Minu Eesti 3. Mis juhtus?. Justin Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kelgu õue ning läksin koos Martaga sisse, kus võtsime seljast tema paksud õueriided, saapad, villasokid, veekindlad püksid, kindad, salli, kampsuni ja mütsi. Teiste laste riided rippusid tilkudes ukse juures ning mina hakkasin selleks ajaks seintel rippuvaid mesilase- ja lillepilte vaadates juba higistama.

      Kui õueriided olid seljast ning toasussid lapsel jalas, saatsin ma tütre suurde rühmatuppa, kus kõik teised Eesti lapsed istusid ümber puust laudade ning sõid hommikuputru moosiga või siis väikesi röstsaiatükke sulajuustuga. Juba kolmeaastasena teadis Marta, et teised lapsed vaatavad teda, mistõttu valis ta endale välja kena kleidi, mis keerutades tõusis üles, ning kindlasti pidi ema tema õlekarva juustest punuma kaks Pipi Pikksuka patsi.

      Mesipuu sõimes oli hulk õpetajaid, kuid meie puutusime kõige rohkem kokku tädi Katiga. Ta oli väike ja prink lühikeste juuste ja peente näojoontega keskealine naine ning minu arvates kehastas ta täpsust ja distsipliini, mida Eesti lootis oma pisikeste õpilaste peadesse istutada. Tema alati rahustavalt ühevärviline, näiteks sinine või roheline särk oli täiuslikult püksis ning tema püksid olid samamoodi mugavad ja hästi istuvad. Kui aga Marta astus tuppa oma kireva kleidi ja patsikestega, oli tädi Kati tema vastu väga kena ning ütles: „Tere hommikust, väike Marta. Tore sind jälle näha.“

      „Tere hommikust, tädi Mati,“ ütles Marta. Marta kutsus tädi Katit millegipärast alati tädi Matiks ning tädi Kati vaatas sellele läbi sõrmede, ehkki Mati oli poisinimi ning teised lapsed kihistasid seepeale alati naerda.

      „Marta, tule siia, näita, milline ilus kleit sul täna seljas on.“

      Seepeale teeskles Marta ujedat, siis valgus ta näole naeratus ning ta keerutas ringi ja kleit tõusis üles, just nagu oligi plaanitud. Siis keksis ta oma laua juurde ning istus sõbra Dorise kõrvale, kes oli heledate juuste ja peaaegu hõbedaselt heleda nahaga puhastverd eestlane. Doris oli väga korralik, käis seelikuga ning tal oli juustes lehvike. Ta ei rääkinud eriti palju. Suurem osa lapsi olid samasugused, poisid ja tüdrukud ühtviisi.

      Kui Marta oli oma sisenemisetteaste teinud, lipsasin mina tagasi koridori, siis uksest välja ning võtsin kelgu kätte. Viisin selle maja taha kuuri, millel oli suure rauast lingiga kena vanamoeline uks. Kõik vanemad jätsid oma kelgud sellesse kuuri, et lapsed saaksid nendega pärast mängida, kui nad õue läksid. Ning lapsed käisid peaaegu alati õues, isegi kui sadas lund, nii et kui sa oma lapsele pärastlõunal järele tulid, võis seal näha lumememmesid ja väikesi kelguhüppekaid ning isegi lumest välikööke, kus märjast lumest vormiti kartuleid ja muud sellist. Vaatepilt kuuri pandud kelkudest tegi mul tuju heaks, sest seal oli neid nii mitut eri värvi. Oli näha punaseid, rohelisi ja siniseid kelke, isegi üht kollast. Teine kaleidoskoopiline vaatepilt oli sõimemajas sees, kus riiulitel seisid plastist pissipotid, kõik eri värvi, kõigil nimed peal: Marta, Doris, Lauri, Tormi, Sander, Margus, Eliisabet.

      Esimesel lasteaiapäeval viis tädi Kati mind sinna pissipotialkoovi ja rääkis Marta keelelisest arengust ning mina üritasin temaga vestlust arendada nii hästi, kui ma oskasin. Tädi Kati oli mures: Marta räägib tema ja teiste lastega ainult inglise keeles. Ta edastas selle sõnumi mulle nii, nagu ma suudaksin seda olukorda kuidagi kontrollida, kuid mina soovitasin tal lihtsalt kannatlik olla. Teisel sõimepäeval oli tädi Kati rahul, sest tol päeval rääkis Marta juba segakeelt. Kolmandaks päevaks oli ta täiesti ümber lülitunud. Pärast seda Marta lastesõimes enam inglise keelt ei rääkinud.

      Mäletan seda päeva suurepäraselt, sest Marta tuli tol hommikul magamistuppa ning selle asemel et öelda „good morning, Daddy“, ütles ta hoopis „Issi, wake up, it’s hommik“.

