Piknik Provence’is. Elizabeth Bard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hakkagi saama. Mõni kuu pärast seda esimese jaanuari jutuajamist alustasin oma esimese raamatu kirjutamist … ja viskasin rasestumisvastased tabletid minema. Enne, kui hakata teist inimest looma, pean looma midagi iseendale.

      Kui ma viimaks rasestusin, võtsin silmapilk vastu otsuse mitte ainsatki rasedusteemalist raamatut lugeda. Ma tunnen ennast, loomupärane paranoilisus ei vaja tagantutsitamist. Lapseootel olles ei taha ma ette teada, mis toimuma hakkab. Tahan öösiti und saada.

      Algul mõtlesin, et teen seda nii, nagu tehakse Ameerikas. Tahtsin arsti, eelistatavalt uhke teaduskraadi ja mobiiltelefoniga, kuhu saaksin talle kas või keset ööd helistada. Kedagi, kes saadaks mind sünnitustuppa ja kelle alluvad läkitaksid lapse sünnipäevaks õnnitluskaardi. Andsin endast parima: iga kuu esimesel kuupäeval ilmusin kohusetundlikult haiglasse ning sain iga kord kuulda, et mu arst on kas suusapuhkusel või konverentsil või et tal ei ole ainsatki vaba vastuvõtuaega. Miks ma ei läinud selle asemel parem sage-femme’i, ämmaemanda juurde? Prantsusmaal on arstid nagu tehnilised töötajad. Ei räägi eriti midagi. Vaatavad analüüside vastuseid ja vangutavad pead. Just nagu automehaanikud, asuvad nad tegutsema alles siis, kui peab midagi ära remontima. Neil paaril korral, kui mul õnnestus arsti vastuvõtule pääseda, piirdus tohter kõõrdpilguga või jäi mind ainiti silmitsema, kahtlemata juureldes, mis põhjusel ma õigupoolest tulin. Prantsusmaal käiakse arsti juures siis, kui tervisel on midagi häda. Minul polnud midagi häda. Olin lihtviisiliselt rase.

      Mitte et elu poleks mind hoiatanud. Niipea, kui pulga peale pissitud, helistasin perekonnasõbrale, vanemale mehele, kes töötas Bretagne’is Belle-Île’i saarel perearstina. „Ma olen nüüd hästi ettevaatlik,” lubasin. „Tooli peale enam ei roni.”

      „Attention,” tõreles ta naljatamisi, „tu n’es pas malade.” Sa ei ole ju haige.

      Pärast sõnaahtrate tohtrite viis kuud kestnud vaikivaid noogutusi jõudsin arusaamisele, et kui soovin päriselt nõuandeid hemorroidide kohta või et keegi tunneks huvi, kuidas ma end tunnen, tuleb läheneda rasedusele à la française. Seega otsustasin end Süsteemi hoolde anda. Prantslased on süsteemide asjus väga tublid. Rongid käivad täpselt. Inimesel tarvitseb end vaid õigesse kohta paigutada ja oodata, et süsteem ta endasse imeks otsekui pneumaatilises torus vuhiseva kirja. Panin endale haiglas, kus mul oli plaanis sünnitada, ühe sage-femme’i juurde aja kinni. Sage-femme tähendab sõna-sõnalt „tark naine”, ja nüüd mõistan, miks. Ühtäkki paistis kogu protsess märksa inimlikum. Nad küsisid minult, kuidas ma magada saan ja mida ma söön, ning tõrelesid leebelt, kui olin ettenähtust rohkem kaalus juurde võtnud. Ma ei teadnud, kes neist ämmaemandatest mu sünnituse juurde satub; kõik nad sulandusid üheks manillakaantega kausta ja roosa vormiriietusega kindlustsisendavaks inimkujuks.

      Praegu, kui öeldud tärminini on jäänud kaks nädalat, lajatan külmkapi ukse kinni. Külmikus polnud kohe mitte kui midagi. Niisiis asusin jahtima punaste läätsede kotikest, mis sai minu meelest paar kuud tagasi kapisügavustesse surutud. Raua ja võitlusmoraali nimel tuli tahtmine valmistada külm läätsesalat krehvtise apelsini-ingveri-vinegretikastme, terve kuhja hakitud maitsetaimede ning valge viljalihaga virsiku viiludega. (Lillakasrohekad Puy läätsed, mis on Prantsusmaal tavalisemad kui punased läätsed, tundusid suvise salati jaoks lihtsalt liiga sünget värvi.) Pööranud pool kööki pahupidi, kusjuures selleks sai oma parema äranägemise vastaselt ka toolile ronitud, õnnestus punaste läätsede asemel lagedale tuua kollased poolitatud herned. Eks tuli siis nendega läbi ajada.

      Need poolitatud herned olid seal juba mõnda aega peidus püsinud – olen üsna kindel, et ostsin need pärast reisi Pugliasse, kus meile pakuti poolitatud hernestest valmistatud sooja püreed, millele oli piserdatud imelist pudelrohelist oliiviõli ja raputatud värskelt jahvatatud pipart. Endiselt külma salatit ihaldades proovisin herneid niimoodi keeta, et nad jääksid al dente ehk pisut krõmpsuks nagu läätsed, kuid poole tunni pärast, kui läätsed olnuks laitmatud, sai poolitatud hernestest kriitjas tärkliserohke mass. Ma ei tunnistanud end lööduks, vaid otsustasin, et keedan edasi ja muundan salati samasuguseks siidjaks püreeks, mida sai Itaalias nii himukalt söödud.

