Leidlaps lumetormist. Michel Bussi

Чтение книги онлайн.

      Kogu see näitemäng lõhnas valetamise järele. Émilie põgenes kõigest väest ja see kingitus, mida ta nüüd käes hoidis, oli viitsütikuga pomm. Marc polnuks sugugi tohtinud tal sel kombel minna lasta. See tubli noormees oli liiga naiivne, liiga usaldav … Mariam ei suutnud ikka otsustada, kas tüdruk, kes noormehe juurest põgenes, oli tema õde, abikaasa, armuke või sõber – ta ei suutnud kindlaks teha, mis täpselt neid kahte ühendab, aga ta oli kindel, et Émiliel oli peas vaid üksainus eesmärk.

      Teha sellele suhtele lõpp.

      4

       2. oktoober 1998, kell 9.02

      Marc silmitses leti taga seisvat Mariami. Pakikese, mille Émilie tema hoolde oli usaldanud, oli baaripidaja kahe tellimuse võtmise vahel libistanud kassasahtlisse ning heitnud samal ajal noormehele ühemõttelise pilgu. Temalt polnud midagi loota enne Émilie määratud kellaaega. Naiste omavaheline solidaarsus. Kuna Marcil enam midagi muud üle ei jäänud, langes ta pilk Crédule Grand-Duci rohelisele kaustikule. Émilie teadis, mida teeb. Tund aega ootamist, tund aega enne esimest loengut, enne unist praktikumi Euroopa riigiõigusest noore õppejõu juhendamisel, kes peaaegu pool aega kulutas sellele, et vastas telefonikõnedele. Émilie oli talle lõksu seadnud. Oli ta nurka surunud. Tund aega tuli surnuks lüüa.

      Lenin oli nüüd puupüsti täis. Keegi suurt kasvu tüüp küsis Marcilt, kas ta tohib laua teisest äärest tooli laenata, ja Marc nõustus hajameelselt. Punaste ja valgete kirjadega Martini seinakell näitas 9.03. Marcil polnud valikut, aga sellegipoolest ta kõhkles, kas ikka peaks kaustiku avama. Aegamisi libises ta käsi kaustiku läikivale kartongkaanele. Ta ootas pisut ja tõstis uuesti pilgu. Martini kella musta värvi osutid näisid olevat teibiga kinni kleebitud.

      Kell oli 9.04.

      Marc ohkas.

      Ta polnud ikka veel oma kohvi joonud ega kavatsenud seda nüüdki teha – ta polnud tegelikult kunagi kohvi armastanud. Üks vana õppejõud seisis väikese õlleklaasi taga leti ääres, luges kummargil ajalehte Le Parisien ja luuras Marci istekohta. Tal oli täiesti õigus, Marc tahtnuks tol hetkel vaid püsti tõusta, põgeneda ja joosta Émiliele järele, tahtnuks selle kaustiku prügikasti visata.

      Marc vaatas aknast välja, otsekui püüdes üha tihedamast rahvamassist leida Émilie tuttavat siluetti, otsekui jääks see tormav rahvahulk seepeale paigale ja lahkneks kaheks, tekitades Marci ja Émilie vahele inimkoridori. Marci pilk muutus häguseks. Tema südame rütm kiirenes ja ta tundis kurgus pitsitust. Ta tundis neid esimesi sümptomeid hästi: tahhükardia, raskenenud hingamine … Marc pööras hoolikalt pilgu ülikooliesiselt platsilt kõrvale.

      Otsekohe muutus ta hingamine kergemaks.

      Ta sõrmed langesid uuesti kahvaturohelisele kaustikule.

      Émilie pidi ka seekord võitjaks jääma – nagu alati. Ka Marc pidi tüdruku minevikuga tõtt vaatama.

      Marc hingas sügavalt ja avas kaustiku. Grand-Duci käekiri oli väike ja tihe, väga korrapärane, pisut närviline. Väga hästi loetav.

      Marc naaldus ettepoole. Ta sukeldus tähtede, sõnade, ridade sinistesse lainetesse, nagu sukeldutakse hinge kinni pidades kahtluste ookeani.

       Crédule Grand-Duci päevik

      Kõik algas katastroofiga. Ma arvan, et mitte keegi – või peaaegu mitte keegi – ei teadnud enne 1980. aasta 23. detsembrit, mis koht on Mont Terrible. Mina igatahes ei teadnud. Mont Terrible on väike mägi Juura mäestikus Šveitsi ja Prantsusmaa piiril, Doubs’ jõe käänaku rüpes. Mägi on lehmade päralt ja see on kõigist paigust kaugel: Prantsusmaa poolel Montbéliardist, Šveitsi poolel Porrentruyst. Kuigi kõrge see mägi ei ole, täpselt 804 meetrit, aga sinna ei ole alati lihtne ligi pääseda, iseäranis talvel, kui maad katab lumi. Mont Terrible’it teavad peamiselt mõned ajaloolased seetõttu, et see oli revolutsiooni ajal Prantsuse-Šveitsi departemang. Hilisemal ajal vajus see kõigi jaoks unustusse, välja arvatud ehk sajakonna kohaliku elaniku jaoks, ja Mont Terrible’it kutsutakse nüüd pigem nimega Mont Terri … Ent kui Istanbulist Pariisi lennanud Airbus 5403 ööl vastu 23. detsembrit vastu mäe edelakülge põrkas, eelistasid ajakirjanikud mõistagi Mont Terri asemel kasutada nime Mont Terrible2. Neid võib mõista: „Mont Terrible’i tragöödia” kõlas suure pealkirjana igatahes paremini kui „Mont Terri tragöödia”!

