Kuradimülgas. Leidlaps Francois. George Sand

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ laskis ennast pikali panna, aga sirutades end sadula kitsenahal, küsis ta, kas ta on Halli turjal. Siis, lüües oma suured sinised silmad lahti ja vaadates natuke aega üksisilmi puude oksi, näis ta unistavat lahtisi silmi või oli jahmunud mõttest, mis oli päeva jooksul ta pähe hiilinud ja mis une tulekul sõnadeks vormus. “Kallis isa,” ütles ta, “kui sa tahad mulle anda teise ema, siis ma tahan, et see oleks Väike-Marie.”

      Ja vastust ootamata pani ta silmad kinni ning uinus.

      X

      Külma kiuste

      Väike-Marie paistis lapse kummalisi sõnu võtvat vaid kui sõprusavaldust; ta mässis lapse hoolikalt sisse, õhutas tuld, ja et udu lähedal oleva lombi kohal näis olevat seal magama jäänud ega tahtnud sugugi hõreneda, soovitas ta Germainil seada end tule juurde ja natuke tukastada.

      “Ma näen, et uni hakkab teid juba vaevama,” ütles ta mehele, “sest te ei lausu enam sõnagi ja vaatate tulle nagu teie väikseke natukese aja eest. Magage, ma valvan teie ja lapse järele.”

      “Nüüd magad sina,” ütles põllumees, “ja mina valvan teid mõlemat, sest kunagi pole mul olnud vähem tahtmist magada. Mul on viiskümmend mõtet peas.”

      “Viiskümmend on palju,” ütles neiu pisut pilkava tagamõttega. “Paljud inimesed oleksid õnnelikud, kui neil ükski oleks.”

      “Nojah, kui ma ei olegi võimeline selleks, et mul oleks viiskümmend mõtet peas, siis igatahes on mul üks mõte, millest ma ei suuda juba tund aega lahti saada.”

      “Ma ütlen teile, mis mõte see on, nagu ka need mõtted, mis teil enne olid.”

      “No eks sa siis ütle, kui sa seda ära aimad, Marie. Ütle, see meeldiks mulle.”

      “Tund aega tagasi mõtlesite te söömisele…” vastas Marie, “ja praegu mõtlete magamisele.”

      “Marie, ma olen vaid härjaajaja, aga sina pead mind lausa härjaks. Sa oled õel tüdruk, ja ma näen, et sa ei taha minuga juttu rääkida. Jää siis magama, see oleks targem kui norida inimese kallal, kes pole sugugi rõõmus.”

      “Kui te tahate juttu rääkida, eks räägime siis,” ütles väike tüdruk, heites poolpikali poisi juurde ja nõjatades pea sadula najale. “Te vaevate ennast, Germain, ja te ei ole seejuures sugugi vapper nagu mehele kohane. Mida peaksin ütlema mina, kui ma ei kaitseks ennast oma parema äranägemise järgi omaenda mure vastu?”

      “Jah muidugi, ja see vaevabki mind, mu vaene laps! Sa lähed elama kaugele oma sugulastest, vastikule maale keset nõmmesid ja soid, kus sa võid saada sügisepalaviku, kus villaloomad ei lähe priskeks, mis teeb alati muret hoolsale karjasele; sa pead olema võõraste inimeste keskel, kes võib-olla ei ole head sinu vastu, kes ei mõista, mida sa väärt oled. Vaata, see teebki mulle rohkem vaeva, kui ma sulle öelda oskan, ja ma tahaksin su tagasi viia sinu ema juurde, selle asemel et minna Fourche’i.”

      “Teis räägib teie hea süda, aga mitte mõistus, vaene Germain; ei tohi nõnda argpüksi kombel oma sõpru kohutada, ja selle asemel et mulle näidata minu saatuse halbu külgi, peaksite näitama head poolt, nagu te seda tegite siis, kui me sõime Rebeci pool.”

      “Mis parata! Tollel hetkel paistis see mulle nii, aga praegu paistab hoopis teistmoodi. Oleks parem, kui sa leiaksid endale mehe.”

      “See ei ole võimalik, Germain, ma ütlesin juba teile; ja et see ei ole võimalik, siis ma sellele ei mõtle.”

