Oona ja Salinger. Frédéric Beigbeder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ilma et saaks kummarduda ja tema paokil huuli suudelda. Milline kirjeldamatu piin!

      Sõna „piin” kordamine võib olla lapsik kummardus sõnale „õudus” Conradi romaani „Pimeduse süda” lõpus.

      „Murtud loo süda” kujutleb eri versioone kohtumistest, mida aset ei leidnud: lauseid, mida armunud mees ei suuda välja öelda. „Et kirjutada tõeliselt hea poiss-kohtab-tüdrukut lugu, oleks parem, kui poiss kohtaks tüdrukut.” Selles loos varastab Justin Horgenschlag viimaks Shirley koti, lootuses temaga tutvuda, ta peetakse kinni ja pannakse vangi ning kongist saadab ta tüdrukule kirglikke kirju, ent sureb siis, kui valvur ta mässu ajal maha laseb. Selline on Jerry nägemus armastusest kahekümne ühe aastaselt, kui ta Oonat unes näeb: armastus on ilusam, kui see on võimatu, absoluutne armastus pole kunagi kahepoolne. Aga armastus esimesest silmapilgust on olemas, seda juhtub iga päev, igas bussipeatuses, inimeste vahel, kes ei julge teineteist kõnetada. Kõige enam armastavad teineteist need, kes ei hakka teineteist kunagi armastama.

      „Tähtis on teid armastada, preili Lester. Mõned inimesed arvavad, et armastus on seks ja abielu ja kella kuue musid ja lapsed ning võib-olla ongi, preili Lester. Aga teate, mida mina arvan? Ma arvan, et armastus on kokkupuude ja samas mitte kokkupuude.”

      Viimast lauset on raske tõlkida. Salinger kirjutab: „Love is a touch and yet not a touch,” ma ei tea, kuidas seda ümber panna. „Armastus tähendab haarata ja samas mitte haarata?” „Puudutada ja samas mitte puudutada?” „Tunda ja mitte tunda?” „Armastus on küündida küündimata?” Üks on kindel: see on üks tärkava armastuse täiuslikemaid määratlusi ja kõlab inglise keeles paremini. See meenutab Hemingway romaani pealkirja „To Have and Have Not”10.

      Just novellis „Murtud loo süda” leiutab Salinger selle hella, kuid enesepõlgliku stiili, noore eksinud hinge tegelaskuju, kes on romantiline ja pateetiline ning võlub 1950ndatel kogu maailma lugejaid. Juba enne sõda on Salingeril silme ees pilt suurde linna hüljatud indiviidist, ohjeldamatust ja segaduses igavesest teismelisest, enesekesksest ja läbinägelikust, vaesest ja vabast, ujedast armunust ja üdini tusameelsest kujust, kes on igati 21. sajandi lääne inimese klišee. (Salinger oli äärmiselt uhke, et Arnold Gingrich ajakirjas Esquire tema novelli avaldas; samas oli viis aastat varem avaldatud Scott Fitzgeraldi kolm autobiograafilist fragmenti, mis nüüdsest on koondatud pealkirja alla „The Crack-Up”.) Me elame salingerilikul ajastul, mida iseloomustavad upsakas otsustusvõimetus, rahatu luksus, nostalgiline olevik, luhtunud mässu konformism. Meil on lõputu janu naudingu, õnne, armastuse, tunnustuse ja helluse järele. Ja seda janu ei kustuta eales lihtne tarbimine, seda ei lohuta religioon. Justin Horgenschlag avaldab Shirley Lesterile kaunil moel armastust, ent varastab enne tema koti! Kiri on saadetud vanglast. Tüdruk ei vasta. (Novellis vastab ta küll viisakalt, kuid lõpus saame teada, et kiri oli väljamõeldud.)

      Tänapäeval asustavad maailma tohutult iseseisvad, kompleksides, rahuldamatud inimesed; armastajad, kes ei suuda armastada; lambad, kes keelduvad olemast lambad, ehkki muru näksivad küll, kujutledes, et nemad karja ei kuulu – ühesõnaga, suurepärased Freudi, Buddha, Fashion TV ja Facebooki tarbijad.

      Jerry Salinger ei saa kogu seda tulevast nõmedust ette näha, aga aimab midagi saabumas, kui sõidab 1941. aasta suvel külla ühele Oona O’Neilli ema sõbrannale, Elizabeth Murrayle, kelle vennaga ta koolis tutvunud oli. Ta tahab Oonat uuesti näha, tema inglinägu, kõrgeid põsesarnu, mäslevaid lohkusid, kohkunud hirve silmi. Tüdruku kõmuline pool ärritab teda pisut: Oona valitigi viimaks Stork Clubi Glamour Girl’iks ja foto temast vanade lipsustatud härrade keskel ilmus New York Posti kuuendal leheküljel – mis võinuks labasem olla? Tänapäeval võrduks see nõustumisega osaleda mõnes tõsielusarjas. Seejärel poseeris tüdruk Aasta Uustulnukareklaamides, kasutades ära oma isa kuulsust: „Imeline Woodbury näokreem võimaldab Oona O’Neillil säilitada oma sära ja värskuse.” Storki pressikonverents osutus Oona elu üheks suurimaks möödapanekuks. Keset sõda poseeris ta tohutu kimbu punaste roosidega. Storki omanik Sherman Billinglsey poetas talle kätte klaasi piima, et võmmidega sekeldusi ei tekiks. Üks piiratud silmaringiga ajakirjanik küsis Oonalt, millega tema isa tegeleb… Too vastas segadusse sattumata: „Ta kirjutab.”

