Piknik Provence’is. Elizabeth Bard
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Piknik Provence’is - Elizabeth Bard страница 5
Название: Piknik Provence’is
Автор: Elizabeth Bard
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789985337479
isbn:
Et vedelikku võimalikult vähe kaasa tuleks, võta vahulusikas ja jaota sibulasegu võimalikult ühtlaselt üle kogu tainapinna laiali, servad kaasa arvatud (sibulakatte alt peaks kohati pisut paljast tainast paistma jääma). Sibulakatte pinnale moodusta anšoovistest rombimuster, rombid kaunista korrapäraselt paigutatud oliividega. Kata toidukilega ja lase 20 minutit tõmmata. Eemalda toidukile ja küpseta 12–15 minutit praeahjus, kuni tainaservad tõmbuvad kuldpruuniks, piilu ka katte alla. Küpsetusaja pikkus oleneb küpsetusplaadi suurusest ja taina paksusest.
Lõika ruudukesteks; serveeri soojalt või toatemperatuuril.
Suupistena 8 portsjonit
Nõuanne: kui sa ei taha tainast ise teha (minul oli pärmi ees päris suur hirm), võid taina asendada kvaliteetse valmis pitsapõhja või focaccia-tainaga ja küpsetada tootja juhtnööride järgi.
: 2 :
PEATÜKK
VIIMANE ESIMENE KOHTAMINE
Pariis on augustis otsekui ulmefilmi võtteplats – planeet, kus puudub vähimgi elu, välja arvatud väga rasedad naised ja hulkuvad kassid. Tsiviliseeritud maailm on puhkust veetmas, kõnnib Bretagne’i supelrannas, teksased üles kääritud ja suvine kašmiirkampsik seljas, või, nojah, Provence’is, valged linased püksid jalas ja kallid päikeseprillid ninal. Aprillikuust saadik, kui me uude usku pöördusime, olime Céreste’is käinud vaid ühelainsal korral ning jäänud niikauaks, et jõudsime esialgsed dokumendid korda ajada ja hooaja esimesi valge viljalihaga virsikuid maitsta – seega oli põhjust asjad kastidesse pakkida ja minna. Iga-aastane puhkusenädal Kreekas sai tühistatud niipea, kui kuulsin sünnituse eeldatavat kuupäeva: 21. august. Väike meelespea: järgmine kord võiks rasestuda puhkuse ajal, mitte puhkuse asemel.
Viimased kolm kuud olime kolimisplaani tasahiljukesi sõpradele ja pereliikmetele tutvustanud. Sellest on ikka abi, kui oma plaane teistele inimestele selgitada. See muudab kõik reaalseks. Teiste inimeste all pean ma muidugi silmas oma ema.
Ema võtsime käsile kohe pärast esmakordset majas käimist, ise vaimustusest alles hingetud. Valisin lähenemisnurga, mis tundus kõige paljulubavam: kodukaunistamise. „No nii,” ütlesin telefoni ja tõmbasin sügavalt hinge, „mis sa arvad, kui tuleksid Provence’i ja aitaksid mul sada seitsekümmend ruutmeetrit kahhelkive välja valida?” Vaikus. Lapsepõlvekodus ei ela ma juba viieteistkümnendast eluaastast peale ning vaevalt et see oli nüüd esimene jabur mõte, mida ema mu suust kaugekõne vormis kuulda sai. Ema laskis mul terve loo otsast lõpuni ära rääkida. Taas vaikus. „Ah et kü-ü-la,” sõnas ta viimaks, venitades selle sõna vahvalt eksootiliseks, otsekui Brigadoon või saatanakummardamine. „Ja mida sa seal külas tegema hakkad?” Hea küsimus! Mida hakkab sušiarmastajast, silmadega poodlejast, muuseume mööda uitlejast linnatüdruk, kes ei oska jalgrattaga sõita ega autot juhtida, seal puude keskel küll tegema? Enamik inimesi ei kitku kogu senist elu juurtega välja, põhjuseks vaid isevärki lugu luuletajast ja õnnetoovast aiast. Aga mina usun lugusid sama hardalt nagu teised inimesed religiooni või vabaturukapitalismi. Andsin endast parima, et väljendada mõtet, mis oli pigem vaistlik tunne. Tajusime siinsetes kivimüürides mingil moel oma tulevikku. Céreste oli vastus küsimusele, mida me olime, ise seda teadmatagi, endale juba tükimat aega esitanud.
Jutt läks liikvele, reageeringud paistsid jagunevat kahte enam-vähem võrdsesse leeri, kultuurilise kuuluvuse järgi. Prantslastest sõbrad vangutasid hämmeldunult pead: kuidas te saate töölt lihtsalt ära tulla? Te olete end juba sisse seadnud. Teised noogutasid imetlevalt. Nemadki mõtlesid maale kolida – siis, kui ükskord pensionile jäävad.
Mu ameeriklastest sõbrad ütlesid otse välja: kuus kuud, siis saab teil isu otsa.
