Minu Ameerika III. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli olnud tema tavapärases itaalialikus organiseerimatuses.

      Justini isa tavaliselt selliseid asju ei otsusta, mina läksin lastega hoopis raamatukokku ja nagu ma hiljem aru sain, käis sel ajal kodus kahe itaallase – Justini ja ta ema – vahel paras sõim, eks ikka teemal „ristimiskutsed”.

      „Te olete nagunii juba nii hiljaks jäänud!”

      „Sina pidid ju saatma!”

      „See oli sinu tahtmine ristimine sel ajal teha!”

      „Mis asja, kas sa pöörad selja meie suguvõsa kommetele!”

      „Sina otsusta, keda kutsuda!”

      „Sina otsusta ise!”

      Justini versiooni kohaselt olevat selle tüli lõpuks kokku lepitud, et tema kutsub sugulased ning ema otsustab peresõprade asjus ja kutsub need.

      Justini ema versiooni kohaselt pidi Justin kutsuma ise kõik inimesed, aga otsustas peresõpru mitte kutsuda.

      Niisiis kaks erinevat versiooni kokkuleppest ja peole aina lähemale tiksuv aeg. Mina elasin kogu järgnenud nädala ja ka teise õndsa teadmisega, et kõik kutsete asjad on korda aetud. Vahel küll torkas mulle kõrva Justini ema rõhuga küsimine: „Kas keegi on teinud arvutuse, kui palju inimesi siis kohale tuleb?”

      Millele ma siis vastasin: „Peaasi, et kutsed on saadetud, täpse arvutuse saame teha ju päev enne pidu, kui tegelikult söögid ostame.”

      Kui hakkasin siis päev enne pidu nimekirja tegema – et kellele taha panna pluss ja kellele miinus –, siis panin kirja muidugi ka kõik peresõbrad. Need, kellega ma isiklikult küll polegi suhelnud muidu kui pidustuste raames, aga kes ikkagi on… peresõbrad, pidudel kohatavad sõbrad. Eelkõige Justini ema ja isa tutvusringkond.

      „Aga neid pole ju kutsutud!” sain siis külma dušina vastuse. Mis mõttes, pole kutsutud?! Oli kell seitse laupäeva õhtul ja ristimine pidi toimuma järgmisel hommikul kell üksteist. Kas sobib veel inimesi kutsuda?! – „Muidugi ei sobi!” teatas Christine võidukalt. „Ja Justin ju ei tahtnud neid inimesi!” – „Mis sa valetad, ema, sina pidid ju nad kutsuma!” – „Ei, ma ei kutsunud, sest sina ei tahtnud neid!”

      Nii et nägin veel kord pealt draamat sellest, kuidas itaalialiku pere pojad ei oska ise otsustada, kuigi tahavad, ja emad ei oska lasta lastel ise otsustada, kuigi tahaksid osata.

      Mu ees rullus lahti täpsemalt see kahe nädala tagune stseen, mida ma ise ei näinud, aga mida nad nüüd kahekesi seletasid ja mille ma nende kahe jutu peale kokku klappisin.

      Justin olevat istunud sülearvuti ja ema aadressiraamatuga köögilaua taga ning otsinud nimesid. Ema oli sealsamas. Mina olin, eks ole, raamatukogus.

      „Kutsume Marci ja Viviani ka,” ütelnud Justin otsustavalt.

      Ema olevat seepeale nägusid teinud. Marc on üks Justini paremaid sõpru, tõsi, ta on olnud kanepisõltlane ja reoveesüsteemi töötaja, aga ta teeb ise arvutis head muusikat ja multifilme ja lauamänge ja mis peaasi, ta on vana sõber. Vivian on Marci ema, meie pere vana naaber, kes on nüüd valitud kohalikku omavalitsusse ja teeb head karjääri juristina. Nii et küllap on kaks põhjust, miks Justini ema oma kunagist naabriperet enam nii väga ei armasta: Marcil läheb liiga halvasti ja Vivianil liiga hästi.

      „Nemad ei kutsunud meid oma tite ristimisele,” teatas Justini ema.

      „Mis tite, Marcil pole ju titte?”

      „Aga Marci vennal Chrisil?!” Tal on jah kaks last.

      „Aga ema, minu sõber on ju Marc, mitte Chris!”