      Seda ehk mäletatakse veel. Aga võib-olla ka mitte. Õnnetusi juhtub sageli ja need sarnanevad üksteisega. Mõni kuu varem oli üks Boeing 747 Kanaari saartel Tenerife lähistel alla kukkunud. 146 hukkunut. Mont Terrible’i lennuõnnetusele järgnenud aastal, 1. detsembril 1981, kukkus Mont San-Pietrol alla Ljubljana–Ajaccio marsruudil lennanud DC 9 … See oli Korsika ajaloos ainus lennuõnnetus. Nüüdseks on San-Pietro õnnetus kõigil meelest läinud. Välja arvatud korsiklastel, ja nendegi seas on mäletajaid vähe. Praegu on kõigil meeles Mont Saint-Odile’i lennuõnnetus, kuniks selle asemele tuleb mõni järjekordne õnnetus.

      Tol ajal, 1981. aastal, räägiti katastroofide jadast!

      See oli täielik jama! Vaadake statistikat! Uskuge mind, ma sirvisin tundide viisi lennuõnnetustest rääkivaid veebilehti, teiste seas lehekülge 1001crash.com. Vaadake ise ja te märkate, kui detailne info seal on: toodud on hukkunute arv ja suur hulk andmeid allakukkumisele vahetult eelnenud hetkede kohta. Võib näida uskumatu, aga sellel veebilehel on loetletud viimase neljakümne aasta kohta rohkem kui 1500 lennuõnnetust enam kui 25 000 ohvriga … Kui teha väike arvutus, tähendab see ligi 40 õnnetust aastas, peaaegu üks õnnetus nädalas üle maailma, ja mitte ainult Hiinas või kaugel Siberis …

      Nüüd saate aru, miks üks 1980. aasta õnnetus, Mont Terrible’i tragöödia, on kõigi silmis unustusse vajunud! 168 hukkunut … Kübeke loendamatult suures hulgas.

      Ka minul oli Mont Terrible’i katastroofist omal ajal ükskõik. Tol hommikul jäi info sellest õnnetusest mulle vaevu kõrvu. Olin varitsuses Hendaye lähistel ühe kasiino rahade kõrvalekantimise asjus, taustaks baski terrorism … Põnev teema. Tegelesin tollal võrdlemisi ohtlike juhtumitega, see oli minu valdkond. Olin peaaegu viis aastat varem asunud iseseisvalt tegutsema eradetektiivina, pärast ligi kakskümmend aastat kestnud palgasõduri ametit kõikjal maailmas. Olin lähenemas 50. eluaastale. Pidin toime tulema kulunud puusaga ja selgrooga, mis oli kõver nagu spiraal; igal varitsusele kulunud nädalal võtsin kaalus pea kilo juurde, mille kaotamiseks kulus parimal juhul kuu aega … Ühesõnaga eradetektiivi amet sobis mulle, isegi kui pidin tegelema mõnevõrra suvaliste juhtumitega.

      Kuulsin uudist õnnetusest ilmselt hommikul raadiost nagu kõik teisedki, kui olin Hendaye kasiino ees parklas varitsusel, ega pööranud sellele erilist tähelepanu, teadmata, et mõni kuu hiljem pidi sellest õnnetusest saama mu elu ainus mõte. Milline iroonia! Kui ma vaid oleksin teadnud …

      Istanbulist Pariisi lennanud Airbus 5403 kukkus Mont Terrible’i kohal alla 23. detsembril keset ööd, täpsemalt kell 00.37. Keegi ei tea, mis täpselt tol õhtul juhtus. Talv oli kuni selle ajani olnud pigem leebe, kuid tookord oli hommikust saati järjest lund sadanud. Öösel läks torm veel tugevamaks. Mont Terrible on nagu omamoodi astang Šveitsi Juura ja Prantsuse Juura vahel. Piloot ilmselt lihtsalt ei märganud seda astangut. Nii tollal räägiti, nii lihtlabane see oligi, kõik pandi vaese piloodi õlule, kes põles koos teistega lennuki vraki sisse. Aga must kast, küsite teie? Sellest ei leitud midagi peale fakti, et lennuk lendas liiga madalalt ja piloot kaotas lõpuks lennuki üle kontrolli … Ohvrite ühing ja piloodi perekond püüdsid rohkem teada saada, aga edutult. Ühesõnaga süüdistati pilooti, lund, tormi, mäge, saatust, Murphy seadust СКАЧАТЬ