Pikkmarss. Stephen Baxter

Чтение книги онлайн.

      „Muidugi sa tead sellest. Kui sa just teada tahad, siis on see hullem kui kunagi varem. Mul on muidugi tavaliselt ka ebamugav, kui ma olen Nullil või selle läheduses, aga praegu on asi hullem…” Ta vaatas ringi ja tema hääl kustus. Talle tundus, et ta oli kuulnud surmavaikuses mingit häält. Mingit vargset krabinat. Kas see oli hunt, kes sellel külmunud kõnnumaal nälgis? Või karu? Või inimene, mingi röövel, kelle eest Lobsang oli hoiatanud?

      Paistis, et Lobsang polnud midagi märganud. „Kuid seekord on see teistmoodi, eks ole? Sinu peavalu. Sul on ilmselt tunne, et Nullil on miski muutunud.”

      Joshua mühatas. „Sinul on siis samasugune tunne, jah? Sul on mingeid tõendeid. Tõendeid, et siin ongi midagi teisiti. Muidu poleks sa mind tagasi kutsunud.”

      „Täpselt nii. Siin on midagi – hästi öeldud. Miski raskestitabatav ja – sõnastatav, mis on siiski mulle selge, sest ma ulatun hoolimata sellest, et minu võimed on pärast vulkaanipurset vähenenud, üle terve maailma nagu kehatu vaim bardo’s…”

      „Nagu misasi?”

      „Pole tähtis. See miski on tõeline, Joshua. Sa ju tunned mind. Mida iganes minu kohta ka muidu öelda võib, olen ma inimese narruste innukas uurija ja tean, et teinekord oleksid need narrused inimesele peaaegu saatuslikuks saanud.”

      „Nagu me oleme paljudel kordadel arutanud,” märkis Joshua kuivalt.

      „Aga nüüd on miski tõesti muutunud. Paistab, et selle on vallandanud Yellowstone’i purse. Mõned inimesed reageerisid sellele hästi, mõned halvasti. Kuid kõige selle kangelaslikkuse ja argpüksuse, helduse ja müüdavuse keskel paistab globaalsest vaatenurgast – ja mina ei lepi ju vähemaga –, et inimkonna üldiseks reageeringuks Yellowstone’i purskele on olnud jahmatav terve mõistuse puhang, nagu õde Agnes selle kohta kunagi ütles.”

      Ja täpselt siis, kui Lobsang tõi kuuldavale need sõnad, ilmus tühja õhku oranžis kombinesoonis, paljasjalgne ja paljaks aetud peaga kogu, mis oli juba hüppel. „Haaarrr!”

      „Mitte praegu, Cho-je…!”

      Kuid Lobsangi sõnad katkestati, kui uustulnuk keeras oma jalad kõvasti ümber tema kaela. Lobsang paisati külmunud maapinnale – kuid kukkudes ta astus ja haihtus, nii et uustulnuk veeres üksinda üle määrdunud jää, tema oranžile dressile jäid tuhaplekid.

      Joshual oli pronksist relv, millega oli võimalik astuda. Tal oli alati relv kaasas. Enne kui võõras jõudis end uuesti liigutada, oli Joshua relva tõmmanud ja sihtis teda, hoides püstolit kahe käega, jalad harkis. „Ma teadsin, et kuulsin jälitajat. Ära liiguta, karateäss!”

      Kuid hingeldav Lobsang ilmus tema kõrvale. Tema rüü oli kaela juurest katki rebitud. „Pole midagi, Joshua, ma pole tegelikult ohus. See on lihtsalt…”

      „HII-JAAH!” Mahakukkunud mees tegi midagi tagurpidisalto taolist ja sööstis jälle läbi õhu Lobsangi poole. Kuid Lobsang tegi kukerpalli ja võõras lendas temast mööda. Seekord astus kõrvalmaailma ründaja, enne kui maad puutus.

      Lobsang ajas end hingeldades püsti. „See oli Agnese mõte. Ta nimelt pakkus välja…”

      „NI-HAA!” Nüüd ilmus ründaja, Cho-je, sellesse maailma Lobsangi pea kohal, rusikad kokku pandud, et Lobsangile vastu pealage virutada. Kuid Lobsang tõmbus eest, tegi pöörde ja lõi Cho-jele jalaga kõhtu – Cho-je kadus jälle.

