Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ärganud üleni külma higiga kaetult, ta pea lõhkus valutada. Ta oli koidikuni üleval istunud, püüdnud mudida krampe kätest ja jalgadest ning põrnitsenud kokkukuivavat kukrut. Ta oli mõelnud, kas oleks suur viga võtta mõned mündid, et end joonde saada. Erkverohi aitab tal kauem ergas püsida ja annab töötegemiseks rohkem energiat. Vastu koitu oli mees rahakoti lahti teinud ja mündid käe peale välja lugenud. Siis oli ta need tagasi pannud ja läinud kambüüsi, et keeta ja juua veel üks kannutäis kummeliteed.

      Amber, kes kambüüsis istus ja nikerdas, ei öelnud targu sõnagi. Brashen oli siiani hämmeldunud, kui lihtsalt oli naine tema kohaloluga leppinud. Ta aktsepteeris mehe tulekuid ja minekuid ainsagi märkuseta. Amber elas endiselt kaptenikajutis. Brashenil on piisavalt aega, et see ruum enda omaks teha, kui Paragon kord jälle vee peal ujub. Praegu oli ta seadnud oma võrkkiige vahetekile. Elu küllakil laevas muutus iga päevaga aina suuremaks väljakutseks, kuna teki kaldenurk aina kasvas.

      „Paragon, ei!”

      Amberi uskumatust tulvil hõige langes ühte puidu kõrvulukustava raksatusega. Kostsid hoiatushüüded. Brashen ronis käpuli edasi ja jõudis vööritekile just täpselt õigeks ajaks, et kuulda, kuidas puit helinal ranna kivist aluspinda tabab. Kõikjal ümber Paragoni taganesid töömehed laevast eemale. Nad hõikusid üksteisele hoiatusi ja osutasid mitte ainult eemalevisatud palgi, vaid ka sügava vao poole, mille see oli maanduses rannale tekitanud. Sõnagi ütlemata, nägu ilmetu, pani Paragon uuesti oma jämedad käsivarred lihaselisel rinnal risti. Ta põrnitses silmituna üle vee.

      „Ole sa neetud!” röögatas Brashen tundeid tagasi hoidmata. Ta jõllitas töölisi ümberringi. „Kes lasi tal selle palgi kätte saada?”

      Talle vastas näost kaame vanamees. „Me panime seda parajasti paika. Ta sirutas käe ja napsas selle meil käest ära … Kuidas, Sa nimel, ta üldse teadis, et see seal on?” Vanamehe nägu oli tulvil ebausklikku hirmu.

      Brashen surus käed rusikasse. Kui see oleks olnud laeva esimene kiusutegu, oleks ta võinud ehk üllatunud olla. Aga tööde algusest saadik oli laev põhjustanud viivitusi iga viimane kui päev. Tema tujukus ja jõudemonstratsioonid oli töömeeste pidamise Brasheni jaoks keeruliseks teinud. Ja selle kõige jooksul polnud laev Brasheniga vahetanud mitte ainsatki viisakat sõna.

      Brashen kummardus üle reelingu. Silmanurgast märkas ta Altheat, kes parajasti laeva juurde tööle saabus. Tardunud stseen laeva ümber tundus teda hämmeldavat. „Kõik tagasi tööle,” möirgas Brashen ammulisui vahtivatele ja üksteist nügivatele meestele. Ta osutas eemale visatud palgi poole. „Korjake see üles ja pange tagasi oma kohale.”

      „Mina igatahes mitte!” kuulutas üks töölistest. Ta pühkis näolt higi ja viskas vasara liivale. „Ta oleks võinud mulle otsa peale teha, just nüüdsama. Ta ei näe, kuhu asju loobib, isegi kui see teda huvitaks. Ja mina ei usu, et huvitab. Ta on ennegi tapnud, kõik teavad seda. Minu elu on rohkem väärt, kui sa mulle päevatöö eest maksad. Mina olen läinud. Ma tahan oma palka.”

      „Mina ka.”

      „Mina niisamuti.”

      Brashen ronis üle reelingu ja hüppas nõtkelt rannale. Ta ei lasknud näost paista valusähvakat, mis läbi ta kolba pistis. Ta lähenes meestele ähvardavalt, palvetades, et ei peaks tegudeni minema. Järsult lähendas ta oma näo esimesena rääkinud mehe sihverplaadile. „Kui sa tahad raha saada, siis püsid siin ja teed oma päevatöö lõpuni. Kui praegu minema jalutad, ei saa sa vaskegi.” Ta põrnitses altkulmu kogu kambale otsa ja lootis, et bluff toimib. Kui need mehed siit kah minema kõnnivad, et tea ta enam, kust järgmisi leida. Needki olid kõrtside põhjakiht, mehed, kes töötasid vaid niipalju, et teenida ühe õhtu joogi jagu. Et meelitada nad välja selle õnnetust toova laeva juurde, oli ta olnud sunnitud pakkuma paremat palka, kui nad kusagil mujal oleksid saada võinud. Kui mehed ta ümber rahuolematult pomisema hakkasid, haugatas Brashen: „Võtke või jätke. Ma ei palganud teid poole päeva peale ja ma ei maksa poole päeva töö eest. Palkide kallale, kohe.”

