Auru juurde. Terry Pratchett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ valati jälle täis ja ta lausus mõtlikult: „Aga see oli muidugi vanasti. Oleks praegu ka vanad ajad…”

      Natuke enne teise päeva lõppu õnnestus Simnelil ja tema poistel panna Raudne Relss aeglaselt ja sihikindlalt mööda Harry tööstushoovi üles seatud ringikujulist rada popsutama.

      Ja Harryle hakkas tahes-tahtmata silma, et masina välisilme oli muutunud ja see paistis nüüd kuidagi… siledam kui enne. Tegelikult oleks Harry tahtnud öelda lausa elegantne, kuigi viiekümnetonnist terasest kolakat on raske elegantseks nimetada, kuid jah, mõtles Harry, miks ka mitte? See poleks tohtinud ilus olla, kuid ta oli. Ta põrises, haises, urises ja suitses, kuid oli nii ilus.

      Dick ütles rõõmsalt: „Me ei kiirusta, härra Harry. Me peame tugeva tee maha panema, enne kui ta saab õieti kihutada, aga ta kasvab südame külge, on ju tõsi? Ja kui me oleme ta päris valmis eh’tanud ja järelvankrid ja muud sihukesed asjad taha pannud, ei suuda enam miski seda tüdrukut peatada.”

      Jälle „tüdruk”, mõtles Harry. See peaks tegelikult olema ju meessoost, aga miskipärast jäi see „tüdruk” talle külge nagu kleebitult.

      Ja siis tõmbus Harry niigi üsna kortsus kulm veel enam kortsu. Oli selge, et see noormees tunneb oma tööd, ja ta ütles, et see masin võib vedada inimesi ja kaupu… aga kes tahaks sellise suure kolksuva koletisega sõita?

      Teisest küljest haises hoov auru ja söe ja kuuma rasva järele – mehised, terved lõhnad… Jah, Harry annab neile poistele veel natuke aega. Võib-olla nädala. Süsi pole ju kallis ja ta ei maksa neile midagi. Harry Kuningas taipas, et on ebatavaliselt rõõmsas tujus. Jah, anname neile veel natuke aega. Ja see hais oli hea, mitte selline, millega tema ja Effie olid aastaid leppima pidanud. Igatahes, anname neile aega, aga neil peab ikkagi silma peal hoidma, et nad ennast lõdvaks ei laseks. Harry tõstis pilgu, üleval pilgutasid järelejätmatult klaksitornid ja Harry Kuningas nägi tulevikku.

*

      Tuul klaksitornide kohal puhus Naba poolt, jahedalt ja sihikindlalt, ning Adora Belle Kallike kujutas ette, et näeb siit tornist maailma servani välja. Ta hindas selliseid hetki. Need tuletasid talle meelde aega, kui ta oli väike, päris väike, ema riputas tema hälli torni tipu külge ja hakkas ise sõnumeid kodeerima, lastes tütrel mitmesaja jala kõrgusel maapinnast rõõmsalt laliseda. Tegelikult olid ema sõnutsi olnud Adora Belle esimesteks sõnadeks „ülekande lõpp”.

      Ja nüüd paistis udust selgesti Cori Celesti, mis sätendas nagu tohutu roheline jääpurikas. Adora Belle pingutas lauldes ülemise rõdu rullikuid. Ta oli kabinetist välja pääsenud, ta oli sellest nii kaugel kui võimalik ja see oli hea tunne. Tema tavaline töökoht paistis siia isegi kätte. Tegelikult paistsid siia kätte ilmselt kõigi töökohad, kuid praegu tegeles Adora Belle õrnade väikeste mehhanismidega ja nautis maailma, kus tal pruukis vaid sirutada käsi ja ta võis puudutada päikest, vähemalt piltlikult öeldes. Unelustele tegi lõpu üks selle torni härjapõlvlastest.

      „Ma tõin kakskümmend rullikut ja pudeliga kohvi – väga hügieeniline, ma puhastasin kruusi ise oma käega ära ka! Mina. Hämariku Seest Pimedus,” lõpetas härjapõlvlane uhkelt.

      Adora Belle vaatas ülalt alla nägu, mille armastamiseks läheks vaja tervet pataljoni meeleheitel emasid, kuid naeratas siiski ja ütles: „Tänan. Ma pean ütlema, et olendite kohta, kes on suurema osa elust koopas elanud, olete te siin väga hästi kohanenud. See on uskumatu, et te ei karda isegi kõrgust, see hämmastab mind kogu aeg. Ja aitäh veel kord, kohv on tõesti hea ja veel soe ka.”

