Oona ja Salinger. Frédéric Beigbeder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jalgsi tema Brevoorti hotelli Greenwich Village’is. Kuna mehe tummus oli naises huvi äratanud, oli ta nõus. Brevoorti ette jõudnud, ütles Agnes ilmselt midagi sellist nagu: „Nojah, head ööd siis.” Ta ei unustanud kunagi lauset, mille Eugene O’Neill seejärel kuuldavale tõi. Mees vaatas talle otse silma ja sõnas: „Tänasest alates tahan ma kõik oma ööd teiega veeta. Ma mõtlen seda tõsiselt. Kõik oma ööd.”

      Agnes uskus teda. Nad abiellusid samal aastal. Jätke see lause hästi meelde: see toimib romantiliste, kirjanduslembeste, ebastabiilsete neiude peal. Nendega pole mõtet armastuse avaldamisega oodata. Sedasorti hulludele tuleb oma iha väljendada viivitamatult, muidu saab teist aseksuaalne sõber ja rong on läinud.

      Eugene O’Neill ei teadnud seda, aga ta oli – võib-olla iseenda lapsepõlve tõttu – isaduse suhtes allergiline. Kui ta kuulis, et Agnes ootab last, läks ja jõi ta end täis ega saanud kaineks terve raseduse vältel. Nende tütar Oona O’Neill sündis 14. mail 1925. aastal Bermudal. Tal oli ema sirge nina ja isa mustad silmad. Eugene’i arvates oli tüdruk väga ilus, aga ta leidis kiiresti, et lapse kriiskamine häirib kirjutamist. Gene O’Neilli jaoks tõkestasid lapsed loomingut. Nad olid looming, kes segasid loomist. Rasedast Agnesest sai konkurent, sest temagi pidi oma loomingut ilmale tooma. „Milleks kanda lapsi? Milleks sünnitada surma?” kirjutab ta näidendis „Suur Jumal Brown”. Ja see monoloog „Esimeses inimeses”: „Kuradile lapsed! Viha! Jah, viha! Milleks seda eitada? Ma pean seda ju kellelegi ütlema… Just teda ma vihkan, seda last! (…) Miks pead sa meie ellu tooma selle uue asja?” Loomulikult väljendavad siinkohal end näidenditegelased, kes ei avalda kuidagi autori isiklikku arvamust. Enesestmõista.

      Eugene O’Neilli kaks poega (Eugene jr, alkohoolik nagu tema isa, ja Shane, heroiinisõltlane nagu tema vanaema) sooritavad hiljem enesetapu. Kuni Agnes hoolitses vaid tema eest, oli Eugene O’Neill õnnelik. Pärast laste sündi mõtles ta vaid, kuidas põgeneda. Kirjanik Eugene, kelle lahkunud isa ja reaalsusest lõigatud ema olid lapsepõlves unarusse jätnud, kordas oma järeltulijatega täpselt sama skeemi. Pole teada, kas psühhoanalüüs ravib neuroose, kuid tõestatud on see, et näitekunst seda ei tee.

      Tere tulemast Oona perekonda. Brevoorti hotelli ees naisele antud lubadust ei pidanud kirjanik kaua. Pärast seda, kui Eugene O’Neill oli Agnese ühe näitlejanna pärast maha jätnud (Oona oli siis kahene), ei kohtunud ta enam oma lastega. 1928. aastal kolis Eugene Pariisi, et seal uuesti abielluda. Ometi kirjutas ta Oonale edasi, et leevendada lapse hülgamisest tekkinud süütunnet. Kirjades ja fotodes, mis Eugene talle Inglismaalt, Prantsusmaalt ja Hiinast saatis, paludes tütrekesel end meeles hoida, võib näha Tantalose piinade tänapäevast epistolaarset versiooni. Terve lapse- ja nooruspõlve vältel nägi Oona O’Neill oma isa põgusalt vaid kolmel korral. Ta armastas isa sedavõrd, et nuttis iga kord, kui ta tolle ajalehest ära tundis.

      Eugene O’Neilli kõige kuulsam näidend „Pikk päevatee kaob öösse” on sedavõrd omaelulooline, et tema juhiste järgi tohtis näidendi avaldada alles kakskümmend viis aastat pärast tema surma. Tema bromiidiuimas lesk Carlotta ei oodanud nii kaua ja see toodi lavale kaks aastat pärast Eugene’i surma, 1956. aastal. Autor paljastab selles oma perekonna painajaliku elu: vananev ja alkoholilembene näitlejast isa, narkomaanist ema, läbikukkunud näitlejast poeg ja teine poeg, tuberkoloosihaige meremees. Tütart ei maini ta kordagi. „(…) olla üksi iseenesega hoopis teises maailmas (…) Ma kõndisin kui mere põhjas. Just nagu oleksin ma kunagi ammu uppunud. Nagu oleksin ma olnud mingi udus viirastuv vaim (…).”9 Näha on, et kirjanik O’Neill ei osanud sugugi õnnelik olla. Üks tema teine tekst „Köis” (1918) räägib loo isast, kes seob küüni laetala külge aassõlme, oodates, et poeg end sinna üles pooks.

