Minu Eesti 3. Mis juhtus?. Justin Petrone

Чтение книги онлайн.

      Vahel vaatasid inimesed allapoole, sinna, kus oleks pidanud rippuma mu rinnasilt, ning olid nõutud, kuna seal oli üksnes mu nimi, kuuluvust aga mitte. Seal polnud teksti, mille järgi õnnestunuks mind tuvastada kui „Jamestown Foundationi vanemteadurit“ või „The Economisti Lähis-Ida büroo juhti“. Mina olin lihtsalt mina ise, Justin Petrone, kogu lugu, ning sellest oli kahju.

      „Kes sa täpselt oled?“ küsis Kadri mult enne konverentsi. „Mida su nimesildile panna?“ Hirmuäratav küsimus. Kes ma olin? Geneetikaajakirjanik? Eesti kohta käiva üsnagi loetud blogi „Itching for Eestimaa“2 autor? Blogija? Kas ma olin siis see või? Võib-olla. Aga sellistele meestele nagu Wes Clark, Edward Lucas ja Toomas Hendrik Ilves olin ma mittekeegi. Eriti Ilvesele.

      Ilves. See oli mees, kes pildus Rooma ajaloolaste nimesid paremale-vasakule nii, nagu oleks olnud nendega isiklikult tuttav. „Tacitus!“ hüüatas ta, kergitades üht oma väga tarkadest kulmudest, otsekui eeldanuks, et kõik teavad juba selle nime mainimise peale, millest ta räägib. Kujutasin ette, et paljud diplomaadid noogutavad seepeale ning teesklevad, et saavad aru, millele ta viitab. Võib-olla mõned said ka. Seikleja ja kirjanik Tom Bissell, kes pärastpoole elas Tallinna vanalinnas, tagus päevad läbi videomänge ja kirjutas novelle, oli Ilvese kohta The New Republicu veergudel kirjutanud, et ta on „kaku kombel kütkestav“, ning kui ma pärast seda juhtusin nägema Ilvese hallikassiniseid silmi, soomelikke põski, tema teadmistest pakatavat lühikeseks pöetud pruunikashallide juustega pead, tuli mulle alati silme ette kikilipsuga ringi tippiv tark öökull. „Kaku kombel kütkestav.“

      Kõigist konverentsil osalejaist kartsin ma Ilvest kõige roh-kem. Tundsin hirmu igasuguse kokkupõrke ees tema mõis-tusega. Aga mis siis, kui me põrkame kokku mangosorbetti mekkides ning tema juhtub mainima mingit sõjandusteoreetikut, keda ma pole mitte kunagi isegi mitte lugenud?

      „Noh, jah, ee, me mõlemad teame, mida Clausewitz selle kohta ütles.“ Või veel hullem – mis siis, kui ta põrnitseb oma öökullisilmadega mu nimesilti ning küsib: „Ja teie? Kes teie olete?“

      „Ma-ma olen blog-blogija, hä-härra Ilves, härra,“ kok-kokutan m-ma ehk seepeale vastu. „I-itching f-for E-estimaa?“

      Alles mõni aasta hiljem sain aru, et tõeline kutsumus on iseendaks jäämine.

      Nõnda hõljusin ma kõrvale heidetuna selle konverentsi nurkades ning tundsin end eikellenagi. Arvasin, et paljud eestlasedki sealsamas tunnevad sisimas end ehk samamoodi. Oot-oot, kas polnud ka Ansip, Lang, Aaviksoo pärit eikusagilt? Kas polnud mitte Eesti ise eikusagilt? Kas suuremal osal neist polnud mitte maal elavaid vanemaid või vanavanemaid, kel oli endiselt kuivkemmerg, viinaviga ja lakatäis hulkuvaid kasse? Ning siin nad ometi olid, otse minu ja ELi voliniku Olli Rehni ja Venemaa presidendi endise majandusnõuniku Andrei Illarionovi kõrval ning püüdsid endale järgmist crème brûlée’d hankida. Ka nemad olid arvatavasti täis indu, kuna nägid, et nende maa on korraldanud välispoliitikaeliidile esmaklassilise etenduse, sedavõrd luksusliku ja mõtlemapaneva sündmuse, et nad hakkavad igal aastal tagasi tulema. Ning selle ettevõtmise liikumapanev jõud?

      Nende oma kodukootud Lennart Meri.

      Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse direktorit Kadri Liiki tundma õppides sain aru, et temagi on läbinisti eestlane. Omal kombel oli ta Lennart Meri moodi: andis nõu saadikutele ja kindralitele, aga hinges vajas endale maakodu. Meie põgusates jutuajamistes mainis Kadri, et talle meeldib stressi maandada suvel Muhumaal, kus ta käib videviku ajal luikedega ujumas. Konverentsil aga seisis ta, oma graatsilise olekuga ise luike meenutades, poodiumil ning esitas asjalikke küsimusi putinismi kohta.