Hingede öö. Karl Ristikivi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hoolitses selle eest, kuna inimesed ajasid oma asju.

      Seitse aastat, nagu nad ütlesid, täpselt sama kaua, kui ma siin maal olin olnud. Lai aken avanes otse merele, nii nagu minulgi on olnud üks aken kauges minevikus. Ainult et minu aken oli juba siis päikeseloode poole.

      Ta hoidis käes pikksilma ja see võimaldas mul jätta kätt andmata. Mitte et moondunud käed oleksid olnud nii vastumeelsed puudutada, aga ma lihtsalt kartsin talle haiget teha. Alles hiljem mõtlesin sellele, kui lootusetu see oli, et see tegi haiget mõlemal juhul.

      Sellest poleks vaja olnud kirjutada. Võib-olla kustutangi selle hiljem, sest ma pole kuigi kindel, et sel on midagi ühist selle looga, mida ma siin katsun jutustada. Selle maja aknast ei vaadanud keegi välja, niipalju kui võisin märgata.

      See oli siis Olle. Tütarlaps kohendas kuidagi moepärast ta tekki ja ütles:

      “Ma pean nüüd jälle minema. Mind oodatakse.”

      “Tänan, Bella! ära lase ennast segada! Kena, et sa nägid niigi palju vaeva. Sul on paljugi muud ees, ma saan aru.” Ta pilgutas silma, rohkem minule kui tütarlapsele, kelle nimi pidi olema Bella. Ma teadsin sama vähe kui varemgi, millest jutt oli.

      “Praegu ei ole jutt minust,” ütles Bella veidi järsult.

      “Ja suur tänu onu Williamile! Ta ei ole mind, nagu näha, siiski päris unustanud.”

      Nüüd oli see Bella, kes saatis mulle vandeseltslase-pilgu. Ta huuled vormisid sõnu: “Ta ei tea veel…” – “Ja siis olete teretulnud lõunasöögile,” jätkas ta rutates.

      “Küll ma juba meeles pean ja ta õigel ajal välja viskan,” ütles Olle. Ta näoilme ja kõnetooni loomulik rõõmsameelsus lasksid vähehaaval peaaegu unustada ta traagilise olukorra.

      Kui ma nüüd uuesti pöördusin voodi poole ja selle kõrvale toolile istusin, ei olnud ma enam nii kindel, et see tõepoolest oli sama noormees, keda ma varem olin näinud. Pilt, mis mu mälusilma ette oli kerkinud, hakkas lainetama, muutus uduseks ja valgus laiali. Ma ei ole kunagi olnud väga kindel oma mälule nägude suhtes. Päris võõras inimene võib teinekord tunduda nii tuttav, et ma teda teretan, kuna mu sõbrad ja tuttavad sageli kaebavad, et ma neist tänaval võõra pilguga mööda lähen. Ja see siin oli pealegi väga harilik nägu, mis oleks võinud kuuluda mis tahes noorele, tugevale talupoisile. Ta näole polnud ta õnnetu seisund mingit jälge jätnud, see oli ümmargune ja täidlane, peaaegu oleks seda võinud priskeks nimetada.

      Mind häiris veidi ka nimetatud onu William, kelle olemasolu oli raske siduda selle noormehe miljööga, keda ma varem olin näinud. Seal pidi olema veel midagi muud – olin märganud Bella näol hetkeks lehvivat seda pehmet, alandlikku ilmevarju, mis saadab meie sõnu, kui kõneleme äsjalahkunuist. Oli ka vähe usutav, et ma tookord oleksin võinud Ollele meelde jääda – me olime ju ainult paar lauset vahetanud, mis õieti midagi ei öelnud. Ja teda kindlasti ei kutsutud Olleks – nimede suhtes on mul siiski veel kaunis hea mälu.

      Ta lubas tulla… Midagi niisugust polnud ma kindlasti lubanud. Aga see ei tähendanud lõpuks midagi. Kui palju lubadusi jääb täitmata – miks siis mitte mõnikord täita lubadust, mida kunagi pole antud? Ta rõõm oli igatahes ehtne, olgugi et ta ise võib-olla polnud see, kelleks mina teda pidasin, ja mina veel vähem see, kelleks tema mind pidas. Ka tema elu oli õieti ainult mängult-elamine.

      Või siiski? Käed, ta moonutatud, kooldunud sõrmedega käed, ainus nähtav tunnus haigusest, mis teda lõplikult voodisse surus, neis ei võinud ma ometi eksida. Hoidusin neile vaatamast, aga ma nägin neid siiski. Ja siis pikksilm. Siingi hoidis ta käes pikksilma, kuigi siin polnud midagi aknast näha, pealegi kui seda kattis raske eesriie. Aga ma nägin midagi akna kõrval seinal. See oli kaart, mis kujutas Stokholmi saarestikku, merekaart ainult sinise merega ja valgete saartega, mis oli täis külvatud numbripuru.

