Minu Eesti 3. Mis juhtus?. Justin Petrone
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Minu Eesti 3. Mis juhtus? - Justin Petrone страница 11

СКАЧАТЬ ma tohin veel ühe küpsise võtta?“

      „Aa,“ naeratas ta. „Võta heaks. Võid terve karbi endale võtta, kui tahad.“

      „Hm. Ma võtan vist ikka ainult kaks. Või kolm.“

      „Palun, palun.“

      „Aitäh. Muide, aitäh nende sõnadega aitamast. Nämm-nämm-nämm. Nüüdsest – nämm – mõtlen ma sõna „kentsakas“ kuuldes iga kord Kati Murutari peale.“

      Anna mugistas selle peale natuke naerda, nii et kui ta poleks kätt suu ette pannud, oleks mõned šokolaadivaabaga apelsinimarmelaadiküpsised tal suust välja pursanud. Aga proua Murutari kohta ei öelnud ta tol õhtul enam mitte midagi.

      Annat oli harva päeval näha, sest ta töötas üldiselt öösiti. Mõnes mõttes võib öelda, et uus kirjastus töötas juba ööpäev läbi. Kui Epp oli millegagi ühel pool, läks see Annale. Kui Epp ärkas, oli see juba kujundatud.

      Anna juuksed olid enamasti soengus, nii et ma ei teadnud, et ta oli juba väga ammu lakanud neid lõikamast. Mäletan seda korda, kui nägin teda esimest korda lahtiste juustega. Nad olid leppinud Epuga kokku kohtumise raamatupoes, et ideede üle arutleda. Kui ta poodi sisse astus, nägin aga, et ta juukselakk voogas alla jumal teab kui kaugele… peaaegu põrandani. Oskan öelda vaid seda, et see oli üüratult pikk ning ma takerdusin sellesse nagu plankton kalmaari kombitsatesse. Ma poleks sel hetkel teinud vahet oma isikukoodil ja Partnerkaardi numbril.

      Küllap satub iga mees, kes töötab naiste seltskonnas, vahel olukorda, kus talle meenub, et lisaks tähtaegadele, graafikutele ja meilidele on tal olemas silmad.

      Epul olid ka silmad peas. „Vaata ta juukseid,“ sosistas ta mulle kõrva, kui Anna meile lähenes.

      „Mida?“

      „Ma ütlesin, et vaata Anna juukseid.“

      „Mida?“

      „Ah, ei midagi.“

      Ning tants algas. Epp ja Anna jalutasid riiulite ja raamatukuhilate vahel ning katsusid ja „tunnetasid“ ümbritsevat. Mõlemad hindasid koreda koega raamatuid ega pidanud klantsi ja sära millekski.

      „Me mõtleme, et mu „Roheliseks kasvamine“ võiks olla umbes sellise kaanega,“ ütles Epp mulle üht raamatut ulatades. „Mida sa arvad?“

      Puudutasin raamatut. See tundus sõrme all nagu paber-kott.

      „Tundub tore,“ ütlesin ma.

      Ta ulatas mulle järgmise köite, mis nägi välja, nagu see oleks mõnest vanast kartulikotist välja lõigatud. „Kuule, miks sul selline juhm nägu peas on?“

      „Mida?“

      „Halloo!? Kas sa oled kuuldel? Planeet Maa?“

      „Mida?“

      „Kas sulle meeldib see kude?“

      „Ah see. Jah, see tundub tore.“

      Huvitavaid naisi uurida oligi tore. Üks neist oli nagu päike, metsikute punakaskuldsete salkudega tulekera. Teine oli nagu kuu, tume ja saladuslik. Tasub vaid heita üksainus pilk emba-kumba silmapaari ning mul oleks jälle see uppuva meremehe tunne, mistõttu ma matsin oma näo Konstantin Pätsist kõnelevasse raamatusse. Kuid ma ei saanud sinna midagi parata, ma lihtsalt pidin neid vaatama. Tol päeval selles poes tiirles Päike ümber Kuu ning Kuu ümber Päikese, Maa aga istus üksinda nurgas, juhm ilme näol.

      Ainuke naine, kes mind üldse ei hirmutanud, oli Tiina Tamme-org.

      Tiina oli liiga sõbralik, salliv ja konkreetne, et mulle mingit muret tekitada. Kui ta parajasti ei rääkinud ega kuulanud, vaid ainult mõtles, nägi ta väga tõsine välja, aga kui sa talle siis midagi ütlesid, haaras ta sellest kinni nagu näljane kass, pistis selle nahka ning sülgas selle sulle tagasi nõustuvate sõnade ja naeru saatel ning mängis sellega siis veel pisut.

