Norra mets. Haruki Murakami
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Norra mets - Haruki Murakami страница 11

Название: Norra mets

Автор: Haruki Murakami

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789985333679

isbn:

СКАЧАТЬ küll,” nõustusin ma.

      „Aga ega pärast seda ei võinud enam keegi minuga kobiseda. Mitte keegi, isegi mitte vanamehed. Ega teist sellist inimest ei ole, kes kolm nälkjat suudaks alla neelata.”

      „Ega vist,” vastasin ma.

      Peenise suuruse kontrollimine oli lihtne. Tarvitses vaid koos pesema minna. Oli tõesti üsna vägev. Aga see, et ta saja naisega maganud oli, oli liialdus. Veidi mõtelnud, ütles ta: „No üks 75 tuleb vast ära. Ega ma hästi ei mäleta, aga umbes seitsmekümneni olen ikka jõudnud.” Kui mina ütlesin, et olen ainult ühega maganud, vastas ta, et kuule sina, see on ju imelihtne.

      „Lähme teinekord koos panema. Ära muretse, kohe saab.”

      Tookord ma tema sõnu üldse ei uskunud, aga kui tegelikult järgi proovida, oli asi tõesti lihtne. Lausa iiveldamapanevalt lihtne. Läksime temaga Shibuyas või Shinjukus mõnda baari (alati enam-vähem kindlatesse kohtadesse), otsisime sobiva paari tütarlapsi ning tegime nendega juttu (maailm on täis kahekaupa tütarlapsi), võtsime napsu, läksime siis hotelli ja keppisime neid. Vähemasti Nagasawa oli osava jutuga. Ega ta nüüd midagi nii erilist ei öelnudki, aga kui ta rääkis, siis olid kõik naised kangesti vaimustatud, lasid ennast sisse mässida, jõid kõik järjepanu liiga palju, jäid täis ning lõpuks magasid temaga. Lõppude lõpuks oli Nagasawa hea väljanägemisega, lahke, tähelepanelik ning naistel oli hea juba paljalt sellest, kui nad said tema seltskonnas olla. Ja ehkki ma sellest päris täpselt aru ei saa, näisin ka mina tema seltskonnas kuidagi atraktiivse meesterahvana. Kui Nagasawa mind tagant torgib ja ma midagi räägin, siis on naised minu jutust niisama kangesti vaimustatud ja naeravad niisamuti nagu Nagasawa jutu pealegi. Kõik tänu Nagasawa sarmile. On see alles anne, imetlesin ma teda tookord. Sellega võrreldes oli Kizuki õhtujuhianne lapsemäng. Täiesti teisel tasemel mäng või midagi. Aga Nagasawa-taolisest andest lummatuna mõtlesin ma ikkagi igatsusega Kizuki peale. Kizuki oli üks tõsiselt ausa südamega mees, mõtlesin ma tagasi vaadates. Tema hoidis seda oma pisukest annet ainult minu ja Naoko jaoks. Sellega võrreldes oleks Nagasawa oma rabavat annet just nagu mängides ümberringi laiali pillutanud. Ega ta enamasti enda ees seisvate naistega tegelikult magada ei tahagi. Tema jaoks ei ole see midagi enamat kui mäng.

      Mulle endale võhivõõraste tütarlastega magamine nii väga ei meeldinud. See oli hõlbus meetod suguiha rahuldamiseks ja üksteise embamine, üksteise kehade puudutamine ja muu selline oli iseenesest tore. Mis mulle aga ei meeldinud, oli hommikune lahkuminek. Teed hommikul silmad lahti, aga kõrval põõnab magada tundmatu tüdruk, tuba on täis alkoholilehka, voodi, lambid, kardinad ja kõik muu kraam on motellile tüüpiliselt kiiskavates toonides, minu pea pohmellist uimane… Viimaks ärkab tüdruk ka üles ja hakkab tasapisi ringi tuhlates aluspesu otsima. Veab sukki jalga ja ütleb siis: „Kuule, sa eile selle panid ikka korralikult peale või? Mul oli kohe täitsa kindlalt ohtlik päev.” Siis pöördub peegli poole ning värvib oma huuli, sätib kunstripsmeid kohale või muud sellist, ise torisedes, et küll tal ikka pea valutab, või et meik kohe ei jää peale. Vaat see oli mulle vastik. Nii oligi, et ehkki oleks parem olnud, kui ei oleks pidanud hommikuni olema, siis ei saa ju ometi kella kaheteistkümnese komandanditunniga arvestades tüdrukuid võrgutama hakata (puhtfüüsiliselt oleks see võimatu olnud), ning lõpuks sai ikkagi linnaluba nõutud ja linna peale mindud. Aga nii juhtub jälle, et peab hommikuni jääma, enesepõlastuse ja kainenemistunde käes vaeveldes ühikasse tagasi pöörduma. Päikesevalgus on kohutavalt silmipimestav, suu kuivab ja pea tundub olevat hoopis kellegi teise oma.

      Olles kolm-neli korda niiviisi tüdrukutega maganud, küsisin Nagasawalt, kas tal tühi tunne ei tule peale, kui nii seitsekümmend korda järjest teha.

