Auru juurde. Terry Pratchett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaikis hetke, nagu koguks auru järgmiseks mõtteks, siis aga lausus kuidagi ettevaatlikult: „Võiks lausa arvata, et see on neile sünniga kaasa antud!”

      „Ei saa öelda, et ma oleks üllatunud, Dick,” vastas Harry. „Klaksi omad räägivad sama juttu. See on imelik, aga tundub, et nad saavad igasugu mehhanismidest nagu iseenesest aru, nii et ole ettevaatlik – neile meeldib kõiki asju käigu pealt lahti võtta, et näha, mida need teevad. Aga paistab, et kui nad on aru saanud, kuidas see töötab, panevad nad kõik jälle kokku tagasi. Nad ei taha paha, neile meeldib lihtsalt parimatega koos nokitseda, ja kujutad ette, mõnikord teevad nad need asjad paremaks! Kuidas seda seletada? Aga mina teie asemel laseksin ühel teist kolmest Raudse Relsi all magada, et nad väga omaloomingut tegema ei hakkaks.”

      Järgmisel päeval äratas Niiske von Lipwigi õrnalt Crossly, kes ei olnud veel aru saanud, mis suhe tema isandal unega on, kuigi oma seisukoha selgekstegemiseks pööras Niiske teise külje ja ütles: „Mõm-mõm-oehmõm-oeh-mõm-minema!” Kolm minutit hiljem reageeris ta äratamisele samamoodi, seekord kordas ta sama lauset aina valjemini kolm korda, rõhuga viimasel sõnal.

      Seejärel – et olla täpne, siis viisteist minutit hiljem – kiskus Niiske von Lipwigi unenäojumala rüpest mitte just kõige õrnemalt välja tonksimine relvateravikuga, mis kuulus ühele Ankh-Morporki paleevalvuritest, liigist, mis Niiskele juba niigi eriti ei meeldinud, sest nad olid raskepärased ja juhmid. Tõsi, seda oli Niiske arvates ka suurem osa Linnavahtkonnast, kuid enamik vahtkondlastest olid juhmid loominguliselt ja humoorikalt ning seepärast olid nad palju huvitavamad. Nendega sai vähemalt rääkida ja nad segadusse ajada, paleevalvurid aga… noh, nemad oskasid ainult tonksida ja nad oskasid seda üsna hästi. Neile oli arukas tüli mitte tekitada, niisiis pani Niiske, kes oli täiesti kursis, kuidas need asjad käivad, end pahuralt riidesse ja läks valvurite järel paleesse, kus teda kahtlemata pidi ootama kohtumine isand Vetinariga.

      Patriits ei olnud ebaharilikul kombel mitte oma kirjutuslaua taga, vaid tegeles millegagi, mis toimus suurel poleeritud laual – see laud võttis enda alla poole Piklikkabinetist. Otse öeldes ta mängis. See tundus naeruväärne, kuid seda ei saanud salata: ta vaatas pingsalt mingit lelu, väikest vankrit või käru, mis oli paigutatud väikestele metallrööbastele ja sai neid mööda ilma igasuguse nähtava põhjuseta pidevalt ringiratast vuhiseda. Kui Niiske köhatas, ajas patriits end püsti ja ütles: „Aa, härra Lipwig. Nii kena, et te tulite… viimaks. Öelge, mida te sellest arvate?”

      Pisut segaduses Niiske vastas: „See näeb välja nagu laste mänguasi, härra patriits.”

      „Tegelikult on see suurepäraselt valmistatud mudel millestki palju suuremast ja ohtlikumast.” Isand Vetinari jätkas valjemalt, nagu ei räägiks mitte ainult Niiskega, vaid terve maailmaga: „Mõned ütlevad ehk, et mul oleks olnud lihtne seda ära hoida. Vaikne stiletilöök siin, veiniklaasi poetatud lisandid seal – ja paljud probleemid oleksid ühe hoobiga lahendatud. Nii-öelda teravaotsaline diplomaatia… muidugi kahju, kui seda peab kasutama, kuid seda on võimatu vaidlustada.

      Võib-olla ütleksid mõned, et ma ei pööranud toimuvale piisavalt tähelepanu, jätsin oma kohustused unarusse ning lasksin mürgil maailma ettekujutusse imbuda ja seda päästmatult muuta. Võib-olla oleksin ma pidanud midagi ette võtma, kui nägin, kuidas Quirmi Leonard sirgeldas oma pliiatsijoonise „Krahvinna Quatro Fromaggio tualetti tegemas” servale midagi väga selle mänguasja sarnast, kuid loomulikult lööksin ma ennem kildudeks kõige hinnalisema antiikvaasi, kui laseksin kõverdada juuksekarvagi sellel äärmiselt kasulikul ja auväärsel peal. Ma arvasin, et sellega läheb samuti kui tema lennumasinatega ja need jäävadki kõigest mänguasjadeks.