      Tiina. Ta oli vast pisut suurem kui Epp, Anna ja Daki, kuid see suurus ei tulnud mitte niivõrd tema kehast, vaid pigem tema kohalolekust. Kui Daki oli see ulakate silmadega tüdruk ning Anna too pikkade-pikkade-pikkade juustega maias-mokast lõunamaalanna, siis Tiina oli see tõsine tüdruk Microsoft Exceliga. Tiina küll ei kehutaks sind Indiasse kolima. Oh ei. Tema paneks hoopis kokku tabeli potentsiaalsetest riskidest ning ütleks sulle, et tõenäoliselt pole see sugugi hea mõte. Tiinal olid kartulikoorevärvi pruunid juuksed ja sinihalli mere karva silmad, mis on selle maa põlisrahva seas nii tavaline, ning tema nägu oli täiuslik segu saksa- ja soomepärasest, nii et kui teda oleks mulle tutvustatud Bremeni või Oulu finantsjuhina, oleksin ma seda kohe uskuma jäänud.

      Tiina ehk Tinn, nagu kutsusid teda need, kes temast enim hoolisid, armastas numbreid. Ta nägi unes tabeleid ja inventuuri. Mina aga loendasin raamatuid alati valesti ning see tekitas probleeme. Kuhu raamatud kadusid? Kust need uued raamatud välja vupsasid? Kui aga kõik uuesti üle lugeda ning arvud klappisid eelmiste inventuuridega, olid Tiinal esimese ülelugemise tulemused kui peast pühitud, kuna ta oli sedavõrd rõõmus. „Meil peab olema 268 raamatut ja meil ongi 268 raamatut!“ Seejärel kostsid veel mõned jah-jahid ja muidugid.

      Tiina elas meie juurest ümber nurga ühe paneelmaja ülakorrusel ning tema aknast avanes kaunis vaade Annelinnale. Ning ta oli tugev kui härg. Ta tassis pisikese Matilda mööda treppi viis korrust allapoole, pani ta vankrisse ning kärutas ta meie poole. Kui Matilda parajasti magas, lükkas Tiina vankri akna alla ja tuli sisse. Ta tervitas Eppu, kes oli väga rase ning istus mugavuse pärast rätsepaistes, Epp viipas talle, et võtku aga mantel seljast ja istugu maha, kallas talle kohvi ning siis pidasid need kaks maha oma esimesed Petrone Prindi „äri-kohtumised“.

      Mulle tegi nalja, et Epp oli otsustanud panna kirjastuse nimeks Petrone Print, sest mitte keegi teine minu Petronede perekonnas ei olnud kunagi kaldunud kirjandusmaailma poole. Minu isa ainus meelislugemine olid autoajakirjad, minu vanaisa Jerry Petrone armastas garaažis askeldada ning tal oli tööpingi alla peidetud pudel Šoti viskit. Aastaid hiljem, kui ta oli surnud ja mu isa garaaži koristas, leidis ta selle pudeli üles. Püüdsin Epule ja Tiinale seda viskilugu rääkida, kuid nad ei kuulanud mind. Need olid ühed väga töökad Eesti naised. Neil oli tegemist.

      Kõigi minu Eestis elatud aastate vältel oli see mind ikka ja alati hämmastanud. Eesti oli pealtnäha meestekeskne ühiskond. Peaministrid olid alati mehed, samuti presidendid. Enamik ministreid või isegi nad kõik olid mehed. Suurimate ajakirjade peatoimetajad olid samuti mehed ning ka Eesti rikkaimad inimesed olid mehed. Ning ometi oli nii, et kui sa tahtsid Eestis midagi tehtud saada, tahtsid näiteks kirjutada, küljendada, avaldada ja levitada omaenda raamatuid, siis tuli sul teha tegemist Eesti naistega, sest nemad teadsid, kuidas asjad tehtud saavad.

      See oli niinimetatud Saare naise sündroom. Naljaga pooleks räägiti, et Saaremaal peab naine vajaduse korral suutma ülal pidada seitset last ja joodikust meest. Oli väga lihtne ette kujutada, kuidas too Saare neidis annab rookatuse ja kuivama tõmmatud kalavõrkude all kahele lapsele rinda, kamandab lõikuse ajal vanemaid lapsi ning vajub pisut näost ära, kui talle meenub mees, kes mängib parajasti kõrtsis kaarte või magab lakas heinte vahel peatäit välja.

      Kuid sellised polnud mitte üksnes saare naised. Kogu Eesti oli seda tõugu täis.

      Alatasa olin sunnitud pealt СКАЧАТЬ