Lapsepõlvelõhn. Peeter Sauter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ purskus korraga välja naer. Naersime pikalt. Olime omaette ja naersime, kuni väsisime. Ja siis uuesti ja uuesti. Naersime kogu stressi ja väsimuse välja. Manda oli meile mõlemale meeldinud. Tema juures Lootuse tänaval oli alati mõnus. Erakordselt taktitundeline tädi. Väljapeetud Tartu daam. Me hindasime seda stiilitunnet. Aga mis oli kogu sel matuste värgil temaga pistmist? Kuigi kõik sai tehtud parimal moel.

      Nüüd, kui isa laipa seati allkorrusel kirikusse viimiseks korda, aeti habe ja säeti ülikonda, tuli vennas korraks üles minu tuppa, kus meie aega parajaks tegime õigustusega, et peame last söötma ja mähkima. Ja meil oli hea tühi hetk, kerge ja kergendav. Me ei naernud. Aga hea kerge oli vahelduseks olla. Ei pidanud omavahel leinama ega midagi teesklema. Rääkisime tühja-tähja. Andres oleks tahtnud suitsu teha. Oleks ju saanud akna lahti teha ja suitsetada – ta vaatas akna poole –, aga tite kõrval ikka ei tahtnud. Oli hea viivitus. Tühjus.

      Andres avas akna ja pani ikkagi suitsu ette. Ta tegi suitsu, mul oli ka hea ja mõttetu.

      Koputus uksel.

      Me vaatasime ukse poole, ei vastanud.

      Uks läks paokile: „Siin te olete. Teie olete siin. Aga all peavad võõrad mehed kirstukaane peale tõstma ja kinni kruvima…“

      Vennas vaatas, kuhu koni panna – kas visata aknast välja?

      Mul oli salajane tuhatoos, otsisin selle sahtlist kiiresti välja.

      Andres kustutas koni ja läks alla.

      Tükk aega hiljem tuli mulle pähe pilt: ma viskan oma poja aknast alla. Lähen ise trepist, võtan maja eest surnud poja sülle ja lähen otse mereranda, ütlen: „Vaata, isa, siin on sinu poeg“, ja kõnnin otse merre. Mis see pilt tähendas, ma ei tea. Mingit protesti. Mingit olukorra kummutamist?

      Nüüd on Kusti surnud. Tal oli aordirebend siin minu kodus Koidu tänaval kakskümmend üks aastat pärast seda Kerese tänaval minu toas isa matuste ootamist.

      MUL EI OLNUD ÜLIKONDA, milles isa kirstu kõrval Kaarli kirikus seista. Helistasin klassivend Andresele. Ta oli nõus laenama. Ma ei seletanud, milleks.

      Kui Andrese ülikonna selga panin ja käe hajameelselt taskusse torkasin, oli seal üks paber. Võtsin välja. See oli laululeht. Eelmistelt matustelt, kus ülikond oli käinud.

      Kirikus kirstu kõrval seista oli totter. Püüdsin kõik tembud ontlikult kaasa teha. Atmosfäär oli väsitav ja rusuv. Ei olnud seal kirstus minu jaoks mitte kedagi. Isa küll mitte. Oli tseremoonia.

      Ja siis tulid sugulased ja tuttavad. Tuli naabrimees Kloogalt, kes oli kahtlustanud, et ma olen nende majast sada rubla ära varastanud. Vist ei olnud temalgi ülikonda võtta, sest ta oli pikas mustas palitus. Tuli ja surus mõtlikult kätt.

      Palju käesurumisi kirstu kõrval üsna altari juures, kuhu mul varem asja pole olnud.

      Tuli meelde, kuidas käisime tädi Helmiga algkooliajal Kaarli kirikus, kui olid jõulud ja klassivend Kaarel, võib-olla esimest korda kirikus, oli minuga kaasa tulnud. Käik oli kohe pärast kooli ja tal oli ehk uudishimu. Kaarel kummardus teenistuse ajal minu poole ja märkis elektriküünalde kohta: „Näe, elekter on ka siia jõudnud.“ Ma ei saanud sotti, aga tädi Helmi naeris vaikselt. Kaarel oli vist arvanud, et kirikus on ainult päris küünlad. Ehk võikski olla ainult päris küünlad!

      Vaatasin vilksamisi kirstu. Isa ei vaadanud kuhugi, silmad olid kinni. Kui ta veel Kereses üleval vanemate magamistoas voodis lesis, olid tal viiekopikalised laugude peal ja vana luitunud sitsirätik tõmmatud ümber pea ja lõua alt kinni seotud, et lõug lahti ei vajuks ja surnukangestus korraliku vormi võtaks. Siis oli ta naljakas ja veidi armas. Siis oli surma absurd ilusti eksponeeritud. Surma absurd toob nähtavale elu absurdi. See on ju kena.

