Pikkmarss. Stephen Baxter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ silmast silma ja Lobsang kutsus Joshua pardale, on neil teineteisele märkimisväärselt vähe öelda. Joshua koondas tähelepanu hoopis twainile.

      See õhulaev oli kahesaja jala pikkune ja seega üsna väike võrreldes näiteks Lobsangi enda „Mark Twainiga” ja Pikk-Mississippi võimsate reisi- või kaubalaevadega. Selle gondel oli kõigest haagissuvila suurune. Aga kui Lobsang talle laeva näitas, mõistis Joshua, et tegelikult mahub sinna küllaltki mugavalt kaks inimest. Seal oli tohutu suurte akendega avar elutuba, allalastava seljatoega istmed, kambüüs ja väike söögilaud, seinal aga liikuvate kaartidega ekraanid, mis näitasid ka kõrgust merepinnast, tuulekiirust ja õhutemperatuuri.

      Nagu kõigil Lobsangi laevadel, nii olid ka siin suletud uste taga varjatud ruumid – Joshua oli alati arvanud, et seal on töökojad Lobsangi kunstliku keha- ja vaimusüsteemi hooldamiseks. Kuid ühe paokil ukse vahelt paistis umbes kolme jala kõrgune püstine, peenelt söövitatud märkidega silinder – palveveski? Ja selle taga oli midagi palvenurga taolist, kuldne Buddha kuju keerulisel rohelisel, punasel ja lehtkullast taustal. Ruumist uhkas viirukilõhna. Jälle üks Lobsangi tahk, mis on üldsuse eest varjatud, mõtles Joshua.

      Laevas oli ka Maade-lugeja, kuid Lobsang oli Joshuat juba hoiatanud, et täna pole tal plaanis sõita mitte naabermaailmadesse, vaid üle Null-Maa. Nad pidid lendama osariikidevaheliste teede nr 84, 86 ja 15 kohal enam-vähem kirdesse ning vaatama uut Yellowstone’i kraatrit.

      „See on võimas vaatepilt, Joshua,” ütles Lobsang. „See sisselangenud kraater. Isegi meiesuguste rändurite jaoks, kes on Kõrg-Megerites kõike näinud. Ja nüüd on selline asi siinsamas Null-Maal! Õudustäratav mõte.”

      Lobsang, õigemini üks tema mobiilsetest üksustest, kellel oli oranž rüü ja paljaksaetud pea ning kelle nägu oli Joshua meelest üsna tehislik ja liikumatu, võttis koos Joshuaga istet. Ja Joshua oskus kerget vestlust arendada polnud vahepeal sugugi paranenud. Aga siin nad nüüd olid.

      Joshua hoidis pihkude vahel kruusi, kus oli mõõtmatult kangem ja maitsvam kohv, kui ta Twin Fallsis oli saanud, ning vaatas alla, kus oli puhtaks tehtud kiirtee, hallikasvalgesse maastikku lõikuv must lint. Püsimajäänud asunduste vahel liikusid üksikud veoautod, kuid näha oli ka kergeid hobuvankreid, selliseid, mida võiks muidu kohata vabaõhumuuseumis. Oli ka jalgrattureid, vähemalt linnade lähedal. Üle lumehangede sõitis isegi üks koerakelk, nagu paistis. „On alles pilt,” pomises Joshua. „Kümme aastat tagasi poleks keegi uskunud, et siin midagi sellist näeb.”

      „Tõsi. Kliimavöötmed oleksid justkui ühekorraga nii põhjas kui lõunas ekvaatorile tuhat miili lähemale nihkunud. Näiteks Los Angeleses on nüüd ligikaudu selline kliima nagu enne purset Seattle’is.”

      „Ma tean. Ma olen seal käinud. Los Angelese omad vihkavad seda vihma ja udu.”

      „Seattle’is on aga pigem nagu varem Alaskal. Suur osa neljakümnendast laiuskraadist põhja ja lõuna poole jäävast planeedist on jää tõttu hüljatud. Kanada, Põhja-Euroopa, Siber ja terve Venemaa – kõik on tühjad, riigid on kokku varisenud, inimesed kõrvalmaailmadesse põgenenud, iidsed linnad inimtühjaks jäänud, seal elutsevad ainult üksikud jäärapäised tegelased. Nelson Azikiwe ütles, et ka Inglismaal ei liigu enam peaaegu keegi, lähematelt Maadelt käivad seal ainult rühmad, mis üritavad kultuuriväärtusi päästa.”

      „Nelson Azikiwe?”

      „Tema on samuti üks minu sõpradest, Joshua. Sa oled temaga isegi kohtunud, ta oli purskepäeval samuti minu kaitsealal kõrval-Madisonis. Tegelikult tahaksin ma teid kokku viia.”

