Lapsepõlvelõhn. Peeter Sauter

Чтение книги онлайн.

      Kui hauakivile kirjad peale said, ei viidud kivi töökojast otse kalmistule, aga toodi millegipärast meie tagaaeda, kuhu see jäi seisma tükiks ajaks. Nagu kombeks, olid sisse raiutud ema ja isa eesnimed ja sünnikuupäevad. Minu ja venna nimesid mitte. See olnuks liiast. Kes teab, kuidas elu läheb ja kas me üldse sinna platsile mahuksime.

      Tagaaias oli suur must kivi ilusti puulippidel eksponeeritud ja isa viis sugulasi-tuttavaid seda vaatama – et kas on ilus kivi ja kas kiri on mõistlikult valitud ja arusaadav. Kõik muidugi kiitsid, ehkki arusaamatu suur S tekitas hämmeldust. Kivi juures oli peidus hari, lapp ja purk pesuvahendiga – isa pesi igal eksponeerimisel kivi üle, et ilusti läigiks ja et triip kivilt maha tuleks. Triip aga ei tulnudki maha, vaid paistis niiske kivi peal veel rohkem silma. Lõpuks isa vist leppis selle diagonaalse triibuga, mis jooksis üle nimede. Et kui nii on, siis on. Vist oli ta triibu tõttu kivi saanud natuke soodsamalt ja kivi oli suur investeering nagunii.

      Lõpuks, kui kivi sai surnuaiale paika, käidi seda juba kohapeal vaatamas. Korrastati vanaema hauda ja valmistati endale kodust kohta ette. Ma ei saanud asjale pihta, mis tolku on, mis sust pärast surma saab. Samas tundub, et mul on seetõttu midagi puudu. Vanemate elu ots, kui nad teadsid hästi, kuhu edasi lähevad nii hingeliselt kui ihuliselt, andis neile ilmselt suremisrahu. Isa suri küll täiesti stoiliselt. Siis ma olin lähedal. Ema oli paanikas, kui ma mõned kuud enne surma teda haiglas nägin, aga loodetavasti suutis ta end paanikast välja mõelda.

      Isa ei saanudki teada oma surmahaigusest. Et see polnud kopsupõletik, aga hoopis vähk, mida ei taibatud diagnoosida. Ema oli aga vähki juba korra põdenud ja pikalt onkoloogiahaigla apteegis töötanud. Tema teadis vähkidest ja vähiga minekust ja kaasnevatest valudest üksjagu, see võiski ta paanikasse ajada.

      „POISS, TULE KORRAKS SIIA.“

      Isa oli just köögilaua taga habet ajanud nagu igal pühapäeva hommikul. See oli omaette rituaal. Ta istus laua keskkohas ja tõstis suurema osa lauast asjadest tühjaks, nagu oleks vaja rohkelt ruumi. Tal olid habemeajamisriistad. Alumiiniumtaldrik, topsik, vahupintsel, karp žiletiterade ja monteeritava karvaeemaldajaga, millel minu meelest tol ajal polnud õiget nimegi. Sõjaväes sain ma teada, et see on stanok või britva, aga õiget eesti sõna ei tea siiani. Isa ajas pliidil vee kopsikus tuliseks. Ilmselt oli selleks ajaks juba süüa tehtud ja pliit kuum. Tõstis puualusel peegli aknalaualt köögilaua keskele. Istus kaksiratsi taburetile, maikasärk seljas ja püksitraksid rebadel, põlvedel puhas käterätik. Kuum vesi oli oluline, sest ega tolleaegne habemeajamiskreem muidu vahule ei läinud. Seda rasva moodi ollust tuli tükk aega topsis ringi keerutada. Isa vahutas lõua korralikult sisse ja takseeris ennast peeglis tõsiselt. Võttis karvaeemaldaja, ajas küünarnukid laiali ja tegi korraliku töö. Mulle meenutas see stseeni Ameerika vesternitest, kus püstolipõmmutamiste vahele anti teinekord olmelisi stseene. Seal aeti küll habet habemenoaga, aga samamoodi põhjalikult. Kui mage on selle kõrval, kuidas ma nüüd ilma vahuta ja õblukese Biciga vannitoas habeme möödaminnes maha tõmban. Ilma igasuguse publikuta.

      Ma ei tea, kuidas isa tööpäeva hommikuti habet ajas, kui ma magasin ja üldse publikut polnud. Karta on, et siis pidi see samuti käima käigu pealt ja kähku.

