Minu Ameerika III. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ külmkapi peale oleks lihtsam käega heita. Ja ma ei arvagi, et nende külmkapi sisu oleks vaid nende isiklik süü – igaüks teeb valikuid piirides, mida ta lapsest peale on õppinud ja mida pakub kultuur tema ümber.

★★★

      Ta saabub poest tagasi. Umbes kümme kilekotti süüa. Lähen appi seda külmkappidesse mahutama ja mulle meenub eilne vestluskatke. Otsisin hallitusjuustu ja küsisin pererahvalt, kas seda on veel ristimispeost alles. Justini isa tuli, avas külmkapi, oietas ja lausus: „Tead, lihtsam on osta uus juust, kui siit midagi üles leida!” …Aitan sealsamas köögis asju ära panna ja tõmban korra lahti prügikasti.

      Marta sõrmkindad on ära visatud?

      „Miks need prügikastis on?” hõikan Justini emale.

      „Aa, need on ju omadega läbi, vaata, karvad on igalt poolt väljas.” Jah, kindad näevad karvased välja tõesti – nad on sünteetilisest materjalist ja ma ei jää neid taga nutma. Aga siiski.

      „Ta sai neid ju vaid nädal aega kanda,” märgin ma.

      „Jah, aga need olid nii odavad! Need olidki sellised stocking stuffers20, ma ei arvanudki, et neid kauaks jätkub!”

      No mida ma peaks selle peale ütlema, kuidas ma peaksin oma ahistus- ja süütunnet väljendama?

      Kui täna poleks õues nii ilusat päikest, siis oleks depressioon sellest räigtarbimisest muidugi suurem.

★★★

      Miks küll on nii, et igasugused isekad põhjused kõlavad siin alati viisakamalt kui keskkonnahoid? Miks on tunne, et ma oma loodushoiuargumendiga justkui solvaksin siinseid inimesi? Kui näiteks oli juttu sellest, et võiksime minna Justini vanaemale külla ühise autoga, mitte kahega, siis lipsas mu keelele „oleks lahedam seltskond”, sest ma ei julgenud öelda: „Hoiaksime keskkonda…” Olen kohandunud, tean, mis kõlab parema põhjendusena.

      On palju asju, millega olen ammu harjunud. Miks on vaja nii laiu ja nii kõrgeid voodeid, imestasin ma esimest korda siia sattudes. Võiks ju uurida, miks. Mina enam ei uuri.

      Aga on kohti, kus ma lihtsalt ei saa küsimata jätta. Näiteks selgus ühel hommikul, et Ian võttis ärgates auto ja sõitis veerand tunni kaugusele ostma vahtplasttopsi pakendatud Dunkin’ Donutsi keti kohvi endale ja Suzie’le. „Me ostame seda kohvi igal hommikul,” seletas Suzie, hommikuselt õnnelik ja unine, oma kohviga sohvrit oodates. „Tead, see tekitab nagu mingi turvatunde, igal hommikul seesama kohv…”

      Sealsamas ta kõrval tilkus papa Johni kohvimasin. Ja juba ma küsisin: „Aga kas sa arvad, et isetehtud koduse kohviga ei saaks sedasama turvatunnet tekitada?”

      Piinlik hetk.

      Edasi sõidavad nad oma autoga korraks poodi, John sõidab korraks postkontorisse, Christine sõidab korraks tööle, John avastab, et võiks pangas ära käia, ja paneb taas autole hääled sisse… Endiselt hämmastab mind, kui vähe toimub omavahel autosõitude koordineerimist ja päevaplaani planeerimist. Bensiin peaks kallim olema! Iga päev koguneb palju väikesi veerandtunnilisi edasi-tagasi pendeldamisi, palju implusssõite, näiteks õhtul tekib veiniisu, hüpe autosse ja veinipoodi, koju tagasi tulles tekib videolaenutamise isu, hüpe autosse…

★★★

      Me oleme ju alles äsja tulnud Eestist, traditsioonilisemast kultuurist, eks seepärast ole ka mu silm teravam erinevusi märkama. Eestis näiteks kütame ahju oma metsast saadud puudega. Siingi lasevad nad vahel tagaaia puid maha võtta ja siis kusagile anonüümsesse kaugusesse minema vedada, puid kamina jaoks ostetakse aga bensiinijaamast – kilekoti sisse pakitult. Eraldi on müügil keemiaga immutatud algushalg. Tikud tule hakatuseks pole mitte pabertopsi sees, nende asemel on pikk plastist süütaja.

      Kui tahan pärast tule alustamist kaminaesise ära pühkida, hakkan otsima kühvlit ja harja, kuni meenub – õigus, neid siin majas polegi. Siin on see-eest kaks tolmuimejat.

