Norra mets. Haruki Murakami

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nii et jäin kuidagi iseenesest Tokyosse. Isegi kui ma oleks Kobesse läinud, poleks seal midagi eriti huvitavat ees oodanud ja polnud ka kedagi, keda ma väga kohata oleksin tahtnud. Uusaasta esimestel päevadel oli ühika söökla suletud ning ma käisin Naoko juures söömas. Küpsetasime kahekesi riisikooke, keetsime lihtsa uusaastasupi ning sõime seda.

      1969. aasta jaanuarist veebruarini juhtus paljugi.

      Jaanuari lõpus jäi Rünnakrühmlane ligi 40-kraadise palavikuga voodisse. Selle tõttu pidin kohtingu Naokoga ära jätma. Olin saanud läbi häda kaks priipääset ühele kontserdile ja kutsusin Naoko endaga välja. Orkester pidi mängima Brahmsi neljandat sümfooniat, mis Naokole kangesti meeldis, ning Naoko oli üsna õhinas. Aga Rünnakrühmlane rähkles voodis ja näis nii hirmsasti kannatavat, et vaat sureb kohe sealsamas ära, nii et ei saanud teda sinnapaika jätta ja välja minna. Ei olnud ühtegi nii veidrate kalduvustega inimest ka leida, kes oleks tahtnud minu asemel teda põetama tulla. Ostsin jääd, panin mitu kilekotti üksteise sisse ja tegin jäämähise, pühkisin külma käterätiga higi, kraadisin kord tunnis ta palavikku ja vahetasin isegi ta särke. Palavik ei kestnud ühte päevagi mitte. Teise päeva hommikul tõusis Rünnakrühmlane järsku üles ja kukkus hommikvõimlemist tegema, just nagu poleks midagi juhtunudki. Kraadisime, kehatemperatuur oli 36,2. Inimeseks teda küll pidada ei saanud.

      „Imelik küll, siiani ei ole mul veel kordagi palavikku olnud,” ütles Rünnakrühmlane niisugusel toonil, nagu oleks see kõik minu süü olnud.

      „Aga näe, nüüd oli,” vihastasin ma ja näitasin talle kahte piletit, mis tema palaviku pärast raisku läksid.

      „Hea vähemalt, et need olid kõigest priipääsmed,” ütles Rünnakrühmlane. Mõtlesin, et võtaks raisa raadio ja lennutaks aknast alla, aga pea hakkas valutama ja ma pugesin tagasi voodisse magama.

      Veebruaris sadas mitu korda lund.

      Veebruari lõpupoole läksin tühja asja pärast ühe ühikas samal korrusel elava vanema üliõpilasega riidu ja lõin teda. Too lendas peaga vastu betoonseina. Õnneks mingit suuremat häda tal ei olnud ja Nagasawa silus ka asju, aga mind kutsuti siiski ühika ülema juurde vaibale, tehti märkus ning pärast seda muutus ühikaelu mõnevõrra ebamugavaks.

      Nii lõppeski õppeaasta ja saabus kevad. Minul jäi üsna mitu ainepunkti saamata. Hinded olid kesised. Enamus olid C-d võid D-d, sekka mõni üksik B. Naoko ei lasknud ühtegi ainepunkti kaotsi ja pääses ilusti teisele kursusele. Üks aastaring oli täis.

      Aprilli keskpaigas sai Naoko kahekümneaastaseks. Mina olen novembris sündinud, nii et Naoko oli must seitsme kuu jagu vanem. See, et Naoko kahekümneseks saab, tundus kuidagi imelik. Tundus, et nii minu kui Naoko arvates oleks õigem olnud veel kaheksateistkümnenda ja üheksateistkümnenda eluaasta vahet edasi-tagasi sõeluda. Peale üheksatteist tuleb kaheksateist, vaat sellest saaks ma aru. Aga Naoko sai hoopis kakskümmend. Ja sügisel saan mina kakskümmend. Ainult surnud on igavesti seitseteist aastat vanad.

      Naoko sünnipäeval sadas vihma. Kui kool läbi sai, ostsin kooli lähedalt tordi, istusin rongi ja läksin tema korterisse. Mina oli see, kes esimesena välja pakkus, et kui juba kahekümneseks saad, siis peaks ikka kuidagi tähistama ka. Mulle tundus lihtsalt, et kui mina oleksin enne kahekümneseks saanud, oleks ma midagi sellist soovinud. Ihuüksinda oma kahekümnendat sünnipäeva veeta on kindlasti masendav. Rong oli täis ja loksus ka kõvasti. Selle tõttu oli Naoko juurde jõudmise ajaks tort juba laiali lagunenud nagu Rooma Kolosseumi varemed. Aga sellegipoolest panime kakskümmend valmis varutud pisikest küünalt tordi sisse püsti, läitsime tikuga põlema, tõmbasime kardinad ette, kustutasime tule ära ja nii tekkis isegi sünnipäevatunne. Naoko korkis veini lahti. Jõime veini, sõime natuke torti ja valmistasime lihtsa eine.