      Aga nüüd on asi jõudnud niikaugele. Leidureid ei saa usaldada: nad konstrueerivad millelegi mõtlemata, tulevikku arvestamata ja vastutustundetult täiesti kohutavaid asju, lihtsalt selle pärast, et armastavad seda teha, nii et ausalt öeldes laseksin ma nad parema meelega ketti panna, et nad ei saaks paha teha.”

      Nüüd tegi isand Vetinari pausi ja lisas siis: „Ja ma saaksingi seda silmapilk teha, härra Lipwig, kui need armetud olevused ainult nii neetult kasulikud ei oleks.”

      Ta ohkas ja Niiske muutus murelikuks. Niiske ei olnud kõrgeaulist patriitsi veel kunagi nii lööduna näinud, ta vaatas väikest vankrit, mis käis väikestel rööbastel ringiratast ja täitis saali denatureeritud piirituse lõhnaga. Vaatepilt oli kuidagi hüpnootiline, vähemalt isand Vetinarile.

      Kellegi käsi langes hääletult ja jubedusttekitavalt Niiske õlale. Ta pöördus kiiresti – ja tema ees oli Drumknott, kerge naeratus suul.

      „Mina soovitan teha nägu, et te ei kuulnud midagi, härra Lipwig,” sosistas ta. „Nii on kõige parem, kui tal on selline, ee… süngem hetk…” Drumknott jätkas sosinal: „See on muidugi suuresti seotud selle ristsõnaga. Te ju teate, kuidas ta sellesse suhtub. Mul on kavas toimetajale isiklikult kirjutada. Härra patriitsi meelest on ristsõna sujuv lahendamine tema võimete testiks. Kuid ristsõna peaks ju olema haarav ja hariv mõtteülesanne.”

      Drumknotti tavaliselt roosa nägu hakkas punetama ja ta lisas: „Igatahes olen ma kindel, et see ei peaks olema piinamisvahend, ja ma olen täiesti kindel ka selles, et sellist sõna nagu „džuulep” ei ole olemas. Õnneks taastub kõrgeauline patriits kohutavalt kiiresti, niisiis olen ma kindel, et kui te ootaksite, kuni ma kohvi teen, oleks ta jälle tema ise veel enne, kui te jõuate öelda „hukkamiskäsk”.”

      Tegelikult vahtis isand Vetinari tõesti seina veel ainult kaheksa minutit, siis tundus, et tal õnnestus end kokku võtta. Ta vaatas heatujuliselt Drumknotti ja noogutas vähem sõbralikult Niiskele, kes oli salamisi vaadanud kõigile nähtavalt laual vedelevat poolikut ristsõna.

      Niiske ütles reipalt, kuid parimate kavatsustega: „Kõrgeauline patriits, kindlasti te teate, et džuulep on harvakasutatav võõrsõna ja… Lihtsalt mõtlesin, tahtsin ainult abiks olla, härra patriits.”

      „Tean,” vastas isand Vetinari süngelt.

      „Ka ma saaksin veel kuidagi abiks olla, kõrgeauline patriits?” päris Niiske, mõistatades, kas ta oligi voodist välja tonksitud ainult lahendamata ristsõna pärast või mingi lelu imetlemiseks.

      Isand Vetinari vaatas Niisket hetke ülalt alla ja lausus siis jäiselt: „Kuna te otsustasite sel raskel ajal lõpuks siiski meiega ühineda, härra Lipwig, ütlen ma teile, et kunagi elas mees nimega Ned Simnel, kes valmistas viljakoristuseks mehhaanilise seadme, mis töötas salapärasel jõul. Võib-olla ongi praeguste probleemide juured just seal, kuid õnneks tema masin ei töötanud, vaid kippus hoopis lõhkema ja leekidesse lahvatama, niisiis maailma tasakaal säilis. Kuid loomulikult on nii, et mehed, kes juba kalduvad nokitsema, nokitsevad oma väikestes kuurides aina edasi! Ja mitte ainult seda. Nad leiavad ka naisterahvad, korralikud, mõistlikud naisterahvad, kes seletamatutel põhjustel nõustuvad nendega abielluma ja väikesi nokitsejaid juurde sigitama.

      Üks nendest sigitistest, eelmainitud Simneli võsuke, punnitas nähtavasti nokitseda isa kuuris ja tahtis ilmselt näha, kas tema oma lõputu uudishimuga suudaks saavutada seda, mis tema isal kahjuks saavutamata jäi. Ja nüüd on see noormees loonud masina, mis õgib puitu ja sütt, sülitab leeke, reostab taevast, ajades sellega kahtlemata hirmu nahka kõigile elusolenditele paljude miilide raadiuses, ning teeb lärmi nagu jumalad. Vähemalt nii ma olen kuulnud.

      Kõige tipuks leidis noorhärra Simnel tee meie hea sõbra Harry Kuninga juurde. Ja nähtavasti on neil kahel nüüd mõttes mingi ettevõtmine, mida nimetatakse vististi… raudteeks.”

      Vetinari vaikis ainult hetke ja jätkas siis: „Härra Lipwig, ma tunnen tuleviku survet ning praeguses maailmas tuleb see kas hävitada või selle isandaks saada. Mul on selliste asjade peale hea vaist, СКАЧАТЬ