Hingede öö. Karl Ristikivi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ katsu olla teravmeelne. Kui inimesel on kõht täis, ei ole ta võimeline sellest aru saama, veel vähem seda hindama.”

      Bobby seisis seal ikka veel natuke juhmilt naeratades. Ta naeratas nüüd peaaegu pidevalt, nagu oleks ta selle võimaluse just nüüd avastanud ja katsuks seda kogu aeg ära kasutada, kas nüüd harjutamiseks või ka sellepärast, et see võimalus niipea ei kordu. Aga siis võitis vahukoor ta täielikult ja ta asus nii aplalt toidu kallale, et mitte ainult ta suu, vaid ka põsed ja nina varsti olid üle külvatud selle üksikosade proovidega. (Ma ei ole hoopiski irooniline. Tean nüüd, et beseed ei sobi kätte võtta. Besee – baiser – suudlus. Võite oma suudluse endale pidada, mu kaunitar, kuni oma elupäevade lõpuni. Ära pane tähelegi, Bobby! See, millega sa oma näo oled ära määrinud, on vähemalt maitsev.)

      Rolf oli küll kummardunud Toto kõrva juurde ja kõneles poole häälega, aga ta sõnad olid siiski selgesti kuulda.

      “Kas sa usud, et temast saab asja? Ta ei näi olevat just eriti andekas.”

      “Olen ennegi näinud noori inimesi, kes paistavad täiesti lootusetud.”

      “Tänan komplimendi eest, kallis koolipreili!”

      “Võiksid arvestada ka seda, et ma täna õhtul olen siin mitte enese, vaid sinu pärast. Mulle teeb see kaunis vähe nalja, sellepärast luba vähemalt, et ma lõbutsen neis piirides, mis on mulle praegu lubatud. Tead väga hästi, et me siit midagi ei saa kaasa võtta, mida me ei ole juba kaasa toonud.”

      “Tean. Tean kahjuks ka, et midagi ei saa siia maha jätta, mida me oleme kaasa toonud.”

      “Vabanda, aga nüüd peame mõtlema ka oma seltskondlikele kohustustele.” Ja tõustes perenaise väärikusega ütles ta üle laua: “Kohvi pakutakse tõenäoliselt hiljem. Nüüd on vahest paras aeg natuke siin ringi vaadata ja kõike seda au ja hiilgust lähemalt vaadelda. Missugune au ja hiilgus – supp ilma veinita – see on ju nagu sõjaaeg! Me kohtame kindlasti hiljem.”

      Tõusin minagi, ja kuigi ma ei teadnud, kuhu minna ja mida ette võtta, siis tundsin ometi kergendust, et vähemalt mu kohustused vaikiva lauanaabri vastu olid lõppenud.

      Aga siis pöördus see äkki minu poole ja kõneles esimest korda. “Kui teil midagi selle vastu ei ole, tahaksin hea meelega teiega paar sõna rääkida.” Ta hääl oli teataval määral üllatus, see oli hoopis soojem ja meeldivam, kui ma oleksin võinud arvata. Aga ta käsi, mis puudutas mind, kui ta mind endaga kaasa tõmbas, oli endiselt ebameeldival viisil temperatuuritu – nagu vahanuku käsi.

      “Siin kõrval on üks väike tuba, kus me loodetavasti saame rääkida segamatult. Ma ei saa kahjuks rääkida suuremas seltskonnas, ja peale selle on see jutt ka liiga isiklikku laadi.”

      Is there – is there balm in Gilead? – tell me – tell me, I implore!

E. A. Poe

      Väike tuba oli tõepoolest väike. Sisse astudes tundus, et seal oli ruumi vaevalt kahele inimesele. Mööbel koosnes ainult ühest väikesest ümmargusest lauast, millel oli vaas pikavarreliste leekpunaste amarüllistega. (Kaua olin pidanud neid liiliaiks, sest nii nimetati seda lille ühes minu lapsepõlve kodudest, mis seal ühel lihavõtte esimese püha hommikul ootamatult oma esimese õie avas. Ainult nädalapäevad varem oli see sahvris üles leitud ja tuppa toodud. Sahvrisse oli ta viidud, kui lehed talvel äkki kollaseks läksid ja arvati, et nüüd on lõpp. Varem oli ta aastate viisi kambriaknal seisnud, alati ühesugune, ja keegi polnud kunagi näinud teda õitsevat, ega teatudki, et ta üldse võis õitseda.)