      „See, et sul tühi tunne peale tuleb, on tõend sellest, et sa oled ontlik inimene, ja on üks igati rõõmustama panev tõsiasi,” ütles ta. „Ega võhivõõraste naistega ringitõmbamisest midagi võita ei ole. Ainult väsid ja muutud enesele vastikuks. Ega mul endal on täpselt samamoodi.”

      „Jah, aga miks sa siis niimoodi kõigest väest edasi paned?”

      „Seda on juba raske seletada. Vaata, Dostojevski kirjutas kuskil hasartmängudest, eks ole? See on täpselt samamoodi. Kui ümberringi on rikkalikult võimalusi, siis on väga raske lihtsalt mööda minna ja asi tegemata jätta. Saad sa aru?”

      „Niivõrd, kuivõrd,” ütlesin ma.

      „Päike loojub, tüdrukud tulevad linna peale, käivad seal ringi ja võtavad napsu. Nad ihaldavad midagi ja mina saan seda midagi neile pakkuda. See on äärmiselt lihtne. Sama lihtne nagu avada veekraan ja vett juua. Nihukesed saab kohe rajalt maha ja ega teine pool ainult seda ootabki. Vaat see on see, mida ma nimetan võimaluseks. Kui see võimalus sul silme ees hööritab, kas saab siis seda niisama juhmilt mööda lasta? Kui sinul on mingi võime ja on paik, kus saab seda võimet tööle rakendada, kas sina lähed siis vaikides mööda?”

      „Ei ole kunagi niisuguses olukorras olnud, nii et ei oska hästi öelda. Ei oska aimatagi, mis tunne on,” naersin ma.

      „Mingis mõttes oled sa õnnelik inimene,” ütles Nagasawa.

      Põhjuseks, miks Nagasawa ise rikkast perest pärit olles ühikas elas, oli just see naistelembus. Isa muretses, et kui ta Tokyosse tuleb ja siin omaette elab, siis muud ei olegi kui üks naistega ringiaelemine, ja seadis tingimuseks, et Nagasawa peab neli aastat ühikas elama. Kuid Nagasawale oli see kõik nagu hane selga vesi ja ta elas ühika reegleid suurt millekski pidamata, nagu süda kutsus. Kui tuju tuli, võttis linnaloa ja läks naistejahile või siis kallima juurde ööbima.

      Linnaloa saamine oli muidu üsna tülikas ettevõtmine, aga tema puhul oli tegemist praktiliselt vabakäiguloaga ja vähemalt siis, kui tema küsima läks, oli ka minu omaga samamoodi.

      Nagasawal oli ka korralik tüdruksõber, kellega ta ülikooli astumisest saadik käinud oli. Üks Hatsumi-nimeline, Nagasawaga üheealine äärmiselt kena olemisega naisterahvas (olin temaga mõned korrad kohtunud). Ta ei olnud iludus, kes kõigi pilku püüaks, vaid pigem keskpärase välimusega, nii et algul võis mõelda, et miks küll Nagasawa-sugune mees sellise naisega… aga kui temaga natuke juttu rääkida, siis ei olnud võimalik temasse mitte hästi suhtuda. Sedasorti naine oli ta. Tasase loomuga, intellektuaalne, huumorisoonega, hoolitsev, alati maitsekalt ja hästi riides. Mulle meeldis ta väga ja ma mõtlesin, et kui mul selline kallim oleks, siis mina küll mingite suvaliste naistega ei magaks. Mina meeldisin talle samuti ja ta kutsus mind väga innukalt, et las ma tutvustan sind mõnele oma klubi nooremale tüdrukule ja lähme kõik neljakesi koos kohtama, aga mina ei tahtnud mineviku äpardusi korrata, ütlesin mõne sobiva vabanduse ja põiklesin kõrvale. Naistekolledž, kus Hatsumi käis, oli kuulus selle poolest, et seal käivad suurte rikkurite tütred, ning selliste tüdrukutega poleks mu jutt kindlasti klappinud.

      Hatsumi teadis enam või vähem, et Nagasawa alatasa teiste naistega ringi tõmbab, aga ei olnud talle selle eest kordagi ühtegi märkust teinud. Hatsumi armastas teda tõsiselt, aga see ei avaldanud Nagasawale mingit mõju.

      „Mina pole sellist naist ära teeninud,” ütles Nagasawa. Täpselt nii, mõtlesin minagi.

      Talvel leidsin endale tööotsa ühes pisikeses plaadipoes Shinjukus. Palk ei olnud kes teab mis hea, aga töö oli lõbus ja mulle sobis see, et kolm öövahetust nädalas oli neile küllalt. Plaate sai ka odavalt osta. Jõulude ajal ostsin Henry Mancini plaadi Naoko ühe lemmiklooga „Dear Heart” ja kinkisin selle talle. Pakkisin selle ise ära ja sättisin punase lehvi peale. Naoko kinkis mulle omakootud villased sõrmkindad. Suur sõrm oli ehk pisut liiga lühikene, aga soojad nad tõesti olid.

      „Anna andeks. Ma olen väga saamatu,” ütles Naoko häbelikult ja punastas.

      „Ei ole midagi. Vaata, läheb kätte küll,” СКАЧАТЬ