Hingede öö. Karl Ristikivi

Чтение книги онлайн.

      “Kas te mõtlete väliselt või sisemiselt? Väliselt ei leina ma kedagi. Kannan musta sellepärast, et see meeldib teatud tüüpi meestele – sellele tüübile, kes omakorda meeldib minule. Küpsed mehed, kes oskavad hinnata hinge ja keha ühinenud tervikut.”

      “Kellele meeldib näiteks Tšaikovski muusika?”

      “Mis on sel Tšaikovskiga tegemist? Ja mis on teil Tšaikovski vastu?”

      “Ei midagi, kui sinna ei segata filosoofiat ja – erootikat.”

      “Te olete võimatu! Te segate ju kogu aeg vahele, nii et ma ei saagi teie küsimusele vastata. Miks te üldse küsite, kas see on mu mees, keda ma leinan? Kas teil on põhjust arvata, et see ei ole tema?”

      “See ei tarvitse olla ju teie mees. See võib olla ka teie ema, poeg või mõni sugulane.”

      “Nüüd te lihtsalt keerutate niisama. Miks me ei katsu vähemalt olla avameelsed. Muidugi on teil õigus – see on mu armuke. Mu mees elab – ta elab väga hästi, tal pole midagi viga. Ta usub ka muide elu pärast surma, mitte nii nagu teie ja mitte ka nii nagu mina. Temale on surm lihtsalt ühest toast teise minek. Üle läve, nagu te isegi kogemata selle kulunud poeetilise võrdlusega välja tulite. Ma ei tea, miks te seda tegite.”

      “Olin unustanud, et see üldse on poeetiline võrdpilt. Kulunud piltidega on see hädaoht, et tarvitame neid pahaaimamatult ilma mingi sihiliku kunstilise kavatsuseta.”

      “Nojah, see pole nii tähtis. Mul pole mingit õigust teid arvustada, kõige vähem teie väljendusi. Teatud määral olen ju teist olenev, ja kui ma teid nüüd pahandan, võite minuga veel halvemini ümber käia. Aga ärge unustage siiski, et ka teie olete minust olenev, samuti nagu igaühest siin majas. Te pääsete siit sama vähe kui meiegi.”

      “Ja te ei usu, et teilgi tarvitseb ainult teise tuppa minna ja seal ootab teid teie armastatu, just nagu ennegi?”

      “Ei, mitte enam. Kui ma nüüd puhtast südamest üles tunnistan, siis oli mul tõesti see lihtne lapseusk kuni tänase õhtuni. Oli isegi vastu mõistuse kõige paremat äratundmist. Aga nüüd, kui ma olen teda näinud…”

      “Olete teda näinud – kallist kadunut? Kas ta on siis siin?”

      “Mu armuke – jah. Või õigemini mu endine armuke, keda teie nii õrnatundeliselt nimetate kalliks kadunuks. Ta ei ole kadunud, siin te sattusite jälle ilustiütlemise ohvriks.”

      Mitte ainult muinasjuttudes, vaid ka tegelikus elus tuleb tihti mõni küsimus alla neelata või oma imestust varjata. Aga seekord ma ei suutnud siiski vaikida.

      “Kuidas ta saab olla siin, kui ta on surnud?”

      Naise nägu muutus korraga ähmaseks ja kaugeks, aga ometi nägin selgesti ta pilkavat naeratust, nii et ma pidin mõtlema Cheshire’i kassile.

      “Ma ei tea, kas ma olen teinud hirmsa faux-pas’ või mängite ainult mõistmatust… Hea küll, kuidas soovite. Ma võin ju ka mängida äsja maalt linna tulnud süütust. Ütleme siis, et ta ei ole surnud teistele, vaid ainult minule. See ongi lõpuks ükspuha. See, mis oli kord minu oma, on surnud. Kui mõni teine suudab rahulduda laibaga, siis on see tema eralõbu.”

      Mul polnud mingit õigust solvuda ja õieti ma ei solvunudki. Ka mina tahtsin mängida mingit osa, olgu pealegi, et see osa ei olnud minule ette nähtud.

      “Milleks te räägite seda minule? Mul ei ole selles igatahes mingit osa, ei elavat ega surnut. Te ei ole võib-olla veel märganud, et ma üldse ei kuulu siia majja?”

      Ta valge käsi tegi kiire, lainetava liigutuse, nii et see näis lehviva taskurätina.

