Leidlaps lumetormist. Michel Bussi

Чтение книги онлайн.

      „Näe, Marc, minu kord. See on sulle!”

      Marci valdasid taas tummad muremõtted.

      „Mis see on?”

      „Grand-Duci kaustik,” vastas Émilie, jätmata Marcile aega üheksainsakski hingetõmbeks. „Grand-Duc tõi mulle selle üleeile, päev pärast mu sünnipäeva. Õigemini küll ta pani selle mu postkasti, või siis lasi selle sinna panna – mina leidsin selle sealt hommikul.”

      Marc puudutas kaustikut sõrmeotstega, ettevaatlikult. Ta silmalaug värises jälle.

      Kaustik. Grand-Duci märkmed … Nüüd ta mõistis. Émilie oli kaks eelmist päeva ja kaks ööd veetnud seda kaustikut lugedes ja üle lugedes. Kaheksateist aastat oli see vana hullumeelne eradetektiiv oma juurdlust toimetanud. Terve eluaja. Émilie eluaja. Päevapealt just nii kaua.

      Oli alles paganama sünnipäevakingitus!

      Marc otsis Émilie pilgust vihjeid. Mida ta sellest vihikust leidnud oli? Millise tõe sealt avastanud? Uue identiteedi? Lõpuks ometi rahu ja selguse? Või hoopis mitte midagi? Ainult vastuseta küsimusi …

      Émilie ei näidanud midagi välja. Ta oli selles mängus liiga osav. Neiu valas just nagu rituaalselt tasakesi vett oma kohvi hulka ja jõi seda siis väikeste lonksude haaval.

      „Vaata, Marc, nüüd lõpuks andis ta selle kaustiku minu kätte. Täpselt nii, nagu ta mulle alati lubas. Lubas mulle tõde, kui ma täiskasvanute maailma astun.”

      Émilie puhkes naerma, aga see oli pigem närviline kui spontaanne naer. Marc kõhkles, kas ta peaks selle kaustiku enda kätte võtma.

      „No ja …” pomises ta, „mis ta selles kaustikus ütleb? Midagi tähtsat? Kas … sina siis tead nüüd?”

      Émilie puikles vastusest kõrvale, ta pööras silmad akna poole, Pariisi VIII ülikooli esise platsi poole, mida üliõpilased korrapäratute lainetena ületasid.

      „Tean mida?”

      Marc tundis, kuidas temas kihvatab meeleheide. Sõnad ta peas trummeldasid taas, aga ei jõudnud ta huulile: „Tead seda, mille eest sellele pagana eradetektiivile kõik need aastad palka maksti! Tead, kes sa oled, Lylie! Seda, kes sa oled!”

      Émilie mängis vasaku käega hajameelselt sõrmuse vääriskiviga. Näis, et ühtaegu väsimus ja tundekülmus muudavad ta ükskõikseks Marci üha kasvava ärrituse suhtes.

      „Nüüd on sinu kord, Marc. Sinu kord seda kaustikut lugeda.”

      Marci mõtted paiskusid segamini. Ta ei jaksanud enam mõelda isegi sõrmusele, mida Émilie kandis. Kes talle selle kinkinud oli? Millal? Miks? Ta nägi, kuidas kaustik tema poole libistatakse ja ta kuulis end Émiliele vastamas:

      „Hea küll, mu kiilike … Ma loen selle pagana kaustiku läbi …”

      Marc vaikis hetkeks ja jätkas siis:

      „Aga kas sinuga on ikka kõik hästi?”

      „Jaa … Ära muretse. Kõik on korras.”

      Émilie kastis huuled kohvi sisse ja limpsis seda, just nagu sunniks ta end seda jooki jooma.

      Ei! Kõik ei olnud korras.

      Émilie varjas midagi. Midagi, mida Grand-Duc oli avastanud ja oma kaustikusse üles tähendanud.

