Oona ja Salinger. Frédéric Beigbeder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Mees, kes lahkub enne arve saabumist”.”

      „Aga ma arvasin, et omanik kostitas kõiki!”

      „Muidugi! Ma niisama kiusan… Capote’ile meeldib öelda hirmsaid asju inimeste kohta, kes talle meeldivad, see on tema viis hellust üles näidata. Ma lugesin sinu novelli „Noored”, mis ilmus ajakirjas Story. Mulle tundus, et sa olid teinud meie peo kohta märkmeid!”

      „Ma tegingi meie peo kohta märkmeid.”

      „Kas ma tohin otsekohene olla?”

      „Eh… See tekitab alati kõheda tunde, kui nii küsitakse.”

      „Sa kirjutad lahedalt, aga raske on aru saada, mida sa öelda tahad. See on nagu tummade dialoog, poiss ja tüdruk tiirutavad teineteise ümber, aga ei kohtu kunagi, kas nii? Mida see tähendama peab? Kas seda, et kuldne noorus on nõme ja et rahakad noored on kõik debiilikud, kelle ainus huvi on juua ja tiiba ripsutada…”

      „Just! Sa said täpselt õigesti aru.”

      „Okei, aga sel juhul on Fitzgerald sellest enne sind kirjutanud ja paremini.”

      „Ma olen veel algaja…”

      Jerryl ei õnnestu oma alandatust varjata. Ta ohkab, tõmmates harali sõrmedega läbi juuste, nagu tahaks öelda: „Ma olen sellest kõigest üle,” aga mida Oona tõlgendab kui: „Kelleks see lirva end peab?” Tuul Point Pleasanti ranna purjedes summutab lendkoerte kisa.

      „Okei,” jätkab Oona, „sa alles proovid kätt. Aga ära tee sellist nägu, see on juba suur asi, et oled enda vanuses midagi avaldanud. Tead, et Truman läks kadedusest roheliseks, kui kuulis, et sind on temast enne avaldatud, ma arvasin, et tal on hepatiit. Tead, mis ta ütles? „Oluline pole avaldamine, vaid New Yorkeris avaldamine.””11

      „Capote meenutab mulle loodet.”

      (Naerab laginal.) „Pole ilus väikest kasvu inimesi kritiseerida!”

      „Ma ei kritiseeri, vaid nendin tõsiasja: see inimolend pole valmis, kui ta just troll pole. Trollina on ta igati õnnestunud.”

      „Lõpeta mu parima sõbra laimamine, härra Ma-lahkun-enne-arve-saabumist!”

      Nad jätkasid kõndides vestlemist ja vesteldes kõndimist. Jerry tõi baarist kaks õlut ja paki popkorni. Nad viskasid maisipallikesi kajakatele, kes püüdsid sööki lennult. Oona naeris valjult, juues pudelist nagu Jerry ema – osaliselt iirlanna –, ja võib-olla oli see üks alateadlik põhjus, miks tüdruk nii võluv tundus. Iirlannades on midagi erilist. Nad on seksikad nagu inglannad, kuid elavamad, mitte nii snobistlikud, ehedamad, mitte nii kõrgid. Nad naeravad valjemini, neil on suuremad rinnad ja põskedel rohkem tedretähne. Nad ka napsitavad rohkem. Noorte kõrval käivitus väntorel.

      „Appi!” karjatas Oona. „Ma vihkan masinamuusikat.”

      Nad eemaldusid vändaga masinast – tehnomuusika eelkäija – ja lähenesid paberlaternatega tantsuklubile, kus svingis džässansambel.

      „Tantsimiseks on liiga palav,” ütles Oona.

      „Võta juuksed lahti.”

      „Kui ma juuksed lahti võtan, olen ma liiga ilus. Aga ma ei saa seda endale täna õhtul lubada.”

      „Miks?”

      „Pärast tahavad kõik minuga magada. Siis on meie õhtu rikutud.”

      Jerry ei teadnud, kuidas selle peale reageerida, seetõttu ta tantsis kehvasti, aga nad tantsisid kaua. Sekstett džässis laternate all, esitades vaheldumisi soolosid, hõbedased ja kullakarva muusikariistad sädelesid ülevõõbatud lambipirnide valguses. Oona torkas endale juustesse õie. Jerry juuksed kleepusid higist. Ta võttis pintsaku seljast ja nende kehad põimusid. Tollal oli tants ainus lubatud viis vastas sugupoolele läheneda. Orkester üürgas valjemini kui ookean. Tants päästis Oona juuksepahmaka valla, krunn vajus lahti ja õlgadele hakkas salke sadama. Õis kukkus põrandale ja nad tallasid sellel metsikult, lauldes „I can’t dance, got ants in my pants”, mis tähendas „ma ei saa tantsida, mul on sipelgad püksis” (korrektsuse huvides ei hakka ma ülejäänud laulu tõlkima:

      Let’s have a party

      Let’s have some fun,

      I’ll bring the hot dog

      You’ll bring the bun).

      Kurnatud ja rõõmsad, et neil oli õnnestunud häbelikkus higistamiseks muuta, istus paarike uuesti oma kahe õlle ette, mis olid nüüdseks soojad ja vajutasid nende nägudele kenad valged vuntsid.

      „Kas sulle ei meeldi meeldida?” päris Jerry.

      „Ei meeldi jah. Just see inimestele meeldibki,” vastas Oona.

      Tüdruk naeris iseenda naljade peale, aga mitte rahulolust endaga, vaid pigem hirmust, et ta pole vaimukas. Jerry ei saanud kunagi aru, kas Oona teeb nalja või on siiras.

      „Sa tantsid peaaegu sama halvasti kui mina ja Jumal ise teab, et see on raske,” ütles Oona.

      „Ma tahan sind suudelda ja sellepärast tantsin ma meelega halvasti, et me kiiremini lauda istuksime.”

      Oona tegi, nagu poleks seda kuulnud, aga mõni sekund hiljem hoidsid nad väljas teineteise ümbert kinni. Oona polnud rahul tema parfüümi ja soenguga.

      „Su ainus soov on võrgutada tuhandeid tüdrukuid,” ütles ta.

      „Kas sa tuled mulle naiseks?” küsis Jerry.

      „Mitte ealeski. Sa oled liiga noor!”

      „Vaata, mis mul taskus on. Mulle tundub, et see kuulub sulle.”

      Jerry torkas käe mantlitaskusse ja võttis sealt Stork Clubi tuhatoosi. Eseme ära tundnud, purskas Oona veel häälekamalt naerma ja punastas esimest korda õhtu jooksul. Jerry kortsutas kulmu nagu politseinik.

      „Preili O’Neill, te olete süüdi ühe öise tuhatoosi varguses.”

      „Kuule, tegelikult ei varastanud seda ju mina, sa ise väljusid Storkist, portselan taskus.”

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

СКАЧАТЬ