      „Mina töötan,” pakkus üks meestest. „Aga mitte siin ees, kus ta võib minuni ulatuda või mu palgiga laiaks visata. Seda ma’i tee.”

      Brashen sülitas vastikusega. „Tööta siis ahtritüüri juures, lõvisüda.

      Meie Amberiga võtame vööri, kui kellelgi teist ei ole julgust seda teha.”

      Üle Paragoni näo valgus aeglane õel naeratus. „Mõned eelistavad kiiret surma, teised jälle aeglast. Mõned ei hooli sellest, kui nende pojad sünnivad jalutu ja pimedana nagu see neetud laev. Võtke oma vasarad ja laske käia. Miks peaks teid huvitama, mida homne toob?” Ta lisas madalamal häälel: „Miks peaksite lootma, et üldse nii kaua elate?”

      Brashen oli vihurina laeva poole pöördunud. „Kas sa räägid minuga?” nõudis ta. „Kõik need päevad vaikimist ja siis ütled sa mulle midagi sellist?”

      Hetkeks Paragoni ilme muutus. Brashen ei osanud öelda, mis tunnet see väljendas, kuid see jäätas tema hinge ja pitsitas südant. Viiv hiljem asendas selle üleolev jõllitus. Käilakuju hingas sisse ja jäi liikumatuks.

      Brashen ei suutnud end enam ohjeldada. Päeva eredus lõõskas tema koljus ja õhutas valu talumatult kuumaks. Ta haaras töömeestest laevanina kõrvale jäänud joogiveeämbri. Iga viimast kui jõuraasu appi võttes heitis ta vee Paragonile näkku.

      Kogu laev vabises ning Paragon tõi kuuldavale vihase möirge. Vesi tilkus tema habemest ja jooksis mööda rinda alla. Tema all liival lasi Brashen tühjal pangel maha kukkuda. Ta röögatas laevale: „Ja ära teeskle, nagu ei kuuleks sa mind. Ma olen sinu kapten, neetud, ja ma ei kannata allumatust ei sinu ega kellegi teise poolt. Tao see oma puust pähe, Paragon. Sa hakkad seilama. Ühel või teisel moel lohistan ma su jälle vette ja tõmban purjed su kontidele. Nüüd pead sa valima, aga parem tee seda kärmelt, sest minu kannatus on viimseni otsa saanud. Sa võid siit lahkuda kreenis ja loksudes, mossitades nagu lapserajakas, ja kogu paganama laevastik näeb sind niimoodi minemas. Või sa võid tõsta oma pea püsti ja purjetada siit minema, nagu ei huvitaks sind karvavõrragi, mida keegi kunagi kusagil sinu kohta öelnud on. Sul on võimalus näidata neile kõigile, et nad eksivad. Sa võid panna nad alla kugistama iga viimase kui kurja sõna, mis on kunagi sinu kohta öeldud. Sa võid siit minema purjetada nagu Bingtowni eluslaev ja me läheme kütame paaril piraadil persed kuumaks. Või siis võid sa tõestada, et neil kõigil oli kogu aeg õigus ja mina olen loll. Ma räägin sulle seda sellepärast, et see on ainus asi, mida sa valida saad. Sa ei saa valida, kas lähed või mitte, sest mina olen kapten ja ma olen selle juba ära otsustanud. Sa oled laev, mitte lillepott. Sa oled mõeldud seilama ja seda sa ka teed. Kas on selge?”

      Käilakuju surus lõuapärad kokku ja ristas käed rinnal. Brashen pöördus kiiresti ja haaras teise ämbri. Pingutusest urahtades läigatas ta selle sisu üles käilakujule näkku. Paragon tõmbus tagasi ja puristas jahmatusest.

      „Kas on selge?” möirgas Brashen. „Vasta mulle, neetud!”

      Töömehed tema ümber olid aukartusest paigale tardunud. Nad ootasid, et kohe on tal ots peal.

      Althea oli haaranud Amberi käsivarrest. Helmenikerdaja silmad leekisid raevust. Ainult see haare takistas tal tormamast Brasheni ja laeva vahele. Althea andis talle käega märku vait püsida. Amber surus käed rusikasse, kuid hoidis keele hammaste taga.

      „On küll selge,” vastas Paragon lõpuks. Tema sõnad olid hakitud ja neis polnud leppimist. Aga ta oli vastanud. Brashen klammerdus selle tillukese võidu külge.

      „Hästi,” vastas mees üllatavalt rahulikul toonil. „Ma jätan su nüüd nende valikute üle mõtlema. Ma usun, et sa suudad panna СКАЧАТЬ