      Üks teine ajakirjanik: „Kuidas ta reageerib sellele, et teid valiti Aasta Uustulnukaks?”

      Oona O’Neill: „Ma ei tea ega taha temalt küsida.”

      Veel üks ajakirjanik: „Mida te arvate sellest, mis maailmas toimub?”

      Oona O’Neill: „Kuna käimas on üleilmne sõda, oleks minust kohatu avaldada oma arvamust ööklubis.”

      Avastanud Postist tema foto, tegi Oona isa üheainsa avaliku avalduse: „Jumal, vabastage mind mu lastest!” Seejärel kirjutas ta oma advokaadile (samale, kes tegeles elatisraha ülekandmisega Agnes O’Neillile): „Oona pole geenius, vaid kõigest tühine ärahellitatud laps, laisk ja labane, kes pole seni tõestanud muud, kui et võib olla rumalam ja kehvema kasvatusega kui enamik temaealisi tüdrukuid,” ja väga julmalt ka Oonale: „Seni oled endale vaid kehva reklaami teinud, kui sa ei ürita just saada teisejärguliseks filminäitlejaks, kelle foto on kaks aastat ajalehtedes, et siis naasta oma tobeda andetu elu hämarusse.”

      Hoolimata sellest mitte just ülistavast kirjeldusest ahmib Jerry taas õhku, kui ta Oonat Point Pleasanti rannas uuesti kohtab. Ta teab, et Oona on lugenud Fitzgeraldit, ja kuidas panna vastu hapra kehaehitusega kuueteistaastase brüneti võludele, kes on Fitzgeraldit lugenud? Tüdruk on taas mustas, ent seekord kannab ta pükse ja nunnut kampsunit, tõestades, et tal ei kulu õhtutualeti valimiseks kolme tundi. See tüdruk teeb Jerryst astmaatiku. Nad istuvad Elizabethi ja Oona ema Agnesega mereäärsesse baari. Oona lapselik õrnus, nõtke siluett ja piimjas jume sunnivad Jerryt hambaid krigistama. Ta on märganud, et kui keegi teda heldima paneb, olgu selleks inimene või kassipoeg, surub ta iga kord hambaid hästi kõvasti kokku nagu sadist. Algus pole paljutõotav. Kujutage ette, et olete New Yorgi it-girl ja ema tutvustab teile üht kõrendit, kes suudab vaevu hingata ja krigistab hambaid. „Me oleme juba kohtunud, kas te ei mäleta mind?” Ei, Oona ei mäleta nende esimest kohtumist Stork Clubis. Inimestelt, kes palju väljas käivad, ei tasu kunagi küsida: „Kas sa mäletad mind?” Loomulikult ei mäleta, juhmakas, nad kohtuvad igal õhtul kolmesaja inimesega! Jerry on löödud. Sellal kui kaks prouat teed tellivad, kukub ta jahvatama oma Columbia ülikooli loengutest ja kirjandusajakirja Story peatoimetaja Whit Burnetti kirjutamisseminarist.

      „Mida see kuulus Whit siis ka üliõpilastele räägib?” pärib Oona.

      „Ta jääb loengusse hiljaks, loeb valjul häälel ette mõne Faulkneri novelli ja läheb enne loengu lõppu minema,” ütleb Jerry.

      Seekord tabab ta märki, sest Whit Burnett on Oona isa sõber. Oona on isa peale pahane, et ta pole tütrega kunagi tegelenud, ent ei suuda taltsutada haiglast uudishimu kõige isasse puutuva suhtes. Jerry ei taha endale hästi tunnistada: jah, tedagi võlub Oona TEATAVAL MÄÄRAL KA sellepärast, et too on ühe suurima ameerika elava kirjaniku tütar – see pole asi, mille üle ühke olla, aga milleks seda eitada? Ta on rahutu, ta on kirglik, ta pelgab eelmise korra häbelikku vaikimist, ta üritab tüdrukule muljet avaldada, rääkides Burnettist, kes avaldas oma ajakirjas Jerry esimese novelli „Noored”.

      „Terve hunniku asju lükkas ta mul tagasi, aga nüüd maksis ta mulle äkki kakskümmend viis dollarit. See on esimene kord, kui kirjutamine mulle raha sisse toob!”

      „Kui keegi teile teie kirjutiste eest maksab, on ta kas hull või te olete kirjanik,” ütleb Oona heatahtlikult nagu tublit õpilast kiitev õpetaja. „Eriti kui selle kellegi nimi on Whit Burnett.”

      Stork Clubi ja Point Pleasanti ranna vahel mööda voolanud kuude vältel on Jerryl olnud aega oma mahajäämus korvata: ta luges СКАЧАТЬ