      Edasi olevat Justini ema teatanud demonstratiivse uksepaugu saatel, et tema ei otsusta siin enam midagi.

      „Ema, aga ma ei tea ju nende sinu peresõprade kohta, kes sul sel aastal on sõber olnud ja kes mitte! Ma ei elagi ju enam siin, kust mina tean!” Sellega sai puudutatud kahte õrna kohta – et Justini ema kipub oma sõpradega tülitsema ja et meie kolisime nende lähistelt ära…

      „No näiteks Nancy ja Wayde’i võiks kutsuda,” olevat Justini ema siis puiklemise ja palumise peale öelnud. Mispeale Justin olevat nalja visanud:

      „Heh, aga nende tütar Brooke mind oma pulma ei kutsunud!” Tegelikult olime selle pulma ajaks juba Eestisse kolinud ja Justin olevat tahtnud nalja teha… aga tulega ei mängita.

      Siis: „Kutsu Frank ja Doris!” – „Ema, aga nad on ju talviti ära Hawaiil!” – „Mis siis, Frank on su ristiisa ja ta saadaks kingituse ikka.”

      „Aga kas ma Joe ja Brenda kutsun?”

      „Ei! Nad on ju talviti ära Floridas!” Siin on paljudel vanematel inimestel kaks elamist: suvel New Yorgis ja talvel kusagil soojemas kohas.

      „Aga ise ütlesid, et Franki ja Dorise kutsuksin, kuigi neid pole siin? Et las saadavad kingituse? Miks siis mitte Joe ja Brendaga samamoodi?”

      „No mis sa norid! Ei kutsu ja kõik!”

      „Kas Vinnie ja Lisa kutsun?” Vanad peresõbrad, kes meie pulmas näiteks olid.

      „Ei, ära kutsu, nemad pole meid ka oma üritustele kutsunud!”

      „Aga neil polegi ju vahepeal mingeid üritusi olnud? Või on?” Vinnie’l ja Lisal on kolm last, keda pole vahepeal ei ristitud, leeritatud ega laulatatud.

      Siis olevat Justin arutanud, et kutsuks äkki täpselt kõik need, keda me kutsusime omal ajal kodu-ja-beebi kingipeole (home and baby shower, mis korraldati sel puhul, kui me 2004. aastal Eestist USAsse kolisime), ning mainis jälle: „Aga Vivian näiteks oli ju seal peol.”

      Ja siis olevatki nad lõpuni tülli läinud. Justini ema olevat oma aadressiraamatu ära võtnud ja jäigi nii, et Justin saatis kutsed ainult sugulastele ja meie enda sõpradele. Mis juhtus rubriigiga „peretuttavad”, selle kohta, nagu öeldud, tekkis kaks erinevat versiooni: üks Justini ja teine ta ema peas, ja nii jäidki peretuttavad kutsumata.

      Millest oli mul selle laupäeva õhtul hiiglama kahju. Näiteks sellepärast, et toidu ostmine jäi minu vastutada ning ma ostsin ja tegin liiga palju süüa – sain siiski liiga hilja pihta, et pooled inimesed jäid kutsumata.

      Põhimõtteliselt korraldatakse lapse ristimist kahel põhjusel, „to show off the baby and to raise money”, nagu mulle esimest korda, Marta ristimise eel, seletati – et uhkeldada beebiga ja koguda talle raha. Lisaks muidugi ilmsele: kirikus pühasõna ja veega piserdamisele.

      Niisiis, kohale tulevad inimesed, kes musitavad, naeratavad, imetlevad lapsukest.

      Need inimesed on sõbrad, või peaaegu sõbrad. Ja neil on rääkida lood, neil on avada oma maailm.

      Ja neil on kinkida raha, või siis ristimiskingitusi, tavaliselt hõbedast või kullast. Mida Justini ema sel laupäeva õhtul mitte ütlemata ei jätnud: „Nüüd tuleb väiksem pidu ja saate vähem kingitusi! Aga see oli Justini otsus – tema ju ei tahtnud meie sõpru!”

      Ah jaa, ka Vivian ja Marc jäid selles segaduses kutsumata. Üldse on mul tagantjärele tunne, et kogu see itaalialik lärmenne-üritust varjutas ürituse enda… Aga see pole esimene kord, mil nii on läinud.

★★★

      Ristimispeoga СКАЧАТЬ