      Kui herned olid õrnpehmed ja vedelik peaaegu imendunud, võtsin välja elektrilised köögiriistad. Armastan väga oma kannmikserit – sarimõrvari mootorsaekiindumuse elegantsem variant. Apelsini-ingverikaste oli juba valmis tehtud, kallasin sisse. Retseptis ette nähtus oliiviõlikogus saab siit natuke särtsu juurde.

      Tulemuseks oli soe kuldne püree, milles oli just parasjagu tsitrusviljamaitset, et klassikalisest variandist pisut erineda. Röstisin mõne viilu pain Poilâne’i, määrisin hernepüreed peale ja hakkisin kõige peale veel värsket tilli. Tartine’idel jäi päikest napiks, seega panin kaunistuseks viilukese valgeihulist virsikut. Lõunasöök oli hõrgutav, aga sellega tuli rohkem vaeva näha, kui oleksin osanud arvata. Ja oligi lõunauinaku aeg käes.

      Üritan rööprähelda, teen pastis’iga küülikut ja pakin haiglakotti. Aniisimaitseline pastis on Provence’i universaalne aperitiiv, lõunapiirkonna sümbol, leebe meeldetuletus, mis elu meid ees ootab. Ausalt, minu meelest blokeerivad rasedusega kaasnevad hormoonid mõnevõrra võimet oma otsuse tagajärgi mõista. Lisaks veel see, et enne lapse tulekut on tarvis nii palju ära teha.

      Saan aru, et mõte küülikut süüa tekitab enamikus ameeriklastes soovi koju lipata ja lihavõttejänkut kallistada. Esimest korda Prantsusmaal olles võttis pisut aega, et lihapoe aknale seatud väikeste nülitud peadega harjuda, kuid aastatega sai küülikuhautisest ühepajatoit number üks – huvitavam kui kana, piisavalt peen ka pidulikumaks õhtusöögiks ja samas küllalt lihtne, nii et sobib ka argipäeva õhtusöögiks, kusjuures ülejäägi võib järgmise päeva lõunaks üles soojendada.

      Sel ajal kui küülik pruunistus, lõikasin imikuriietelt silte küljest. Silma hakkas häiriv asjaolu. Prantsusmaalt ostetud lasteasju ema saadetud Ameerika titeriietega kohakuti ladudes oli näha, et Ameerika rõivad on umbes paari tolli jagu laiemad – mitte pikemad, aga just laiemad – kui Prantsuse omad. Siin oleks ainest raamatuks „Prantsuse imikud ei lähe paksuks”.

      Beebiriiete erinevus oli üks paljudest asjadest, mida ma raseduse ajal tähele panin, iseäranis mis puudutas kaalu. Arstid ja ämmaemandad, nii nagu ka riiklikult üllitatud ametlik käsiraamat (otse loomulikult on olemas ka ametlik käsiraamat) soovitavad igal raseduskuul juurde võtta ühe kilo (tsipake rohkem kui kaks naela) – kokku siis kakskümmend kuni kakskümmend kaks naela. Algul, kui ma seda lugesin, mõtlesin, et tegu on trükiveaga. Kakskümmend kaks naela – see pole rasedus, vaid vistrik! Tõsi ta on, et prantslannad oskavad lapsi saada sama elegantselt nagu salli siduda: näilise kergusega, ilma et jõupingutused ja aastatepikkune kultuurimõjutus teravalt silma torkaksid. Prantslanna rasedusest saab tegelikult aru vaid pluusi all pungitava jalgpallisuuruse kõhukese järgi. Selja tagant ei paista vähimatki: endiselt kannavad nad kõrge kontsaga kingi ja nappi kampsikut või siis valget triikpluusi, mille juurde kuuluvad madala vöökohaga teksased ja imepuhtakesed baleriinad, mille kohalt paistavad paistetamist otsusekindlalt vältivad pahkluud.

      Nojah, tuleb kohe ära öelda, et mina ei ole prantslannalik haldjake. Pärit olen ma vintskest Vene talurahvatõust; mul on, nagu mu vanaema viisakalt väljenduks, „tublid tissid”, ja puusad on mõeldud selleks, et põllul kartulivagude vahel lapsi ilmale tuua. Ameerika rõivasuuruste süsteemi järgi olen number 10, igaks juhuks võib anda vihje, et ega suuremaid rõivaid Prantsuse boutique’idest ei leiagi. Seni aga (pean pöialt ja kõike muud) paistab, et olen rase prantsuse moodi. Ausalt, ma ei suuda ettegi kujutada, et võiksin veel rohkem juurde võtta. Niigi libistan iga päev sõrmedega üle kõhu ja otsin nuppu, kust saaks õhku välja lasta. Tassin kõhus nuumkalkuni mõõtu kandamit.

      Segasin küülikutükke, lisasin tubli sortsu pastis’i. Lõpetuseks panin СКАЧАТЬ