      Mulle valmistas rõõmu, et Marta õppis oma emakeelt. Minu naine Epp ei kõndinud selleks 1991. aastal Baltimaade vabaduse nimel jalgsi Tallinnast Vilniusse, et tema lapsest saaks ilma mäluta ameeriklane, kes oma minevikust on vaid ähmaselt teadlik. Meile oli selline saatus osaks saanud alles üsna hiljuti, isegi viimase põlvkonnaga, ning mina ei tahtnud osaleda sellise kaotustunde põlistamises, mida ma ise tundsin, kui ma nägin itaallasi, tundsin end itaallasena, teadsin oma südames, et mingis mõttes jään ma igavesti itaallaseks, kuid ei suutnud oma kaasmaalastega suhelda ning olin seetõttu määratud olema igavesti ära lõigatud mingist osast iseendast.

      Minu vanaisa sündis New Yorgis itaallastest immigrantide perre ning ta õppis inglise keele ära alles seitsmeaastasena, kui ühel naabritüdrukul hakkas tast kahju ning ta hakkas poisile keelt õpetama. Pärastpoole, kui ta asus tööle 1950. aastate Ameerikas, kus peeti normaalseks seda, kel on heledad juuksed, heledad silmad ja lühike nimi, oli tema sunnitud elama tumedate juuste ja silmadega ning perekonnanimega, mis oli kümme tähte pikk, neist pooled vokaalid. Abbatecola!

      Soovimata seda häbi teistele pärandada, keelas mu vanaisa oma kodus itaalia keele rääkimise. Kõnelnud sajandeid itaalia keeles, sai mu pere ameeriklasteks ning hakkas rääkima üksnes inglise keelt. Vahel poisipõlves juhtus küll, et kui mu ema tegi köögis süüa, meenusid talle mõned lapsepõlves kuuldud sõnad ning ta jagas neid aardeid minuga, otsekui näidates mulle terrakotakillukesi millestki, mis kunagi oli igivana ja peen Rooma jooginõu.

      Ma teadsin, et nii võib minna ka eestlastega. Olin New Yorgi Eesti Majas näinud peresid, kus vanemad rääkisid omavahel eesti, kuid lastega inglise keelt.

      See tegi mind alati väga kurvaks, kuid ma ei öelnud kellelegi midagi. Mina pole mingi mees nende üle kohut mõistma.

      Kohe kevadise pööripäeva saabudes said Tartu tänavatest sulava lume ja jää jõed ning kuklal võis tunda päikese soojust. Nüüd võis ärgata juba kaunis vara ja ikka näha aknast valgust ning sa teadsid, et kõik algab taas ning et peagi polegi ööst enam suurt midagi järel. Külmade kuude ajal kühveldasid kohalikud kõnniteedele liiva, et need oleksid läbitavad, ning nüüd, kus jää oli sulanud, oli kõikjal liivahunnikuid. Tundus, et linn oli jäänud mingi suure laine alla, mis taandudes jättis endast kõikjale maha liiva ja kruusa. Talvest väsinud tartlased lõid liiva õhku ning selle tolm läks sulle kopsu just siis, kui puud hakkasid taas roheliseks ja kenaks minema ning laululinnud naasid oma okstele.

      Kodus jätkus suur kakskeelsuseksperiment üha kummalisemate tulemustega. Jaanuaris peamiselt inglise keelt rääkinud laps sõitis aprillis Ameerikasse vanavanematele külla ning rääkis seal nendega põhiliselt eesti keelt. Tema vaene Ameerika vanaema pidi suurkaupluste närvilistele kassiiridele seletama, et ärgu nad pabistagu ning et too veider heli, mida see kolmeaastane kuuldavale laseb, on tõeline keel. Mingil hetkel käis tirtsu peas aga klõps, et tegelikult on keeli kaks ning et üht neist räägitakse ühtmoodi, teist aga teistmoodi. Ta õppis ära, et poes tuleb vanaemaga rääkida inglise keeles ning emaga telefoni teel eesti keeles. Kui me Eestisse naasime, kontekst muutus ning ka tema lülitus ümber. Õhtuti treenisime voodis teda mängudega. „Emme ütleb pilv, aga mida issi ütleb?“ – „Cloud!“ – „Issi ütleb cow, aga emme ütleb…?“ – „Lehm!“ Ja nii edasi. Kuid üha enam hakkasime oma peres rääkima kummalist segakeelt, millest ainult meie kolm aru saime.

      Kõigepealt juhtus see, et eestikeelsed laused tõlgiti sõna-sõnalt inglise keelde, nii et Marta ütles „put the door shut“ ehk „pane uks kinni“, mitte „close the door“, või siis nurises, et tal on „open belly“ ehk „kõht lahti“, kui tal oli kõht lahti ehk diarrhea. Seejärel hakkas ta segi ajama asesõnu he ja she, sest eesti keeles grammatilist sugu ei ole, on ainult „tema“, ning peagi hakkasin ka mina neid segi ajama. Inglise keeles rääkiv eestlane võis oma õest rääkides lauset alustada küll asesõnaga she, kuid siis kasvatas õde nagu nõiaväel keset lauset vuntsid ja tõmbas jalga püksid ning temast sai turjakas ja mehine he. Kui aga eestlaste tähelepanu sellele juhtida, lõid nad käega ja ütlesid: „He, she, mis vahet seal on? Eesti keeles sugusid pole.“ Tasapisi hakkasin СКАЧАТЬ