Kui sünnituseni on jäänud üksainuke kuu, tundub argisest tormamisest eemaldunud aeg väga väärtuslik. Pikemalt mõtlemata käime Gwendaliga siin oma jälgi üle: külastame vanu lemmikpaiku, himustame tuttavaid maitseid. Terve Pariis on taas üksnes meie päralt, nii nagu see mull, milles möödusid meie esimesed koos elatud kuud, kui ma polnud veel õppinud prantsuse keeles rääkima, kui me ei saanud enne keskpäeva voodist välja ning kui iga tarte au citron ja näpuotsatäis fleur de sel’i tundus veel tõeline ilmaime. Täna õhtul oleme jäätisejahil.
Gwendal ja mina olime mõlemad üliõpilased, kui me Londonis ühel akadeemilisel konverentsil teineteisega trepil kokku põrkasime (okei, mina põrkasin temaga, ja seda pisut ettekavatsetult). Olin tähele pannud, et ta istub loengusaali keskel, selline noor ja tõsine mees, kes ei hakka ilma pealgi tagumisse ritta peitu pugema. Ta oli pikk, nägus ja haritlaslikult tõsine. Kasvu ja kohutava helesinise tuulejaki põhjal otsustades võinuks ta olla sakslane. Aga kandiline lõug, tumedad juuksed ja väikesed prillid olid puhtakujuline café crème.
Mõni kuu ja üks õndsalikult pooltoores biifsteek hiljem meelitas Gwendal mind oma tibatillukesse Pariisi-korterisse, ahvatiseks lubadus pakkuda kannuke tulikuuma münditeed. Tollal oli tema elukohta viiv Saint-Martini kanali äärne rada täis tahma ja grafitit, munakivisillutisega kaidel paistis aeg-ajalt mõni üksik koeraga jalutav papy. Kümme aastat hiljem on penskarid asendunud lapsekäru lükkavate hipsteritega, läbimurde künnisel stsenaristidega ja sellistel suveõhtutel nagu täna tervete hordide üliõpilastega, kes siin piknikku peavad, kaasas veinipudelid, baguette’id ja Franprix’st ostetud kahvaturoosad singiviilud. Grafitit näeb endiselt, aga nüüd on selle näol tegu pigem auahnete kunstnike loomingu ning šikkide uute galeriide ja boutique’ide agressiivse turundusvõttega.
Tolle esimese Pariisi-nädalavahetuse kohta on mul kõik viimseni meeles. Oli detsembri algus, hirmus külm ja niiske ilm, tänase sumeda augustiõhtu täielik vastand. Pariisi väike räpane saladus: siin on täpselt sama ilm mis Londonis. Aga paigad, kuhu varjuda – oo, aga paigad, kuhu varjuda!
Istusime uduseks tõmbunud akendega kohvikutes, kus lauad on nii pisikesed, et lihtsalt tuleb teineteisel käest kinni hoida. Kudrutasime Louvre’i eraldatumates nurgakestes. Gwendal viis mind vaatama üht näitust, mille teemaks oli surm, sealt ei puudunud ka väikeseks krimpsunud inimpead. Mõtlesin, et vastarmunult nõuab teatavat enesekindlust, et kaaslast niisugusele näitusele kutsuda, ja peale selle ka omajagu empaatiat, et mõista, kui suurt rõõmu ma sellisest asjast tunneksin.
Enamjaolt me aga sõime. Gwendal lipsas hommikul välja ja naasis kortsus vahapaberist kotikestega, milles olid chouquette’id – suhkruga üle puistatud tuuletaskud. Käisime söögikohtades, mis kuulusid kategooriasse „auk seina sees”, ja veetsime aega, ees maffé, maapähklivõiga paksendatud Lääne-Aafrika hautis, valgest pakkepaberist laudlina küünarnukkide all kortsu kiskumas.
Gwendaliga tuttavaks saades oli mul vägagi selge ettekujutus, milliseks mu elu peaks kujunema: olin alustanud magistriõpinguid kunstiajaloos, edasi pidid tulema doktoriõpe ja mingi unelmate töökoht, näiteks Pierpont Morgani raamatukogu peakuraatorina. Kõrvalekalleteks kuigi palju ruumi ei olnud. Gwendal oli minusuguse ülipürgija silmis otsekui vasturääkivuste kogum. Tal oli käeulatuses doktorikraad arvutiteaduses ning samal ajal töötas ta täiskohaga üleriigilises tele- ja raadioarhiivis, ent magas põrandale laotatud madratsil ja lipsu tal ka ei olnud. Ta oli nutikas ja palju lugenud, samas tajusin temas sisemist nohkarlikkust (pisut aega enne meie tutvumist oli ta hakanud stepptantsutunnis käima). Paistis, et ta on hea meelega valmis taluma minu veel veidramaid Ameerika neuroose: rahalise kindlustatuse, sotsiaalse seisundi ja lõppematu ülespoole liikumisega seotud kinnismõtteid.
Mõningaid СКАЧАТЬ