      Joshua ei lausunud musta ega valget. Lobsangi suus tähendas sõna „sõbrad” nimelt „vara”. Mõnikord oli Joshual tunne, et ta on samapalju Lobsangi sõber, kui ettur on malesuurmeistri sõber. Kuid sellest hoolimata teeb ta lõpuks ilmselt ikkagi, mida Lobsang palub.

      „Null-Maa poliitika on dramaatiliselt ümber kujundatud,” ütles Lobsang nüüd. „Uued võtmepiirkonnad on Lõuna-Euroopa, Põhja-Aafrika, India, Kagu-Aasia, Lõuna-Hiina… isegi Mehhiko ja ka Brasiilia, kus hävitatakse viimased säilinud vihmametsad, et Amasoonias põllumajandust ja kaevandusi arendama hakata. Nagu sa ette kujutad, on riikide vahel kõvasti trügimist, et uuel laval paremat kohta saada. Hiina on võrreldes Ameerika ja selle Egiidiga oma kõrvalmaailmades asuvatest koopiatest pisut kaugemale jäänud, kuid Nullil on hiinlased väga kõvad tegijad.”

      „Edu siis neile.”

      „Aga Null-Ameerika on põlvili. Kuigi sinule sinu kodus Kurat Teab Kus see ilmselt üleliia muret ei valmista.”

      Joshua kulm läks kortsu. „Pagan küll, Lobsang, sa tead väga hästi, et ma ei ela enam seal. Ma pole juba mitu kuud seal käinud. Sa pidid ju Bill Chambersi saatma, et see mu minu viimaselt hingamisretkelt tagasi tooks.”

      „Ma lootsin, et sa oled ehk Heleniga ära leppinud.”

      „Siis ei tunne sa Helenit. Ma arvan, et see, et ma pärast Yellowstone’i purset nii pikalt siin Nullil olin, oli tema jaoks viimane piisk – kuigi ta teadis, et ma teen õigesti. Ma ei leidnud kuidagi õiget tasakaalu tema ja kodu ning…”

      „Pikkmaa kutse vahel. Sinu loomuse kaks poolt…”

      „Umbes nii jah.”

      „Ja Dan?”

      „Oh, temaga ma kohtun nii tihti, kui saan. Ta on tubli poiss, kolmeteistaastane, aga juba minust pikem.”

      „Kuid sinu hingamisretked tõmbavad su ikka eemale… Muide, kuidas su käsi on?”

      Joshua tõstis oma vasaku käe, proteeskäe, kõri juurde, tegi, nagu hakkaks see teda kägistama, ja tiris selle teise käega eemale. „Sellel on halvemaid ja paremaid päevi.”

      „Sa ju tead, et ma võiksin sulle palju parema käe anda.”

      „Käe, mille sees oled sina? Ära pane pahaks, Lobsang… aga ei.” Ta sirutas kruusi Lobsangi poole. „Kas kohv sai juba otsa?”

      Õhulaev liikus kiirustamata. Alles õhtul jõudsid nad Idaho Fallsi, umbes kaheksakümne miili kaugusele kraatrist. Lobsang ütles, et siin veedavad nad öö.

      Joshua palvel viis Lobsang laeva allapoole, nii et nad said maapinnale ronida ja pääsesid korraks gondli köetud kuivast õhust. Lobsang ütles siiski, et enne pimeduse saabumist peaksid nad tagasi laevale minema: „Nüüd on siin palju bandiite, Joshua.”

      Lobsangi kõrval läks Joshua natuke mööda teed, mis oli kaetud jää- ja tuhavaaludega ning puistatud täis nii massiivseid pimsirahne, et oli raske uskuda, et mingi jõud suudaks neid paisata kas või kaheksakümne jardi kaugusele, rääkimata kaheksakümnest miilist.

      Õhk oli lõikavalt külm ning ründas Joshua põski, nina, laupa ja kõiki teisi kehaosi, mis paksude riiete alt välja jäid.

      Ta jõudis oja juurde, mis voolas laisalt. Vesi oli tuhast hall ja puutüved oja kallastel olid hallikaspruunid. Vaatepilt oli jubedusttekitav, loojuv päike tekitas vasekarva valguse. Ja maailmas valitses vaikus. Juba palju miile polnud teel keegi liikunud, kuid siin oli ka loodus vaikinud: peenikesi kuivanud männitüvesid silmitsev Joshua ei kuulnud isegi linnuhääli.

      „Kuidagi vaikne,” tähendas ta.

      Lobsangi mobiilsel üksusel olid seljas arktikariided nagu temalgi. Mobiilse üksuse hingeõhk, mida mingi keha sisse paigutatud süsteem ilmselt soojendas ja niisutas, auras üsna usutavalt – üksus mõjus natuke loomulikumalt. „Minu jaoks on see maailm СКАЧАТЬ