      Joshua lõi käega. Ta pani relva tagasi kabuuri, läks natuke eemale ja jäi võitlust vaatama. Kiirusest hägused jala-, rusika- ja isegi peahoobid sadasid kõvade laksatustega vastu ihu, vastased astusid pidevalt, kaks kogu tekkisid ja kadusid, mõlemad proovisid teisele otsustavat lööki anda. Lobsangiga koos reisides oli Joshua vaadanud ohtralt Jackie Chani filme. Ja Pikkmaal oli ta ise pidanud võitlema haldjatega, astuvate inimlaadsetega, kes olid jahti pidades oma oskused nii täpseks lihvinud, et võisid ilmuda vastase kõrvale, käed valmis selle kõri ümber sulguma. Praegu toimuv meenutas natuke selle kõige kiiruga valmistatud segu, kiiret võitluse virrvarri oli peaaegu võimatu jälgida.

      „HII-AAAHH!”

      „Cho-je, igavene narr!..”

      Võitlus sai lõpu, kui Lobsang haaras Cho-je vasakust käest, nagu tahaks seda suruda, ning tegi salto, hoides käest kõvasti kinni. Kui ta oli lõpetanud, oli Cho-je kämmal tal endiselt pihus, kuid vastase käsivarre küljest randme juurest ära rebitud. Hingeldav Cho-je tunnistas nõutult oma käekönti, maha tilkuva valkja vedeliku sees vilksatas elektrisäde.

      Cho-je kummardas Lobsangile. „Väga hea! Rõõm näha, et sa pole end õde Agnese hoole all lõdvaks lasknud!”

      „Vastupidi,” vastas Lobsang. „Järgmise korrani.”

      „Täpselt nii. Kui ma tohiksin oma äratulnud jäseme tagasi saada…” Lobsang andis küljestrebitud kämbla talle tagasi ja Cho-je kadus.

      „No nii, Lobsang… Cho-je?”

      Lobsang higistas üsna usutavalt. „Nagu ma ütlesin, oli see Agnese mõte. Tal on kuidagi tekkinud arvamus, et ma olen liiga võimas. Mul olevat vaja väljakutseid. Niisiis pean ma end lõputult sitkemaks ajama ja harjutama. Tegelikult tuli Agnesel mõte luua Cho-je, kui ma jutustasin talle meie harjutamisest võitlusringis „Mark Twaini” pardal. Selline treening toob mulle tohutut kasu, ma oskan oma mobiilset üksust aina paremini juhtida, ja Cho-je on aina nutikam vastane. Muide, lisaks sellele treeningpartnerile palkas ta ka ühe Kodu endise kasvandiku, üsna erakliku noormehe, kes on nüüd pühendanud oma elu sellele, et läkitab minu pihta kavalaid viirusrünnakuid.”

      „Või viirusi, mis?”

      Nad hakkasid tagasi twaini poole sammuma. „Ükskõik kui palju koopiaid ma endast ka ei teeks, on viirused mulle tõsisem oht kui ükskõik milline füüsiline rünnak. Igasugune sünkroniseerimine minu teisikute vahel jätab mu haavatavaks potentsiaalsele surmavale rünnakule. Mul on kavas luua vähemalt üks täielikult mitte-elektrooniline koopia.”

      „Missugune siis?”

      „No näiteks võiksin ma panna kuskile kloostrisse paarsada munka, kes kirjutavad lõputult minu mõtteid ühest paberköitest teise ümber. See klooster võiks asuda näiteks Kuu peal.”

      „Üks asi on sinu juures küll muutunud, Lobsang. Sinu naljad pole sugugi paremad kui enne, aga vähemalt saan ma nüüd aru, kui sa nalja teed.”

      „Ma võtan seda kui komplimenti.”

      „Ja mõelda vaid, et see vahejuhtum Cho-jega leidis aset just siis, kui sa tahtsid mulle tervest mõistusest jutlust pidama hakata.”

      „Me võime seda jutuajamist hommikul jätkata. Sa näed, et meie twain on üsna spartaliku sisustusega, kuid ma usun, et üsna mugav.”

      „Häid filme on?”

      „Muidugi. Sina valid. Aga kui võimalik, ära midagi laulvate nunnadega võta…”

      9

      HOMMIKUST SÕID NAD vaikides, siis lendas twain edasi.

      Nad ei läinud otse kraatri poole, vaid suundusid piki lõunast põhja viivat teed sellest pisut lääne poole. Kui nad kraatrile juba üsna lähedale jõudsid, hakkas purske-eelset maastikku aina enam moonutama tuhk. Nüüd jõudsid nad tõelisesse vulkaanilisse СКАЧАТЬ