Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb

Чтение книги онлайн.

      „Sellest pole midagi. Ei, tõesti, sellest pole midagi.” Kenniti vastus lõikas laeva jutu läbi ning toon taandas öeldu tühipaljaks viisakuseks. „Me oleme teineteist tundnud alles lühikest aega. On kaugelt liiga vara paluda, et sa oma saatuse minu omaga seoksid. Head ööd, Vivacia.” Kennit hingas sügavalt sisse ja ohkas välja hingates. „Etta, mu kullake. Ma kardan, et jalg teeb mulle täna valu. Kas sa aitaksid mind meie voodisse?”

      „Muidugi.” See liigutas Ettat. „Voodisseminek on kõige targem. Crosspatchil leidus lõhnastatud õli. Ma võtsin sellest veidi – ma tean, kuidas kark su selja ja õla valutama paneb. Las ma soojendan õli ja hõõrun neid.”

      Kennit naaldus Ettale ja too aitas tal reelingust eemalduda. „Sinu usk annab mulle nii palju jõudu, Etta,” tunnistas mees. Ta peatus ootamatult ja naine seisatas arusaamatuses tema kõrval. Veidra sihikindlusega võttis Kennit käega Ettal lõuast ja pööras ta näo ülespoole, endale vastu. Siis ta kummardus ja suudles naist aeglaselt. Tunne uhkas Ettast üle – mitte ainult mehe huulte soojast survest tema suul või kätest tema ümber, vaid kiindumusavalduse avalikkusest. Kennit libistas kätega üle naise keha ja seelikukangas kahises puudutusest, kui ta end talle lähemale pressis. Suudeldes oli ta tõstnud Etta tornitippu, et kõik näeksid tema tundeid. Etta tundis end ülistatuna. Lõpuks katkestas Kennit suudluse, kuid ei lasknud teda lahti. Naine värises nagu neitsi.

      „Wintrow,” ütles Kennit vaikselt. Etta pööras pead ja leidis noormehe neid päranisilmi vahtimas. „Kui Opaliga midagi peaks juhtuma, öösel. Sa tuled kohe minu juurde?”

      „Jah, söör,” sosistas Wintrow. Tema pilk libises neist mõlemast üle. Ta silmist paistis aukartus nagu nälg.

      „Tule, Etta. Lähme voodisse. Ma vajan su lohutavat lähedust. Mul on vaja tunda sinu usku minusse.”

      Kuulda Kennitit selliseid sõnu valjusti välja ütlemas oli uimastav. „Ma olen alati sinu kõrval,” kinnitas talle Etta. Ta võttis mehelt kargu, et ta alla peatekile aidata.

      „Kennit,” hõikas Vivacia kaptenile järele. „Ma usun sinusse. Aja jooksul olen ma valmis.”

      „Muidugi oled,” vastas mees viisakalt. „Head ööd, laev.”

      Teki ületamiseks kulus terve aasta ja veel teine enne, kui ta sai kajutiukse nende selja taga kinni panna. „Lase ma teen õli soojaks,” pakkus Etta. Aga kui ta seda lambi kohal hoidis, luukas mees tema juurde. Ta võttis naise käest poolsooja õli ja pani selle kõrvale. Korraks põrnitses ta Ettat, kulm kortsus, nagu kujutaks naine endast probleemi. Etta vaatas küsivalt vastu. Mees surus kargu kaenla alla ja tõstis käed ta kõri juurde. Ta surus hambad alahuulde, samal ajal kui suured käed nägid vaeva peenikese paela kallal, mis Etta särki koos hoidis. Etta tõstis käed, et see tema eest lahti teha, kuid hämmastava õrnusega tõrjus mees need kõrvale. „Luba mul,” ütles ta vaikselt.

      Etta vabises, kui Kennit läbis vaevaliselt kõik tema rõivaste seatud paeltest ja nööpidest takistused. Mees tõmbas iga üksiku rõivatüki tal seljast ja lasi selle nende kõrvale maha langeda. Iial varem polnud ta midagi sellist teinud. Kui Etta seisis alasti tema ees, võttis Kennit õliastja. Ta pistis sõrmed sinna sisse. „Niimoodi?” küsis ta kõhklevalt. Tema aeglaselt liikuvad sõrmed jätsid naise rindadele ja kõhule läikivad jäljed. Etta ahmis puudutuse kerguse peale õhku, kui mees teda võidis. Kennit kallutas pead ja suudles teda kaelale. Ta lükkas naist õrnalt voodi poole. Etta läks meeleldi, kuigi mehe kummaline käitumine tekitas hämmeldust.

