Kuradimülgas. Leidlaps Francois. George Sand

Чтение книги онлайн.

      “Mina neid küll ei näe! Kas sul on siis kassi silmad?”

      “Näete! Ongi valmis, Germain. Andke mulle oma mantel, ma mässin ta väikesed jalad sisse ja oma keebi panen talle peale. Vaadake, kas ta ei maga siin niisama magusasti nagu omas voodis! Katsuge, kui soe ta on!”

      “Nii see on! Sa oskad laste eest hoolitseda, Marie!”

      “Selles pole mingit nõiakunsti. Otsige nüüd oma tuleraud kotist välja, ma sätin puud valmis.”

      “Need puud ei võta kunagi tuld, nad on liiga niisked.”

      “Teie kahtlete kõiges, Germain! Kas te ei mäleta enam, et olete olnud karjapoiss ja teinud suurt tuld karjamaal keset vihmasadu?”

      “Jah, seda oskavad lapsed, kes karjatavad loomi; mina suskisin härgi sest ajast peale, kui käima hakkasin.”

      “Sellepärast ongi teie käsivarred tugevamad käte osavusest. Lõkkepuud on valmis, küll te näete, kas nad hakkavad põlema! Andke mulle tuld ja peotäis kuiva rohtu. Hästi! Puhuge nüüd! Ega te pole tiisikushaige?”

      “Omateada mitte,” ütles Germain ja puhus kui sepalõõts. Viivu pärast lahvatas tuli, heitis enda ümber punakat valgust ja lõpuks tõusis sinakate leekidena tammevõra varjus, võideldes udu vastu ja kuivatades vähehaaval õhu kümne jala ulatuses.

      “Ma istun nüüd poisi juurde, et tema kehale sädemeid ei lendaks,” ütles neiu. “Teie pange puid juurde ja õhutage tuld, Germain! Me ei saa siin ei palavikku ega nohu, ma vastutan selle eest.”

      “Jumala eest, sa oled tark tüdruk,” ütles Germain, “ja sa oskad tuld teha nagu väike öönõid. Ma tunnen endas nagu uut jõudu ja meel läheb rahulikuks; natukese aja eest, põlvini märgade jalgadega, ja mõeldes sellele, et nii tuleb jääda päevatõusuni, olin ma päris pahas tujus.”

      “Kui inimene on pahas tujus, siis ei tee ta midagi mõistlikku,” tähendas Väike-Marie.

      “Kas sina ei ole siis kunagi pahas tujus?”

      “Ei! Mitte kunagi. Mis hea pärast?”

      “Muidugi pole see millekski hea; aga kuidas sellest pääseda, kui on muresid! Jumal teab, et sinul pole neist ometigi puudust olnud, mu vaene väike: sina pole alati õnnelik olnud.”

      “See on tõsi, me oleme kannatanud, mu vaene ema ja mina. Meil oli muresid, aga me pole kunagi julgust kaotanud.”

      “Mina ei kaotaks julgust ükskõik mis töö pärast,” ütles Germain, “aga viletsus teeks mulle tuska, sest ma pole kunagi puudust tundnud. Mu naine tegi mu rikkaks ja ma olen seda praegugi veel; ma olen seda niikaua, kui ma talus töötan; ma loodan, et see jääb alati nii; aga iga inimene saab oma vaevade jao kätte! Mina kannatasin teistmoodi.”

      “Jah, teie kaotasite oma naise ja sellest on hirmus kahju.”

      “Eks ole?”

      “Ma nutsin nii kangesti, Germain! Sest ta oli nii hea! Ei maksa sellest enam rääkida, muidu ma hakkan jälle nutma, kõik mu mured tulevad mulle täna jälle meelde.”

      “See on tõsi, et ta armastas sind väga, Väike-Marie! Ta hoolis nii väga sinust ja sinu emast. Oh, sa nutad? Vaata, mu laps, mina ei taha nutta…”

      “Aga te nutate siiski, Germain! Ka teie nutate! Mis häbi see on, kui üks mees oma naist taga nutab? Ärge häbenege! Mina jagan teie vaeva selles asjas!”

