Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ solvus. „Häbi? Ta pole minu käe läbi kannatama pidanud. Lausa vastupidi – täna õhtul andsin ma talle midagi, mida ta iial ei unusta.” Ta sirutas end ja püüdis valutavaid lihaseid lõdvestada. „Ja see ei läinud mulle endale just vähe maksma,” lisas ta pahuralt.

      „Mäherdune etteaste,” pomises väike võlupuust nägu sarkastiliselt. „Kas kartsid, et laev ei tea sellest muidu, kui Etta naudingust ei karju? Ma kinnitan sulle, et Vivacia on sinust pidevalt ülimalt teadlik. Need olid sinu ponnistused Etta hüvanguks, mis teda kõrvetasid, mitte nauding, mis Ettale osaks sai.”

      Kennit veeretas end teistpidi ja kõneles vaiksemalt. „Nõnda. Ja kui teadlik on laev sinust?”

      „Ta kaitseb end minu eest,” tunnistas talisman vastumeelselt. „Aga ma suudan sellegipoolest paljut näha. Ta on kaugelt liiga suur ja kõikjal minu ümber. Ta ei saa oma teadvust minu eest täielikult sulgeda.”

      „Ja Wintrow? Kas sa tajud läbi laeva ka teda? Kuidas ta end täna tunneb?”

      „Mida? On sul vaja teada veel enamat kui seda, mis kostis tema häälest, kui ta sulle uudiseid tooma tuli? Ta on Opali surmast täielikus ahastuses.”

      „Mitte Opali surmast,” vastas Kennit kannatamatult. „Ma nägin, et ta vaatas meid, kui ma Vivacia ees Ettat suudlesin. See üllatas mind. Kas tal on hoora vastu tunded?”

      „Ära kutsu teda nii!” hoiatas talisman meest madala urinaga. „Kui sa tema kohta veel kord niimoodi ütled, ei räägi ma sulle midagi.”

      „Kas Etta on tema arvates veetlev?” käis Kennit jonnakalt peale.

      Talisman andis järele. „Poiss on naiivne. Ta imetleb naist. Pole vähimatki kahtlust, et ta peab Ettat veetlevaks.” Vaikne hääl katkes. „Sinu väike etendus täna õhtul pani ta mõneks ajaks mõtlema. Ta vastandab seda Opali surmale.”

      „Õnnetu kokkusattumus,” pomises Kennit. Ta jäi vait ja pidas aru, kuidas Wintrow rohkem Ettat märkama panna. Ta peaks andma naisele kandmiseks rohkem ehteid, jõudis mees otsusele. Poistele on alati meeldinud säravad asjad. Ta näitab Ettat kui kütkestavat asja, mida endale tahta.

      „Miks sa temalt täna lapse kohta küsisid?” nõudis talisman järsku.

      „Juhuslik mõte. Lapsest võib kasu olla. Palju sõltub sellest, kuidas Wintrow areneb.”

      Talisman oli segaduses. „Ma ei taipa, millele sa vihjad. Ja ma kahtlustan, et kui taipaksin, oleks see minu arvates eemaletõukav.”

      „Miks küll, ma ei mõista,” vastas Kennit muretult. Ta seadis end magama.

      „Mis kasu võib sul lapsest olla?” nõudis talisman mõni hetk hiljem.

      „Ma ei jää enne vait, kui sa mulle vastad,” lisas ta, kui vaikus oli veidi aega kestnud.

      Kennit hingas väsinult sisse ja ohates välja. „Laps hoiaks laeva rahul.

      Kui Wintrow peaks muutuma liiga tõrksaks, kui ta hakkab vahele segama minu püüdele veenda laeva vabatahtlikult alluma, noh, siis saaks ta välja vahetada.”

      „Sinu ja Etta lapsega?” küsis talisman uskumatult.

      Kennit kõhistas uniselt naerda. „Ei, muidugi mitte. Ära ole naeruväärne.” Piraat sirutas ennast ja pööras Ettale selja. Ta tõmbas end kerra ja sulges silmad. „Wintrowst saaks lapse isa. Nii et ta oleks laeva perekonnast.” Kennit tõi kuuldavale sügava rahuldusohke ja kortsutas siis endamisi kulmu. „Ma kujutan ette, et laps laeva pardal on tõeline tüütus. Oleks palju lihtsam, kui Wintrow lepiks oma saatusega. Sel poisil on kõvasti potentsiaali. Ta mõtleb. Ma pean lihtsalt õpetama ta mõtlema nagu mina. Peaksin ta ehk Teiste oraakli juurde viima. Võib-olla suudavad nemad teda ta saatuses veenda.”