      Aga ma pidin olema korralik ja tõsine. Olingi. Palju käesurumisi ja kaastundeavaldamist. Noogutasin iga kord viisakalt.

      Üks onks ütles kätt surudes korraga: „Näe, Peeter, polegi sind juba mitu aastat näinud. Läheb sul kenasti?“

      „Jah, pole viga.“

      Ja ma naeratasin, oleks tahtnud naerdagi. Ma ei tundnud onksi ära. Aga ta andis mulle suure kergenduse. Olen siiani tänulik.

      KUI EMA, ILUS MUST KLEIT SELJAS, isa haua veerel, käed ristis, põlvitas ja kogu matuseliste-sugulaste punt seda nõutult, aga respekteerivalt vahtis, viskas mulle küll ära. Pakazuhha. Kui talle palvetamine isa eest tähtis oli (sinnamaale olid nad valdavalt nägelenud, ja kuigi meie tubade vahel oli nii niru uks, et suurema osa nägelustest kuulsin ma oma tuppa ära, ei kuulnud ma kunagi, et nad keppi oleksid teinud), oleks ta saanud ju palvetada omaette.

      Kui ema ise haiglas suri, elasin mina Liverpoolis. Ma teadsin, et emal on varsti minek. See sai selgeks siis, kui kaubalaeva pilet taskus ja uus naine kaasas ema haiglas vaatamas käisin. Ja teadsin ka, et matustele ma ei lähe.

      Polnud raha ega erilist tahtmist. Haiglas käis ema iga nädal vaatamas (ehk poole aasta jooksul) kristlik Krista. Ja Krista teab, et ema läks surma eel kogu aeg nooremaks ja ilusamaks ja oli lõpus täis valgust ja helgust nagu pruut ja valgus oli ka ema ümber ja ema oli erakordselt leebe. Jeesuse pruut siis. Ja see võib nii olla küll, et Jeesus võttis ema hellalt enda juurde, oli ta juures, kui mind polnud, ja siis on sest mehest ju tolku. Kuigi ega kõiki oma kohustusi talle delegeerida ei sobi.

      Kaos

      HÄBID. JAH, SEE ON PÕHILINE, mis meelde tuleb. Lapsepõlvest, üldse. Viitab see millelegi? Tahtmisele maailma sobituda? Kaasa teha? Aga kui vähegi saad kaasategemisega hakkama, tahad sellest loobuda ja loobudki. Mida siis teha? Siis pole justkui midagi teha. Niipidi võttes on ju hea, kui päris hästi hakkama ei saa: siis ei saa kohanemine valmis, sa ei jõua iial kohale. Sa ei saa iial selleks, kelleks soovid. Aga need asjad pole iial puhtad. Sest kui praegune on välja öeldud ja kõik selline ära mõeldud, kes siis nii väga proovib kohaneda? Proovib ja ei proovi. Nagu igaüks.

      „KAS LÄHEME siis seenele?“

      „Kuhu?“

      „Mul ükskõik. Ma ei tea neid kohti.“

      „Ma ka siin ei tea. Tartu juures oli meil palju seenekohti.“

      Pidin ütlema, et läheme siis sinna. Aga sa oleksid solvunud. Ma tahtsin tegelikult ühe jutu lõpuni kirjutada. „Mul on üks töö pooleli. Ma võtaks tooli kaasa, siis ma saan kuskil selle lõpuni teha.“

      „Nagu soovid.“

      Ma ei teadnud seenelkäikudest midagi. Ma ei tundnud seeni. Millal nad maa seest välja tulevad? Pärast vihma teadagi. Seda ma teadsin kuskilt kirjandusest. Gorki sai kõik hea raamatutest ja mina ei tunne ka elu kuskilt mujalt. Gorki vist mingit elu mujalt tundis. Vist ei olnud see siis hea elu. Hea oli raamatutes. Minu raamatutes on kuskil olnud, et seen tuleb pärast vihma. Vihm oli nüüd just olnud küll.

      Raamatud on selleks, et kuidagi inimeste maailmast sotti saada, kontakti inimeste maailmaga. Ja mida rohkem loed, seda rohkem inimestest tead, aga seda rohkem inimeste maailmast, suhtlemisest võõrandud. Lugemine aitab elus hakkama saada ja teeb kontakti eluga üha keerulisemaks.

      Me olime eelmisel aastal korra seenel käinud. Kui me Rakverest tulime. Keerasime siis Loksa teed pidi alla ja sealt kuhugi metsa. Siin kandis on palju autosid tee ääres ka. Midagi korjatakse. Kõrge männimets ja sammal, mitte võsa СКАЧАТЬ