      Lõpuks saan kamina valgel istuda ja nautida. Ilus elus tuli, ainult et ta ei soojenda kauemaks kui praeguseks hetkeks – soemüüre ega siibreid siinsetele majadele üldiselt ei ehitata, mistõttu on kaminad-korstnad enamiku ajast tegelikult suured külmaaugud. Nii muutuvad aastaid elanud puud süsihappegaasiks, vallandavad energia, mida nad on kogu oma eluaja kogunud, pakkudes vastu vaid silmailu ja hetkesoojust. Tegelikult köetakse seda maja siin õli ja gaasiga.

      Mäletan, mismoodi Justini ema Eestis külas käies kritiseeris: kui palju tossavaid korstnaid! Minagi pean õhu saastamist probleemiks, aga kusagilt peame me, külmal maal elajad, ju enda talvel soojendamiseks energiat saama. Vähemasti topivad eestlased oma aknapraod kinni – asi, mis ameeriklastele nalja teeb: mismoodi, topite aknapraod kinni? – ja vähemasti on neil tossava korstnatega majadel soojust salvestavad ahjudmüürid ja nad ei kasuta tavaliselt muid kütuseid.

      Ma väga loodan, et Ameerika tulevased presidendivalimised tõstavad üles ka siinse kütuseteema.

      OBAMA JA HILLARY

      Hommikuti ärkan allkorrusel huilgava teleka saatel, tema on meie tähtis pereliige, kellega peab arvestama. Tema kaudu tulevad teised pereliikmed, joviaalsed poliitika-analüütikud, kes arutlevad meie kahe uue sõbra, Hillary ja Obama üle.

      Just nii presidendikandidaate siin kutsutakse. Hillaryt eesnime pidi, et mitte segi ajada abikaasaga, ekspresident Billiga, ja Obamat perekonnanimega. Kolmas suurem demokraatliku partei kandidaat John Edwards paistab taas olevat pildilt maas, nii, nagu ta kukkus välja ka nelja aasta tagustel valimistel. Raske öelda, millest tal puudu jääb: ilus programm, lumivalge naeratus ja ameerikalik edulugu on Edwardsil olemas, aga midagi jääb vajaka. Mina ise ka ei usalda seda meest, kuigi ei oska näppu peale panna, miks. Võib-olla liiga valged hambad ja liiga treenitud naeratus?.. Nii et üldrahvaliku mikroskoobi all on pärast demokraatliku partei eelvalimisi kaks inimest, mõlemad tegemas oma kandidatuuriga ajalugu. Kellest saab selle demokraatide partei kandidaat sügiseks: naine või must?

      Ah et miks ma ainult demokraatidest räägin, eelvalimised käivad tänasel päeval ju selle riigi kahes suures parteis? Sest ma elan „sinises” ehk demokraatide osariigis „sinises” kogukonnas „sinises” perekonnas. Kui eelvalimised on möödas, alles siis läheb üleriiklikuks titaanide heitluseks ehk „sinine” demokraatide esindaja versus „punane” vabariiklaste esindaja.

      Küllalt on siin inimesi, kellele eelvalimised suurt pinget ei paku. Nagu ütles meie sõber Jordan Manhattanilt täieliku lojaalsuse ja samas ükskõiksusega: „Kelle iganes demokraadid välja panevad, selle poolt ma ka hääletan!” Nii öeldakse, „hääletan tema poolt”, kuigi tegemist on kaugvalimisega ehk tegelikult annad sa oma hääle valijamehele – aga viimaste käitumine olevat sada protsenti teada ja nad olevat lihtsalt vana, 18. sajandist pärit valimissüsteemi jäänuk.

      Petronede pere ei ole nii vähenõudlik, et „kelle iganes demokraadid välja panevad, see sobib”. Nemad on poliitikasõltlased, eriti Justin ja ta ema. Ja nii käib selle katuse all sageli vaidlus… Hillary või Obama? Obama või Hillary?

      Ka jõulude ajal ja ristimispeol rääkisin põgusalt paari inimesega poliitikast ja kordus üks motiiv, mida hiljem kuulsin ka teleris jutusõust. Ikka kaks lauset koos: „I love Obama!21 Aga tal pole kogemust!”

      Barack Obama oleks presidendiks saamise hetkeks 47 aastat vana, seega mitte just pretsedenditult noor. John Kennedy, kellega teda inspiratsiooni ja värskuse poolest võrreldakse, oli presidendiametit alustades vaid 43. Ning Bill Clinton oli samal postil alustades 46. Aga ilmselgelt võetakse Obamat paljude СКАЧАТЬ