      SEISIN ISA KÕRVAL JA OOTASIN, mis mul teha tuleb. Kas assisteerin teda kuidagi habemeajamise juures? Isal oli käes rull valget niiti ja ta võttis prillid eest. Uuris ennast peeglist, lasi mul oodata. Katsus näpuotsaga lotakat sünnimärki silmalau peal, sikutas selle kahe sõrmega pikaks ja ulatas mulle niidirulli: „Säh, seo niit siia külge. Aga kõvasti. Tee umbsõlm.“

      Ma ei saanud pihta, mis toimub, sikutasin rullilt niiti: „Kui pika jupi ma…“

      Isa kaksas rullilt niidijupi: „Näh.“

      Tegin ettevaatlikult ja püüdlikult sõlme peale, ja siis teise. Isa sikutas prooviks niiti ja tõmbas sünnimärgi pikaks. See venis üllatavalt pooleteisesentimeetriseks.

      Ema oli pliidi kõrvalt asja vaatama jäänud: „Sul pole skalpelli.“

      Isa kruvis oma habemeajamisriista lahti ja võttis sealt žileti välja.

      „See tuleb sul steriliseerida. Piiritusega või leegis.“

      „No anna tikud.“

      Ema ulatas tikud, isa vaatas neid hetke oma pihus ja viskas siis lauale. Ulatas mulle žileti: „Näh, võta ja…“

      Ma ei kiirustanud võtma.

      „Ma ei näe ju ilma prillita.“ Isa sirutas mulle niidiotsa: „Ah, olgu, võta siit ja sikuta see korralikult eemale. Ära karda. Tõmba tugevasti.“

      Võtsin ja tõmbasin, aga ei julenud eriti tugevasti sikutada.

      „Tugevamini!“

      Ema vaatas skeptiliselt: „Sa peaksid kosmeetiku juurde minema. Ära endale silma lõika.“

      Isa tegi siuh ja mul rippus niidi otsas verine pruun tombuke. Vaatasin isa nägu. Silmalau pealt jooksis kiire verenire üle silma ja põske pidi alla. Isa tahtis rätikuga pühkida.

      „Kussa,“ keelas ema. „Sa teed puhta rätiku veriseks.“

      „See on Kambja linane rätik,“ poetas isa. Rätik oli tema kodutalust.

      „Mis siis. Oota, ma otsin sahvrist ligniini.“

      „Tee siis kähku, veri jookseb riiete peale,“ hoidis isa kätt vastu silma. Veri immitses sõrmede vahele.

      „Kuidas sealt nii palju verd tuleb. Peahaav,“ kiirustas ema sahvrisse.

      „Poiss, too tualetist tükk ajalehte.“

      Lippasin ja tõin vetsust pühkimiseks valmis lõigatud ajalehetüki. Isa surus selle vastu silma ja see imbus kohe verd täis. Veri oli nirisenud juba valgele maikale. Isa vaatas teise silma nurgast seda murelikult ja püüdis ennast seljakile hoida: „Kui pükstele kukub, siis on mokas. Too lehte juurde!“ Jooksin tooma.

      „Ei tilguta pükstele,“ pahandas ema sahvrist, „kuidas ma vereplekid välja saan. Heida kasvõi köögipõrandale pikali.“

      „Siia? Kus see ligniin on.“

      „See on ju kõige all karbis. Ma ei saa nii kähku. Et sa ka nii läbi mõtlemata… Peahaavast…“

      „Poiss, anna joodi, see on riiuli peal.“

      „Ega lahtisele haavale joodi ei tohi panna.“

      „Poiss, anna joodi.“

      Otsisin kibekiiresti kapist arstikarpi. Neid oli kaks tükki. Plastmassist valge karp punase ristiga ja pappkarp. Apteekrist emal oli ports medikamente varuks. Väikest klaasist joodipudelit polnud kuskil. Ema sai ligniini kätte ja surus isale terve pataka silma peale. Käsutas siis isa elutuppa tugitooli ja laotas talle seal vana auklikuks pestud kardina üle, et veri midagi ära ei määriks.

      Ma seisin joodipudeliga kõrval. Vatt ka käes.

      „Irutška, pane sina joodi. See võtab vere kinni.“

      „Ei pane mina. See jood läheb sulle silma, jääd pimedaks.“

      „Ah, too siia. Poiss, tee vatt joodiga kokku. Ära maha tilguta.“

      Vaatasin ema poole. Ema ohkas. Ma teadsin omast käest, et kui joodi katkise koha peale panna, võib olla jube valus. Ema СКАЧАТЬ