      „Kuidagi loll tunne on kahekümneseks saada,” ütles Naoko. „Ma ei ole üldse valmis kahekümneseks saama. Imelik tunne. Nagu oleks keegi selja tagant vägisi tõuganud.”

      „Mul on veel seitse kuud aega tasapisi ette valmistuda,” naersin ma.

      „Küll on hea veel üheksateist olla!” ütles Naoko kerge kadedusevarjuga hääles.

      Söögiajal rääkisin mina sellest, kuidas Rünnakrühmlane uue kampsuni ostis. Siiani oli tal ainult üks kampsun (tumesinine keskkooli vormikampsun) ja nüüd viimaks ometi sai neid kaks. Uus kampsun oli sissekootud hirvemustriga punase- ja mustavärviline armas kampsun ja ehkki kampsun iseenesest oli kena, hakkasid kõik tahes-tahtmata itsitama, kui nad Rünnakrühmlast selles ringi kõndimas nägid. Miks kõik niimoodi naerma purskavad, jäi talle endale täiesti mõistetamatuks.

      „Kuule, Watanabe-kun, kas minu juures on midagi imelikku või?” küsis ta sööklas minu kõrvale istudes. „Kas mul on mingi puru näos või?”

      „Ei ole sul midagi näos, ja midagi imelikku pole ka,” ütlesin mina teist nägu tehes. „Aga kampsun on sul viimase peal.”

      „Aitäh,” naeratas Rünnakrühmlane äraütlemata rõõmsalt.

      Kui ma seda juttu Naokole rääkisin, oli tal väga lõbus. „Tahaks väga temaga kunagi kohtuda. Ühest korrast piisaks.”

      „See ei lähe mitte. Sa hakkad kindlasti naerma,” ütlesin ma.

      „Kas sa tõesti arvad, et hakkan?”

      „Võin kihla vedada. Isegi mul, kes ma temaga iga päev koos olen, on vahel nii naljakas, et ei pea vastu.”

      Kui toit söödud, koristasime kahekesi laua, istusime põrandal ja jõime muusikat kuulates veini. Selle ajaga, kui mina jõin ühe, jõi tema kaks klaasi.

      Naoko rääkis tol päeval haruldaselt palju. Rääkis lapsepõlvest, koolist, perekonnast. Kõik need olid pikad jutud, detailsed nagu miniatuurpildid. On see alles mälu, mõtlesin ma neid kuulates. Aga vähehaaval hakkas mind midagi tema jutustamisviisis häirima. Midagi oli nagu puudu. Selles oli midagi imelikku, midagi ebaloomulikku ja moonutatut. Eraldivõetuna olid kõik need jutud korralikud, sidusad ja loogilised, aga see, kuidas ta need jutud üksteise otsa lükkis, oli imelik. Lugu A kasvas üle jutuks B, mis oli algselt jutu A osa, ja jutt B muutus siis omakorda B osalooks C, ja nii muudkui edasi lõpmatuseni. Lõppu kui niisugust ei olnud. Algul ma ikka üritasin sobiva koha peal vastu noogutada, aga viimaks jätsin sellegi. Mina panin plaadi mängima, kui plaat otsa sai, tõstsin grammofoninõela üles ja panin järgmise plaadi peale. Kui kõik plaadid järjepanu kuulatud said, panin uuesti esimese. Plaate oli kokku vaid kuus, tsükli alguses oli „Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band” ja lõpus Bill Evansi „Waltz for Debby”. Akna taga ladistas jätkuvalt vihma. Aeg möödus pikkamisi ning Naoko muudkui rääkis ja rääkis üksinda edasi.

      Naoko jutu ebaloomulikkus tuli nähtavasti sellest, et ta jutu sees teatud teemasid hoolega vältis. Muidugi oli Kizuki üks neist teemadest, aga mulle tundus, et neid asju, mida ta vältis, oli teisigi. Peites endasse neid asju, millest ta rääkida ei tahtnud, vatras ta lõputuseni täiesti ebaoluliste seikade peeneist üksikasjust. Kuid et see oli esimene kord, kus Naoko niimoodi ennastunustavalt jutustas, lasin tal aina rääkida.

      Aga kui kell näitas üksteist, muutusin ma ärevaks. Naoko oli juba rohkem kui neli tundi katkematult lobisenud. Muretsesin ka viimase kojusõidurongi ja komandanditunni pärast. Kasutasin võimalust ja lõikasin ta jutule vahele.

      „Ma peaksin vist liikuma hakkama. Viimane rong läheb,” ütlesin ma kella vaadates.

      Aga näis, nagu ei oleks mu sõnad Naoko kõrvu kostnud. Või kui kostsidki, siis näis, et ta ei saanud neist aru. Ta pani korraks küll suu kinni, jätkas siis aga taas juttu. Lõin käega, istusin uuesti maha ja tegin teisele veinipudelile СКАЧАТЬ