      “Sul on hea süda, Marie, ja mul on hea koos sinuga nutta. Pane oma jalad ometi tulele ligemale, sinu undrukud on ka päris märjad, vaene väike tüdruk! Ma istun sinu asemel poisi juurde, soojenda ennast paremini.”

      “Mul on küllalt soe,” ütles Marie, “ja kui te tahate istuda, võtke mantlinurk, minul on väga hea.”

      “Tegelikult ei ole siin sugugi paha,” ütles Germain üsna tema ligi istudes. “Ainult nälg teeb natuke liiga. Kell hakkab juba üheksa saama ja mul oli nii raske kõndida neil halbadel teedel, et tunnen ennast päris jõuetuna. Kas sinul on ka kõht tühi, Marie?”

      “Minul? Mitte sugugi. Mina ei ole harjunud teie moodi neli korda päevas sööma, ja ma olen pidanud nii tihti ilma õhtusöögita magama minema, et üks kord rohkem ei pane mind sugugi imestama.”

      “Sinusugune naine on mugav, sellele ei kulu palju,” ütles Germain naeratades.

      “Ma ei ole naine," ütles Marie lihtsameelselt, märkamata, millise pöörde olid maaharija mõtted võtnud. “Kas te unistate?”

      “Jah, ma arvan küll, et unistan,” vastas Germain. “Võib-olla paneb nälg mind sonima!”

      “Küll te olete maiasmokk!” sõnas Marie, omakorda rõõmsamaks minnes. “Aga kui te ei jaksa olla viis või kuus tundi ilma söömata, on teil ju ometi jahisaak kotis ja tuli, et seda küpsetada?”

      “Pagan võtaks! See on hea mõte! Aga kingitus minu tulevasele äiapapale?”

      “Teil on kuus põldpüüd ja üks jänes! Minu arvates ei kulu teil nii palju, et kõhtu täis saada?”

      “Aga kui küpsetada siin, ilma praevardata ja harkideta, tuleb sellest puhas süsi.”

      “Mitte sugugi,” ütles Väike-Marie. “Mina küpsetan teile selle ära tuha all ilma suitsumaitseta. Kas te pole kunagi nurmel lõokesi püüdnud ja kahe kivi vahel küpsetanud? Ah, õigus jah! Mui läks meelest, teie ei ole ju karjapoiss olnud! Kitkuge see põldpüü puhtaks! Mitte nii kõvasti! Tõmbate naha kaasa.”

      “Sina võiksid teise kitkuda, et mulle näidata!”

      “Te tahate siis kaks ära süüa? Oi-oi õgardit! Noh, ongi kitkutud, ma küpsetan nüüd valmis.”

      “Sinust tuleks hea söögimajapidaja, Väike-Marie; kahjuks pole sul söögimaja, ja mina olen sunnitud jooma vett siit lombist.”

      “Te tahaksite veini, eks ole? Võib-olla oleks kohvi tarvis? Teie arvate, et olete laadal vabaõhukõrtsis! Kutsuge kõrtsimees: likööri Belairi osavale maaharijale!”

      “Oh, väike õelutseja, te irvitate minu üle? Kas teie ei jooks veini, kui teil seda oleks?”

      “Mina? Ma jõin seda täna õhtul koos teiega Rebeci juures, teist korda oma elus; aga kui teie olete hästi korralik, siis ma annan teile peaaegu täis pudeli, ja pealegi head veini!”

      “Kuule, Marie, sa oled siis päriselt nõid?”

      “Kas teie polnud meeletu ja ei küsinud kaks pudelit veini Rebecilt? Teie jõite ära ühe koos oma poisiga ja mina neelasin vaevalt mõned tilgad sellest, mille te minu ette panite. Ja ometi maksite mõlema eest sellele tähelepanu pööramata.”

      “Ja siis?”

      “Ja siis ma panin oma korvi selle, mis jäi joomata, sest ma mõtlesin, et võib-olla teil või teie poisil võib teel janu hakata. Siin ta on.”

      “Sa oled kõige arukam tüdruk, keda ma olen iial kohanud. Vaadake nüüd! Vaene laps nuttis kõrtsist välja tulles ja siiski mõtles ta teistele rohkem kui iseendale. Väike-Marie, kes sinu endale naiseks võtab, СКАЧАТЬ