      „Las ma parem ise räägin temaga,” pakkus talisman välja. „Ma ehk suudan veenda ta sind tapma.”

      Kennit kõhistas heakskiitvalt naerda ja lubas endal unne vajuda.

      Kahekümne esimene peatükk

      PÄÄSTMINE

      Veelt puhuv briis oli ainus, mis töö talutavaks muutis. Pilvitus taevas lõõskas suvepäike. Lainetelt peegelduv valgus lausa pimestas, kui Brashen merele vaatas. Ere helk tagus tema laupa valuorasid. Ainus asi, mis ta veel sügavamalt kulmu kortsutama sundis, olid loiult liigutavad töömehed, kes täitsid oma kohust vähimagi energia ja innuta.

      Brashen seisis tasakaalu hoides Paragoni längus tekil. Ta surus hetkeks silmad kinni ja avas need siis uuesti, püüdes näha ülesannet uuest vaatenurgast. Laev oli rannale vinnatud üle kahekümne aasta tagasi. Hüljatud ja hoolitsuseta jäetud, tegid loodusjõud sellega, mida tahtsid. Kui laev ei oleks olnud ehitatud võlupuust, ei oleks tast järel enam midagi peale skeleti. Tormide ja loodete koosmõju oli tõuganud Paragoni tõusujoone kõrgeima piirini. Mööduvad aastad olid kuhjanud tema kere ümber liiva. Nüüd lebas laev liivarannal kreenis, kiil mere poole. Temani ulatusid praegu vaid kõige kõrgemad tõusud.

      Lahendus oli petlikult lihtne. Liiv tuleb minema kühveldada. Kere alla lükatud palgid toimivad jalastena. Tõmba murdunud masti otsa raske vastukaal, et laev veel rohkem küljele kalduks. Kuulõpu kõrgeima tõusu ajal ankurda rannavette pargas. Tõmba köis Paragonilt ankrupeli külge pargase ahtris. Ja kasutades meeste abi, kes tõukavad laeva kaldal kangide abil mööda palke edasi ja töötavad pargasel ankrupeli peal, libiseb alus külili vee poole. Vastukaal kere küljes hoiab laeva kreenis ning tänu sellele jääb ta madalas vees hõljuma. Sügavamasse vette jõudes ajavad nad ta jälle püsti.

      Eks siis näeb, mis edasi saab.

      Brashen ohkas. Kogu ettevõtmise võib ju paari hingetõmbega ära kirjeldada. Aga siis terve pika nädala vaeva näha ja lahendusele mitte sammugi lähemale jõuda.

      Kõikjal laeva ümber rassisid kärude ja labidatega mehed. Rasked palgid olid eilse tõusu kõrgpunktis randa ujutatud. Kindlalt kokku köidetuna ootasid need kasutamist. Nende lähedal seisis teine riit palke, mis olid mõeldud rullikuteks. Kui kõik läheb hästi, sõidab Paragon nende turjal uuesti vette. Kui kõik läheb hästi. Mõnel päeval tundus see asjatu lootusena.

      Uute tööliste meeskond liikus loiult kuumas päikeses. Suveõhus kajasid vasaralöögid. Liiva all oli kivi. Mõnes paigas tuli see kildudeks taguda, et jalased laeva alla mahuksid. Teises paigas üritasid töömehed kange kere alla saada. Siis tuleb teha üüratu pingutus ja tõsta, et järgmised kangid saaks suruda veelgi sügavamale. Iga liigutus põhjustas vanale laevale lisapurustusi.

      Pärast kõiki neid küljel lebatud aastaid olid Paragoni palgid ja plangud ilmselt mingil määral paigast nihkunud. Niipalju kui Brashen näha võis, ei olnud kere väga hullusti kõver, aga selles ei saanud enne kindel olla, kui laev oli püsti aetud. Kui ta on püsti ja ujub vabalt – ja Brashen palvetas, et Paragon ujuks vabalt – algab tõeline töö. Kogu laevakere tuleb ära timmida, enne kui selle saab ära tihendada. Uus mast tuleb tõsta … Brashen peatas järsult mõttelõnga. Ta ei tohi nii pikalt ette mõelda või lööb täiesti araks. Üks päev ja üks ülesanne oli kõik, millega ta valutav pea suutis toime tulla.

      Mees libistas keelega hajameelselt üle alahuule sisekülje, otsides erkverohutükki, mida seal polnud. Isegi rohusõltuvusest tekkinud sügavad haavandid hakkasid juba paranema. Paistis, et keha unustas uimasti kiiremini kui meel. Ta igatses erkverohtu ägedusega, mis oli sama halastamatu kui janu. Kaks päeva tagasi oli ta oma kõrvarõnga rohurulli СКАЧАТЬ