      “Aga kui siiski leiaks? Kui sa mulle ütleksid, missugust meest sa tahaksid, võib-olla ma suudaksin midagi välja mõelda.”

      “Välja mõelda ei tähenda veel leida. Mina ei mõtle midagi, sest see kõik on ilmaaegu.”

      “Sul ei ole tulnud mõttesse leida mõni rikas?”

      “Ei, muidugi mitte, sest ma olen vaene kui Iiob.”

      “Aga kui ta elaks lahedalt, siis poleks sul sugugi paha, sul oleks hea eluase, saaksid korralikult süüa, käiksid hästi riides ja elaksid tublide inimeste peres, kes lubaksid sul abistada oma ema?”

      “Seda muidugi, jaa! Abistada ema soovin ma kõigest hingest.”

      “Ja kui midagi niisugust leiaks, ja kuigi mees ei ole enam esimeses nooruses, siis poleks sa liiga nõudlik?”

      “Oh, andke andeks, Germain. Just seda pean ma väga tähtsaks. Mulle ei meeldiks vana mees.”

      “Vana muidugi mitte. Aga näiteks minuealine mees?”

      “Teie olete liiga vana minu jaoks, Germain. Mulle meeldiks niisugune iga, nagu on Bastienil, kuigi Bastien ei ole nii ilus mees kui teie.”

      “Sulle meeldiks seakarjus Bastien?” ütles Germain tõredalt. “Poiss, kellel on samasugused silmad kui loomadel, keda ta karjatab?”

      “Ma ei hooliks ta silmadest, sest ta on kaheksateistaastane.”

      Germain tundis kohutavat armukadedust. “Ma näen, et sa hoolid Bastienist. Tõesti naljakas mõte!”

      “Jaa, see oleks naljakas,” vastas Väike-Marie naeru lõkerdades, “ja temast saaks naljakas abielumees. Teda võib panna uskuma ükskõik mida. Näiteks ühel päeval võtsin ma preestrihärra aias maast tomati; ma ütlesin talle, et see on ilu; punane õun, ja tema lõi sellele hambad sisse nagu õgard. Kui te oleksite tema grimassi näinud! Issake, kui kole ta oli!”

      “Sa siis ei armasta teda, sest sa naerad tema üle?”

      “See pole põhjus. Aga ma ei armasta teda: ta on jõhker oma väikese õe vastu, ja ta on kasimatu.”

      “Kas sa ei tunne poolehoidu mõne teise vastu?”

      “Mis teil sellest on, Germain?”

      “Mitte midagi, ma räägin niisama. Ma näen, väike tüdruk, et sul on juba mõni austaja mõttes.”

      “Ei, Germain, te eksite, mul ei ole teda veel; see võib tulla kunagi hiljem; aga et ma abiellun alles siis, kui olen natuke vara kogunud, olen ma sunnitud abielluma hilja ja vana mehega.”

      “Võta siis juba kohe vana.”

      “Ei, seda mitte. Kui ma ei ole enam noor, siis on see mulle ükskõik. Praegu oleks hoopis teine asi.”

      “Ma näen, Marie, et ma ei meeldi sulle. See on üsna selge,” ütles Germain tusaselt ja oma sõnu kaalumata.

      Väike-Marie ei vastanud. Germain kummardus tema poole: tüdruk magas, uni oli tulnud ja rabanud ta oma võimusesse nagu väikese lapse, kes magab juba siis, kui alles vadistab.

      Germain oli õnnelik, et Marie polnud tähele pannud tema viimaseid sõnu; ta taipas, et need polnud sugugi mõistlikud, ja ta pööras Marie’le selja, et tuska leevendada ja mõtteid mujale juhtida.

      Ent kõik oli asjata, ta ei suutnud magama jääda ega mõelda millelegi muule kui sellele, mida oli öelnud. Ta tiirutas paarkümmend korda ümber tule, läks eemale, tuli tagasi; lõpuks, tundes niisama suurt erutust, nagu oleks tal elu kaalul, nõjatus ta vastu puud, mis varjas kahte last, ja vaatas neid magamas.

      “Ma ei tea, kuidas СКАЧАТЬ