Piknik Provence’is. Elizabeth Bard
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Piknik Provence’is - Elizabeth Bard страница 8

Название: Piknik Provence’is

Автор: Elizabeth Bard

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Биографии и Мемуары

Серия:

isbn: 9789985337479

isbn:

СКАЧАТЬ otse karbist Pillsbury vanillijäätist. Isu ületaks tegeliku vajaduse. Miks prantslannad juba mõni nädal pärast sünnitust jälle teksastesse mahuvad – eks ikka samal põhjusel, miks nad võivad igal suvel suuremate sekeldusteta bikiinidesse pugeda: prantslanna kannab hoolt, et ta ilmaski üle paari naela juurde ei võtaks.

      Ju on veel teinegi põhjus, miks ma prantsuse kaaluretseptist nii kõvasti kinni pean: ma ei taha, et oleks enne ja pärast. Mul kulus nii palju aega, et endale Prantsusmaal elu välja töötada. Jõudsin alles nüüdsama hakata Pariisis tiibu sirutama, seda nii era- kui ka tööelus, ja paratamatult hakkan juurdlema, kuidas emadus mu identiteeti muudab. Ei taha, et täna kuulun naiste ja homme juba mammide hõimu.

      Ja veel midagi. Ise olen ma ainuke laps; küsimus, kas mul on oma emaga lähedased suhted, oleks umbes sama, kui kasutada Angela lemmikkõnekäändu ja küsida, kas paavst on katoliiklane. Ema ja minu läbisaamist kirjeldaks prantsuse psühhoanalüütik sõnaga fusionnelle – aga see ühtesulamine on umbes nagu tuumareaktsioon. Üks kahest: kas siis täielik sünergia või katastroofiline plahvatus. Kui ema tahab teatada, et on minu üle uhke (ja mul on õnn öelda, et seda tuleb ette päris tihti), ütleb ta nii: „Sina oled parim asi, mille ma elu jooksul teinud olen.” Sellest ajast saadik, kui ma rasedaks jäin, on see lause hakanud mind painama, pean silmas seda, et ärkan öösiti üles ja saan võimaluse lage jõllitada.

      Kui aus olla, ei tea ma ühtki tütart, kes ei elaks kas või natukegi oma emalt varastatud elu. Läksin Cornelli, sest see oli hea kool ja elukohta arvestades kasulik, osalt aga sellepärast, et emal oli omal ajal võimalus seal õppima asuda ja tal jäi minemata. Kõiki mu jaburaid (ja minimaalse rahalise kindlustatusega) kutsevalikuid on ta toetanud osaliselt seetõttu, et tema enda vanemad keeldusid päevases õppes juuraõpingute eest maksmast, sest ta oli tüdruk. Mu emal oli New Yorgi linna haridusametis turvaline ametialane karjäär, kohati talle seal päris meeldis. Tal oli esimest tüüpi diabeedi tarvis tervisekindlustus ja väga hea pensionikava, vastukaaluks endisele abikaasale, kes vahetevahel ei suutnud töökohta pidada ega lapsele elatisraha maksta. Ma pole kindel, kui suur osa ema elust just selliseks kujunes, nagu ta ise oli plaaninud, mina välja arvatud. Ja see ajab mulle hullumoodi hirmu nahka. See tundub nii lõplik, otsekui kanduksid kõik mu tulevikuunistused sellele tibatillukesele olevusele üle. Tahan, et mu elu oleks täis ja lausa tulvil asju, mille peale ma pole veel mõeldagi jõudnud. Mul on aimdus, et ühel päeval võin ka teisiti tunda. Aga praegusel hetkel ei oska ma küll kindlalt öelda, kas ma tahan, et mu laps oleks parim asi, mille ma elu jooksul teinud olen.

      Nädal on raske. Sõna otseses mõttes. Alles ma siin olin endaga rahul, et olen rase prantslannade moodi, ja eile selgus sage-femme’i juures kontrollis käies, et olen viimase kümne päevaga tervelt üksteist naela juurde võtnud – paistab, et enamik sellest läks otse varvastesse. Sünnituseni on veel kümme päeva, selle aja peale olen vett täis nagu akvaarium.

      Varem olid mul hästi pikad ja kõhnad varbad, aga nüüd näevad nad välja nagu vorstikesed. Tainaümbriseta viineripirukad. Masendav ja ebamugav. Võtab õlgu võdistama, kui meelde turgatab see jalafetišistist noormees, kellega ma pärast kolledžit kohtamas käisin. Ta põgeneks õudusega.