      Näiteks seda, kes Émilie tegelikult on?

      „Kas Grand-Duc mingi sõnumi ka jättis, tähendab lisaks sellele kaustikule?”

      „Ei, mitte mingit sõnumit, aga kogu ta sõnum on selles kaustikus kirjas …”

      „Ja mida ta siis kirjutab?”

      „Loe ise. On parem, kui sa seda ise loed.”

      „Ja kus Grand-Duc praegu on?”

      Émilie pilk muutus häguseks, just nagu olnuks tal midagi kohutavat öelda, aga ta ei tahtnud seda lausuda. Ta vaatas demonstratiivselt käekella. Marc võpatas:

      „Juba nüüd peadki ära minema?”

      „Jah … Minul täna hommikul loenguid ei ole. Sinul on! Kell kümme! Euroopa riigiõigus. Praktikum noore ja ülipõneva Grandini juhendamisel! Ma pean sind nüüd üksi jätma, Marc.”

      Marc tegi grimassi, püüdmatagi seda varjata.

      „Kuhu sa lähed?”

      Émilie valas viimase piisa vett oma kohvi sisse, jõi siis tassi rahulikult lõpuni ja vaatas taas väsinud ilmel Marci poole. Neiu kummardus koti poole ja lükkas end siis peaaegu kohe uuesti sirgu.

      „Mul on … mul on sulle veel üks kingitus.”

      Émilie ulatas noormehele väikese kingipakikese, mis oli vaevu suurem kui tikutoos.

      Marc tardus paigale.

      Teda haaras kohutav eelaimdus. Kõik näis Émilie hoiakus olevat võlts. Tema rõõmus ilme, pealesunnitud žestid, mis olid mõeldud näima loomulikena.

      „Aga sa ei tohi seda praegu kohe avada,” jätkas Émilie pausi pidamata. „Alles siis võid, kui ma olen ära läinud. Tund aega hiljem! Lubad mulle? Võin sind usaldada? See on nagu peitusemäng – sa pead mulle aega jätma, et ma saaksin ära kaduda, paned silmad kinni, loed näiteks tuhandeni.”

      Näis, et Émilie paneb kogu oma järelejäänud energia sellesse katsesse teha ettepanek mängida tühist armumängu. Marc ei olnud rumal.

      „Lubad mulle?” käis Émilie peale.

      Marc noogutas resigneerunult. Nende pilgud kohtusid pikaks viivuks. Esimesena liigutas oma silmalaugusid Émilie.

      „Ei, sa ei tee seda. Sa oled jäärapäine, Marc, küll ma juba tean sind. Kargad kohe paki kallale, kui ma selja olen pööranud …”

      Marc ei hakanud seda eitama. Émilie viipas graatsiliselt käega.

      Jälle see kuradi sõrmus.

      „Mariam!”

      Baari perenaine just nagu luuranuks nende tegemisi ja žeste – ta pööras sammupealt ringi ning oli hetkega Marci ja Émilie laua ääres.

      „Mariam, ma usaldan sulle ühe ülesande. Jätan sulle selle paki. Sa pead selle Marcile andma tunni aja pärast, aga mitte varem! Isegi kui ta sind anub, sulle raha pakub või sind šantažeerib … Ja ühtlasi meenus mulle, et sa pead ta ilmtingimata tunni aja pärast loengusse saatma, auditooriumisse B318!”

      Korraga oligi pakike Mariami käes.

      Tal polnud valikut. Émilie tõusis hüppega püsti, surus tuareegi risti koos karbiga oma kotti ja poetas Marcile sündsa suudluse. Pooleldi põsele, pooleldi huulile. Kahemõtteliselt, just nagu selleks, et Mariami lollitada …

      Émilie lükkas Lenini klaasukse lahti ja lipsas väljakule nagu fantoom, kadudes üliõpilaste summa.

      Uks langes taas kinni.

      Mariam СКАЧАТЬ