      Kõik inimesed tulevad kusagilt: ainus Oona O’Neillile teadaolev mehekuju oli tema sünge isa, kelle kinnismõteteks olid minevik, vaikimine, saladused ja kodukäijad. Mees, kelle meelistegevus oli oma haavade kratsimine. „Life is a lie,” ütles ta. „Elu on üksikkong, mille seinteks on peeglid.” Kõnekas kujutluspilt, ent tagajärjed on hirmsad: Eugene O’Neill oli elusalt oma loomingusse müüritud. Ühel hetkel võis ta olla lahke ja heatahtlik, kuid järgmisel jälle õel, haavav, julm. Ta toitus iseenda meeleheitest. Joovastust haihtumisest ei leiutanud J. D. Salinger, vaid võib-olla hoopis Eugene O’Neill, Emily Dickinsoni jälgedes. Ta oli maailmas üks esimesi autoreid, kes kirjeldas lagunenud perekonda, millest sai järgmisel sajandil läänemaailma norm. Ta nägi lõppemas kooslust, mida kristlik ühiskond oli vankumatuks pidanud. Äng, alkohol, üksildus ja traumad on kirjaniku kujunemisteel suurteks eelisteks, kuid pereisa puhul on need kõige hullemad nõrkused. Depressiivsetel kirjanikel peaks äkki laste tegemise ära keelama.

      Põhjamaade autorite jäljendamise eest sai Eugene O’Neill enesestmõista ka Rootsi auhinna. 1936. aastal pärjati Nobeli kirjanduspreemiaga see kuulus kaasaegne näitekirjanik, kes oli kodumaal juba kolmel korral pälvinud Pulitzeri auhinna teoste „Teisel pool silmapiiri”, „Anna Christie” ja „Veider vahepala” eest (ja kes sai postuumselt näidendi „Pikk päevatee kaob öösse” eest veel ühe).

      Ühel oma harvadest külaskäikudest New Yorki kutsus Eugene O’Neill Oona oma uue naisega lõunatama. Pärast einet sõidutas ta seltskonda oma suure Cadillaciga Central Parkis ringi. Oona oli kuuene. Ta oksendas uhiuues autos isa ja kasuema peale. 1930ndatel üritas ta korduvalt ühendust võtta oma geniaalse isaga, kellest kõik talle rääkisid, ent kes temaga ei suhelnud. Tema arvukad kirjalikud ettepanekud külla tulla, kohtuda, endast märku anda jäid tulemusteta: kasuema vastas, et praegu pole hea aeg, et isa peab tööle keskenduma, et neil juba on külalised või, kui nad San Fransisco lähistele elama asusid, et „kliimamuutus ei ole mõjunud tema tervisele hästi”, et „lastel on nende juures maal igav”. Ükskord kirjutas Eugene O’Neill ise: „Me pole nii kaua teineteist näinud.” Oona oli siis neliteist ja polnud tõepoolest isa pärast kaheksaseks saamist kohanud. Teda kutsuti isa uude majja Tao House’i õhtust sööma ja Oona minestas laua taga. Pärast lahutust polnud Eugene tütart peaaegu üldse näinud. Päeval, kui Oona kohtas kedagi, kes oli sama kuulus kui tema isa, kes rääkis temaga ja oli nõus sellega, et Oona teda kuulab, otsustas tüdruk jalamaid kõik tema nimel ohverdada. Õnn on äärmiselt lihtne asi: õnnetus tuleb ümber pöörata.

      Aga me pole veel looga nii kaugele jõudnud. Praegu saab Oona kuusteist, ta veedab 1941. aasta suve venna ja emaga New Yorgist lõuna pool New Jerseys asuval Point Pleasanti nimelisel rannal. Just siia, Herbertsville Roadi ja Hall Avenue nurgale, mändide vahele, Manasquani jõe hargnemiskoha lähedale, ostis tema emapoolne vanaisa vana kahekorruselise maja. Just siia asus tema ema pärast lahutust elama. Oona kasvas ohtra melanhoolia keskel. Tema ema nuttis tihti, kuulates Lena Horne’i muusikat. Selja pööranud, pühkis ta silmi, et Oona ei näeks, kuidas ta selja pööranult silmi pühib. Just siin kohtub Salinger temaga uuesti.

      III

      MURTUD LOO SÜDA

      „Näitlejannad on enamat kui naised ja näitlejad on vähemat kui mehed.”

TRUMAN CAPOTE

      Kui kuu on ümar ja kollane nagu sidruniviilakas, siis tähendab see, et terve elu on üks suur kokteil. Atlandi ookeani lained murdusid väsimatult liivarannal lakkamatu õhkamise ja voolava möirgamise saatel, summutades laudteel Jerry ja Oona sammukaja, kui nood Martell’s Tiki Bari poole jalutasid. Mere ääres tekitab vaikimine vähem kohmetust.

      Lubage mul tõlkida lõiguke novellist, mida pole prantsuse keelde tõlgitud ja mis avaldati 1941. aasta septembris ajakirjas Esquire pealkirja „Murtud loo süda” all. Minu arvates kirjeldab J. D. Salinger seal seda, mida ta mõtles Oona O’Neillist, kui teda esimest korda nägi. See on esimene tekst, kus kirjanik leiab hääle, mis on kümme aastat hiljem iseloomulik romaanile „Kuristik rukkis”.

      Shirley luges bussi teadetetahvlilt kosmeetikareklaami ja kui Shirley luges, vajus ta lõug kergelt СКАЧАТЬ