      “Muidugi olen ma seda märganud. Seda märkab ometi igaüks otsekohe. Aga sellepärast ma teile räägingi. Mis mõtet on mul rääkida inimestega, kes teavad sama palju kui minagi. Nüüd aga, kui ma olen teiega rääkinud ja teid kuulnud, hakkan kahtlema, kas te oletegi nii võõras, nagu te ise arvate. Te ei näi sugugi olevat esimest päeva siin. Veel hullem – te võiksite peaaegu olla minu mees.”

      Ma ei tea, miks see oletus mind tõepoolest solvas.

      “Tänan lahke komplimendi eest, kuid mul ei ole tõesti mingit tahtmist olla teie mees.”

      Ta ei vihastanud, nagu olin lootnud, ta hakkas naerma. Näha leinariietuses inimest niimoodi naermas oli hoopis ebameeldiv. Aga see ebameeldivus, peaaegu füüsiliselt tajutav, oli võib-olla tingitud ka muudest põhjustest. Jutuajamise vältel oli ta nihutanud ennast üha lähemale, nii et nüüd ta põlved puudutasid minu omi. Võõraste inimeste füüsiline lähedus on mulle alati raskesti talutav. Aga seekord oli eriti häiriv see kummaline temperatuuritu jahedus, mida ma kuidagi ei olnud osanud seletada. Mul oli raske mõtteid koondada, kui ma kogu aeg samal ajal otsisin sellele mingit paralleeli minevikust, mälestustest. Ja siis korraga tuli see ootamatult selgesti, aga see lahendus ei rõõmustanud mind. Otse vastupidi, see suurendas ebameeldivustunnet.

      Kord lapsepõlves ühe surnu kirstupanekul olin uudishimu ajel kokku võtnud kõik oma julguse ja puudutanud ta kätt. Mul oli, nagu tunneksin seda veelgi, iga kord, kui see mul meelde tuleb. See ei olnud külm, nagu olin kuulnud inimesi ütlevat. Ka elava inimese käsi võib teinekord olla külm, palju külmem kui surnu käsi. See oli pigemini nii külma kui sooja puudumine, nagu oleksin puudutanud tühjust ennast. See oli mitte midagi, ja ometi tundsin seda – nagu palju muudki, on seda raske sõnadega seletada.

      “See ei olnud mõeldud ettepanekuna,” ütles ta. “Ma ei mõista, miks te muutute häbematuks, kui te seda pealegi ise ei taha, vaid peate ennast selleks sundima.”

      “Ma ei mõista omakorda, miks te seda kõike mulle räägite, kui te väga hästi teate, et teie armuelu mind ei huvita.”

      “Kust te võite teada, et see teid ei huvita? Ma arvan, et see huvitab teid väga, muidu poleks ma teiega rääkima hakanud. Iseasi on muidugi, kas see teile meeldib.”

      “Siis võite ju rääkida edasi ilma minu vastust või lisaküsimusi ootamata.”

      “Mul ei ole enam midagi rääkida. Aga ma hoiatan teid, et see on alles algus. Teil tuleb veel paljugi kuulda ja näha. Igast muust osast siin majas võite keelduda, aga mitte kuulaja ja pealtvaataja osast. Ja see ei ole alati kõige kergem osa.”

      “Kas see ongi valida, kas olla pealtvaataja või – ütleme – näitleja?”

      “Võib-olla mitte, ma ei tea. Aga öelge ausalt, kas te tahaksite tõesti olla siin rohkem kui pealtvaataja? Kas tahaksite olla mõni inimene siit majast, kui teaksite, mis see endaga kaasas kannab?”

      “Kuidas ma võin seda teada, kui ma vaevalt tunnen kedagi siin. Võib-olla jääksin meeleldi siia, kui tunneksin neid lähemalt.”

      “Selleks on teil kindlasti veel küllalt võimalusi. Aga ma usun, et tänate Jumalat, kui te viimaks siit jälle väljas olete. Muide – ma võiksin teid juba praegu siit välja aidata, kui te seda tõepoolest tahate.”

      Ma ei mõistnud õieti seda pakkumist. Mind välja aidata? Kas siis selleks üldse oli vaja mingit abi? Olin tulnud siia takistamatult – kutsumatult, aga siiski vabatahtlikult. Oli naljakas mõelda, et keegi oleks takistanud mind välja minemast, et keegi oleks üldse seda tahtnud. Aga vahest siiski oli sügavaimaks põhjuseks mu ülemeelikusele, et mul polnud mingit tahtmist siit lahkuda. Ma ei saanud küll öelda, et mulle siin oleks eriti meeldinud. СКАЧАТЬ