      Ma ei küsinud midagi, aga ta märkas mu pilku.

      “Siit on hea vaadata,” ütles ta. “Siit paistab palju rohkem kui aknast – sealt ei paista midagi muud kui kõrvalmaja sein, ja sellest ma ei tea midagi. Õieti ei tahagi ma sellest midagi teada. Aga kaardil on pikksilmaga ka kõige väiksemad saared näha. Ja siis on seal laevateed. Ja nimed. Mõned neist on sulle kindlasti tuntud.”

      “Oled neid muidugi kõiki kunagi näinud,” ütlesin ma. Polnud võimatu, et ta kunagi varem, oma tõelises elus, oli olnud meremees. “Ma ei tunne kaugeltki kõiki, aga on hea nii olla ja mõelda, kuidas nad võiksid tegelikkuses olla. Kahjuks ei jõudnud ma neid omal ajal näha, rääkimata sellest, et oleksin kaugemale välja pääsenud. Aga mis sellest, kui nad ei ole niisugused – ma ei pääse ju niikuinii kunagi neid nägema, nii et pole mingit pettumust karta.”

      Miks ainult pettumust oodata? Miks ei võiks mõni saar tegelikkuses olla veel ilusam kui unistustes? Aga ma ei öelnud seda.

      Eks olnud ma isegi niimoodi istunud ja kaarte vaadanud, vaimus rännanud ja võõraid nimesid nautinud. Eks olnud ma isegi mitu korda vaimus silmapiiri varjavast metsast mööda rutanud – et siis hiljem oma lihaste silmadega pettumust näha. Olin rännanud vaimus nii võõrsile kui ka koju tagasi, ja ei kestnud kaua, kui jõudsin arusaamisele, et seegi oli tühi asi. Kodu oli illusioon ja silmapiir kindel müür, millest kunagi välja ei jõudnud.

      Mõnikord on raske istuda võõra inimesega – ka sellega, keda tunned juba palju aastaid – , kui ei oska midagi öelda. Nüüd ma ei tundnud seda põgenema sundivat piinlikkust. Ma ei küsinud ta tervise järele, ma ei tulnud ka mingi leige lohutusega, et ta on kosunud või paranenud. See oleks olnud mõttetu. Tean isegi, kui tüütav see võib olla. Mul oli ometi kogu aeg tunne, et kui ma ainult tahaksin, võiksin alustada juttu ükskõik millest. Nüüd aga istusin ainult ja lasksin tal rääkida. Küllap see oligi, mida ta peamiselt soovis. Niikuinii tulid kõik teised rääkima, mis nad ise olid valmis mõelnud. Ometi oli temal palju rohkem aega olnud mõelda, millest ta tahaks rääkida.

      “Mul on seal üks saar, mille ma olen eriti välja valinud. Ei, ma ei taha sugugi sinna saarele minna, veel vähem seal elada. Ma ainult kujutlen, missugune ta võiks olla. Ta on väga väike, isegi pikksilmas on ta vaevalt näha, ja tal pole mingit nime.”

      “Kuidas saab midagi välja valida, millel ei ole nime?” küsisin ma.

      “Tal ei ole teiste antud nime, aga ma olen talle ise nime leiutanud. Olen ristinud ta Lindude saareks, sest seal on alati palju linde.”

      “Olen näinud selliseid merelindude saari ja need ei olnud just eriti ilusad. Ma küll ei tahaks heameelega niisugusel saarel istuda.”

      “Seal on mitte ainult merelinde, vaid ka teisi. Peale selle – unistuste kajakad ei tee kunagi pähe… Seal on mõned puud ja põõsad, sest see saar on madalam ja ei ole nii kaljune kui teised. Välja arvatud saare idaosa, kus on üks suur ja kõrge kalju.”

      “Siis peab see saar olema ju kaunis suur…”

      Ta ei pannud mulle seda vahelesegamist ja illusiooni rikkumist pahaks, ta ainult naeratas kavalalt. Ta mõistis, et ma isegi seda tõsiselt nii ei mõelnud.

      “Oota, kuuled kohe! Selle kalju nimi on Surnud Mehe mägi, ja see on heaks varjuks külmade idatuulte eest. Ta varjab kogu saart, sest see on ju nii väike. õieti ei ole seal saarel midagi muud, millest tasuks rääkida, seal ei ole ühtki maja ega ühtki inimest. Keegi ei taha sinna sõita, ma ei tea, miks.”

      “Võib-olla on neil hirm Surnud Mehe mäe ees?”

      “Võib-olla… Tõepoolest, sellele pole ma mõelnud, aga see oleks küll üks СКАЧАТЬ