      Kummalgi pool lauda oli üks rohelise, veidi kulunud plüüsiga kaetud tugitool. Tuba oli valge, aga ma ei näinud kuski lampi – muidu nii vanamoeliselt tunduvas ruumis oli selline moodsus nagu peidetud valgusallikas teatud määral üllatav. Pleekinud lilla kuldmustrilise tapeediga kaetud seinal oli ainult üks pilt – sõjaväelase portree raskes kullatud raamis. Sama raskepäraselt neljakandiline oli ka mees pildil, ta kuulus ilmsesti sellesse ajajärku, mida siin maal ühendatakse kuningas Oskar II nimega ja mida iseloomustavad armastus punši ja Bismarcki vastu.

      Istusin, kui mu daam mulle armulikult oli käega märku andnud. Ta tõmbas oma tooli lähemale, nii et meie põlved peaaegu kokku puutusid, ja sirutas ennast ettepoole, nagu kavatseks ta sosistada. Võpatasin sellepärast, kui ta siis äkki täie häälega otsekohe küsis:

      “Kas te usute elu pärast surma?”

      Ma ei oleks ühelgi juhul osanud sellele kohe vastata. Püüdsin aega võita sellega, et süüdata sigaretti, aga kui tundsin taskus laperguseks pressitud pakki odavate sigarettidega, tuli mul meelde, et ma peaksin pakkuma ka daamile, ja seda ma ei usaldanud. Püüdsin kõrvale põigelda ka otsesest vastusest.

      “Teatud määral – jah…”

      “Teatud määral? Mis te sellega mõtlete? Elu teatud määral? Te peate ometi mõistma, et elu teatud määral ei rahulda kedagi. Igatahes ei rahulda see üht naist. Mitte mind.”

      Kehitasin õlgu. Mina ei saanud ju sinna midagi parata. Aga see oli nii tüüpiliselt naiselik valada oma rahulolematus etteheideteks konkreetsele inimesele, kelle uskumisest või mitteuskumisest midagi ei olenenud.

      “Sellest on juba vähemalt viisteist aastat, kui ma viimati tõsisemalt sellele probleemile mõtlesin. Vahepeal on mul olnud nii palju küsimusi selle elu suhtes, et mul pole aega ja huvi üle jäänud teisele elule mõelda. Viimati – ma usun, see oli siis, kui ma lugesin Steineri “Vaimuteadust”. See tundus siis olevat väga mõistlik. Kuigi ei saa öelda, et seda saaks nimetada niipalju eluks pärast surma kui hinge surematuseks üldse. Elu ja surm on seega mõisted, mis on seotud ainult meie füüsilise kehaga, ja sel puhul on surm lõplik. Hinge puhul on see ainult miljöömuutus – üsna jämedalt võiks seda võrrelda riietevahetusega keha puhul.”

      Ta vangutas naeratades pead.

      “Jumal hoidku, kui tark jutt! Ja kui rumal! Mis lohutust saab see kellelegi pakkuda? Mis on üldse hing ilma kehata – see on ju ainult abstraktsioon! Ma ei usu, et te seda isegi nüüd enam tõsiselt võtate. Teatud määral peate ometi teiegi olema vanemaks saanud.”

      “Olen nii palju vanemaks saanud, et ma arvan, et on parem sellele üldse mitte mõelda. Niikuinii unustame kõik, kui me kord üle läve astume. Me unustame palju isegi juba siinses elus. Isegi uus armastus kustutab vana peaaegu silmapilkselt.”

      “Kust te seda teate? Te räägite ju ainult teoreetiliselt. Mulle näib, et te teate armastusest sama vähe kui elust pärast surma. Ma ei küsinud selleks, et saada vastust, tahtsin ainult teada teie arvamust. Vastus on mul endal olemas. Mina usun elu pärast surma – tõelist elu. Aga see ei ole mulle mingiks lohutuseks. Mitte pärast seda, kui ma olen teda näinud.”

      “Milleks on siis minu arvamus teile tähtis?”

      “Ma pole öelnud, et see oleks mulle tähtis. Aga mõnikord tahad ometi mõne inimesega rääkida, eriti mõne uue inimesega. Alati on lootus, et kohtad mõnd uut inimest, kel on uued arvamused. Ja alati sama pettumus!”

      “Kahju! Olete tõepoolest sattunud kokku hoopis vale inimesega. Käin ise ja otsin uusi inimesi, kel oleksid vanad arvamused, ja kohtan enamasti endisi inimesi uute arvamustega. See on sama väsitav. Kas ma võin veel mõnele küsimusele vastata või on see jutuajamine lõpetatud?”

      “Kui tahate olla inimlik, siis võite vähemalt natuke huvi tunda selle probleemi vastu. Kas teil pole kunagi mingeid küsimusi?”

      “Ei, СКАЧАТЬ