      Ühtlasi on see nädal kantud prantsuse vaimust – pean silmas seda, et jälle sai selle maa kohta avastatud midagi nõmedat ja naeruväärset, millega tuleb lihtsalt leppida. Asi on mu perekonnanimes. Või õigemini mu lapse perekonnanimes.

      Ainsa lapsena olen ma viimane, kes kannab perekonnanime Bard, ja ma tunnen tungivat soovi seda edasi anda. Prantsusmaal aga paistab olevat ebaseaduslik ema neiupõlvenime lapsele lisanimeks panna. Olgu, no mitte just ebaseaduslik, küll aga probleemne. Prantsuse riigis on kohtunik, kes vaatab kõikide Prantsusmaal sündinud laste nimed üle, et vanemad ei saaks oma lapsi rumala (Caca Rhubarbe) või solvava (Hitler) nimega koormata. Ameerikas tagab Ühendriikide konstitutsiooni esimene parandus meile muidugi võimaluse olla nii rumalad või solvavad, kui ise tahame.

      Ilmselt ei anna see kohtunik mõnikord luba ema neiupõlvenime lapsele lisanimeks panna, sest tema arvates peaks see olema hoopis perekonnanime osa. Mis veel absurdsem – nüüd on uus seadus, et kui soovid lapse perekonnanimeks nii enda kui ka abikaasa perekonnanime, siis ei piisa kirjapildis enam ühest sidekriipsust, vaid tuleb kasutada topelt sidekriipsu (-). Minu meelest võeti see seadus vastu selleks, et meiesugust pööblit juba sündides aristokraatlikult kaheraudse perekonnanime saanud inimestest eristada. Selline absurdsus võib viia vaid kirjavigade ja administratiivsete õnnetusteni, mis saadavad last terve edaspidise elu. Kujutan ette, kuidas mu kuueteistaastane poeg läbib jfk lennujaamas teistkordse passikontrolli purgatooriumi, püüdes tuima näoga ametnikule selgitada: ei, see ei ole trükiviga, ei, ma ei ole terrorist, ma olen lihtsalt … prantslane.

      Püüan võtta kogu asja filosoofilise rahuga. Ühel päeval õnnestub, teisel mitte. Kes oleks osanud arvata, et siia elama kolides vahetasin vabatahtlikult oma kodanikuõigused priske ahjupasteediviilaka vastu!

      Ehkki ilm on väga palav, oli vaja asjad keemilisest puhastusest ära tuua, niisiis otsisin välja plätud, mis paistes varbaid ei vaeva. Ust avades kuulsin koridori teisest servast võtmekilinat ja panin ukse silmapilk kinni tagasi. Non, merci. Ma lihtsalt ei suutnud temaga silmitsi seista. Meie vastaskorteris elas mu õiglane karistus või pigem platooniline naiselikkuse ideaal, mu naaber Juliette.

      Olgem ausad, iga naise elus on mõni selline inimene. Võib-olla see pilatesetrenniga vormitud keskkooliaegne sõbranna, kellega sa toidupoes alati ainult siis kokku juhtud, kui sul on pea pesemata. Võib-olla see ülim energiapomm, kes Starbucksis iga päev sinu ees järjekorras seisab. Naine, kes tekitab sinus tunde, et peaksid koopasse peitu pugema ja oma lauvärvi tõsiselt ümber hindama.

      Neil naistel on kaks iseloomulikku omadust, mis neid teistest selgelt eristavad: nemad näevad alati välja võimalikest parimad ning ilmuvad eranditult lagedale just siis, kui sina näed välja iseäranis niru. Minu naabrinaisel on veel üks lisaeelis, mille annab koduväljak: ta on prantslanna.

      Juliette on puhtatõuline Parisienne, üles kasvanud kuueteistkümnendas arrondissement’is. Populaarse ajakirja toimetaja, abielus samavõrd imekauni ja lohakalt elegantse Lucaga, kes sai pärast äriõpinguid töökoha unicef-is. Juliette kannab samsist küünarnukilappidega moekalt maitselagedaid sviitreid, mis on nii pehmest materjalist, et lausa kutsuvad end puudutama ega luba mingeid rasvarulle, mis rinnahoidja alumise serva alt välja punnitaksid. Enamgi veel – Juliette on talumatult ja kõigutamatult viisakas. Headel päevadel ma imetlen teda. Halval päeval soovin, et tema teele satuks lahtine kanalisatsiooniluuk.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEAYABgAAD/2wBDAAgGBgcGBQgHBwcJCQgKDBQNDAsLDBkSEw8UHRofHh0aHBwgJC4nICIsIxwcKD СКАЧАТЬ