüdruk” polnud halb tulemus. See jättis osakese mõistatusest lahendamata, kuniks imik on järgmiseks hommikuks tuvastatud.

      Hiljemalt järgmiseks hommikuks …

      Aga tegelikult …

      Tema perekonnanime, tema eesnime … olen ma otsinud kaheksateist aastat!

      5

       2. oktoober 1998, kell 9.10

      Kümme meetrit Marcist eemal baarilaua taga istuvad viis üliõpilast puhkesid hüsteeriliselt naerma ja see juhtis ta tähelepanu eemale. Näis, et poisid näitavad üksteisele laua taga fotosid, ilmselt nende viimatisest tudengipeost, sedasorti fotosid, mille nad elu lõpuni alal hoiavad, peaaegu et salajas, pooleldi uhkust ja pooleldi häbi tundes. Marc tundis neid umbkaudu, nad kõik kuulusid ühte peamistest seltsidest, mis korraldasid ülikoolivälist elu. Ühistööna koostati eksamikogumikke ja tehti loengumaterjalidest koopiaid, et peoõhtuid ja väljaskäimisi rahastada. Marc tõstis pilgu.

      9.11, kui uskuda Martini seinakella.

      Mariam ei vaadanud tema poolegi, vaid vestles leti taga neiuga, kes oli pealaest jalatallani musta rõivastunud, musta värvi olid isegi stringid, mis paistsid välja ta sünge ja pehmelt langeva seeliku alt; neiu meenutas tudengirahva Morticia Addamsit.

      Marc ohkas ja sukeldus taas lugemisse. Resigneerunult.

       Crédule Grand-Duci päevik

      Niisiis … Just siis sai Mont Terrible’i mõistatus alguse. Ehk meenub teile nüüd mõni mälestusekatke? Ometi näis kõik minevat tavapärast rada pidi … Orvuks jäänud imik, kelle noor tuletõrjuja oli leidnud, võeti Belfort-Montbéliardi СКАЧАТЬ