      Kennit heitis tema kõrvale voodisse ja hakkas teda silitama. Ta jälgis pidevalt naise nägu, pannes tähele iga tundevirvet. Ta naaldus Ettale lähemale ja sosistas talle kõrva: „Ütle mulle, mida teha, et sul hea oleks.” See ülestunnistus vapustas naist. Kennit polnud seda kunagi varem teinud – Etta oli esimene naine, kellele ta oli kunagi üritanud naudingut valmistada. See võttis naisel hinge kinni. Järsku oli piraadi poisilik kogenematus jalustrabavalt erootiline. Kennit ei puigelnud vastu, kui Etta võttis tema käe ja seda ise juhtis. Mitte iial polnud mees lasknud temal juhtida – see pani pea pööritama.

      Kennit polnud taibukas õpilane. Tema puudutus oli kõhklev ja magus nagu kuslapuumesi. Etta ei suutnud pikalt tema ainitisse näkku vaadata – ta kartis, et kui ta seda teeb, puhkeb ta nutma ja mees ei mõista seda. Selle asemel allutas ta end mehele. Ta nägi, kuidas too õpib, juhituna äkilisest hingetõmbest või teistest vaiksetest helidest, mida Etta kontrollida ei suutnud. Mehe suu ümber hakkas tekkima rahulolev naeratus ning tema pilk muutus säravamaks. Etta peaaegu et nägi, kuidas mees hakkas mõistma, et talle säärase naudingu valmistamine on omaette meistritöö. Kui see taipamine temas kinnistus, muutus ta puudutus kindlamaks, kuid mitte kunagi rohmakaks. Kui ta lõpuks oma keha Etta omaga ühendas, tuli naise vabanemine otsekohe. Siis tulid pisarad, mida ta ei suutnud tagasi hoida. Mees suudles need ära ja alustas algusest.

      Etta kaotas ajataju. Kui kogu tema keha oli nii küllastunud ja tundlik, et iga mehe puudutus mõjus peaaegu valuna, ütles ta vaikselt: „Palun, Kennit. Aitab.”

      Mehe näole kerkis aeglaselt naeratus. Ta nihkus eemale, lastes jahedamal õhul neid mõlemat puutuda. Ootamatult naaldus ta aga uuesti naise ligi ja nipsas vastu tillukest pealuukujulist amuletti nabal. Etta võpatas puudutusest. Läbi ta naba torgatud tilluke võlupuust rõngas kaitses teda ühtaegu nii haiguste kui raseduse eest.

      „Kas selle saab ära ka võtta?” küsis mees järsult.

      „Saab küll,” tunnistas Etta. „Aga ma olen ettevaatlik. See pole kunagi …”

      „Ja siis võid sa rasedaks jääda.”

      Ettal jäi hing rinnus kinni. „Võin,” möönis ta valvsalt.

      „Hästi.” Kennit laskus rahuloleva ohkega tema kõrvale pikali. „Ma võin tahta, et sa lapse saad. Kui ma tahaksin, et sa lapse saad, sa ju teeksid seda minu heaks, eks ole?”

      Etta kurgus pigistas, nii et ta suutis vaevu rääkida. Ta sosistas: „Oo jaa. Jaa.”

      Oli sügav öö, kui Kennit ärkas kraapimise peale ukse taga. „Mis on?” hõikas ta kähedalt. Naine tema kõrval magas sügavalt.

      „Wintrow siin. Kapten Kennit … söör. Opal on surnud. Ta lihtsalt … suri.”

      See ei tähendanud head. Kogu asja mõte oli olnud selles, et Opal küll kannatab valu, aga elab selle üle. Ta oli mõeldud Vivaciale õppetunniks.

      Kennit vangutas pimeduses pead. Mida nüüd? Kas asja õnnestub veel päästa?

      „Kapten Kennit?” Wintrow hääles kõlas ahastus.

      Kennit madaldas häält. „Ära mõtle sellele, Wintrow. Lepi sellega. Rohkem pole meie võimuses. Lõpuks oleme ju ainult inimesed.” Ta ohkas valjult ja pani siis häälde murenoodi. „Mine puhka natuke, poiss. Homne hommik on leina alustamiseks piisavalt varane aeg.” Ta vaikis hetke. „Ma tean, et sa püüdsid, Wintrow. Pole vaja tunda, nagu oleksid sa mind alt vedanud.”

      „Söör.” Hetke pärast kuulis ta poisi eemalduvate jalgade pehmet tatsumist. Kennit heitis uuesti pikali. Nõnda. Mida ta homme laevale ütleb? Midagi ohverdamise kohta, midagi, mis näitab Opalit ülla ja innustavana, mitte lihtsalt surnuna. Küll sõnad tulevad ta juurde, kui ta end vaid lõdvaks laseb ja oma õnne usub. Piraat tõstis käed üle pea ja sirutus jälle patjadele. Selg valutas vastikult. Tal polnud olnud vähimatki aimu, et naised on nii vastupidavad.

      „Vivacia keeb armukadedusest. Aga seda sa just tahtsidki, kas pole?”

      Kennit СКАЧАТЬ