      Hämariku Seest Pimedus kehitas õlgu, nii nagu ainult härjapõlvlased seda suudavad. Mulje oli umbes selline, nagu oleks kotitäis madusid tantsima hakanud.

      „Preilna ülemus, härjapõlvlastele kohanemine tuttav. Kui ei kohane, ei ela! Pealegi läheb siin kõik hästi, kõik kombes. Härjapõlvlased austavad! Ja kuidas härra Natuke Märjal läheb?”

      „Niiskel on kõik korras, kallis sõber, ja te kindlasti teate, et minu abikaasale ei meeldi see nimi, mille te talle panite. Ta arvab, et te narrite teda sihilikult.”

      „Kas te tahate, et me järgi jätaks?”

      „Ei-ei! See õpetab talle alandlikkust. Ma arvan, et selles osas peaks ta lausa ülikooli minema.”

      Härjapõlvlane muigas vandeseltslase moodi, ta nägi, et Adora Belle hoiab end tagasi, et mitte naerma hakata, nende pea kohal aga saatsid klaksid lakkamatult oma sõnumeid maailma.

      Adora Belle suutis klaksitorne vaadates peaaegu sõnumeid lugeda, kuigi selleks pidi olema väga-väga kiire. Härjapõlvlased olid aga veel kiiremad. Ja kes oleks arvanud, et nad eristavad nii hästi värve? Nüüd, mil pärast pimeduse saabumist kasutati uusi suuremaid ja värvilisi luuke, suutis enamik inimestest jälgijaid eristada väga selge ilmaga nelja-viit, võib-olla kuut värvi, aga kes oleks osanud ettegi kujutada, et äsja koopast välja tulnud härjapõlvlased suudavad üleloomulikult kombel teha vahet isegi punasel ja ruskel, kui enamikul inimestel pole aimugi, mis pagan see ruske täpselt on?

      Adora Belle vaatas korraks Hämariku Seest Pimeduse poole ja mõtles jälle kord sellele, et just tänu härjapõlvlastele on klaksiliiklus nüüd palju kiirem, täpsem ja sujuvam kui eales varem. Ja kuidas ta saaks neile tõhusama töö eest tasuda? Mõnikord ei viitsinud härjapõlvlased oma palka väljagi võtta. Neile meeldisid rotid ja rottidest polnud Ankh-Morporkis kunagi puudust, aga kuna Adora Belle oli tõepoolest ülemus16, tundis ta endal kohustust üritada neile väikestele nohikutele selgeks teha, et tegelikult on peale klaksisõnumite kodeerimise ja dekodeerimise maailmas ka palju teisi asju. Sellele mõeldes ta peaaegu judistas ennast. Härjapõlvlased armastasid tööd aktiivselt ja kinnismõtteliselt. Kui võimalik, töötasid nad päevad ja ööd läbi.

      Adora Belle teadis, et kuna tema uksel oli silt „Ülemus”, peaks ta teoreetiliselt hoolitsema nende heaolu eest, kuid härjapõlvlasi endid nende heaolu ei huvitanud. Nemad tahtsid ainult kodeerida ja dekodeerida ning tegid pausi ainult siis, kui trollitädi tuli rotikäruga. Tõepoolest! Neile meeldis nende töö ja nad lausa elasid selles. Kui palju on ülemusi, kes peavad ringi käima ja töötajaid käskima, et nad lõpuks töötamise lõpetaksid ja koju läheksid? Aga härjapõlvlased ei läinud ka siis koju, nad tahtsid jääda klaksitorni ning öistel tundidel mujal olevate härjapõlvlastega klaksi teel lobiseda. Paistis, et parema meelega nad lobisevad kui söövad, ja nad isegi magasid tornis, vedasid väikesed õlekotid üles juhuks, kui loodus sunnib nad korraks tukastama.

      Adora Belle oli nende eestkostjatele peale käinud, et loodaks fond selleks ajaks, kui härjapõlvlastel ja nende lastel peaks tulema soov ühiskonnas kõrgemale liikuda. Niisiis olid vaid õige natuke pärast seda, kui Ankh-Morporki kõrgseltskonnale esitleti suurejooneliselt Seene Pisarate imepärast muusikalist annet, härjapõlvlastest saanud inimesed, kummalised inimesed, kuid ikkagi inimesed. Loomulikult haisesid nad endiselt, aga ega kõike korraga ei saagi.

      Kõik uudne levib Ankh-Morporkis nagu mõni piinlik haigus – nii mõtles söör Harry Kuningas järgmisel hommikul, kui vaatas tööstushoovi, mille väravate ja aia tagant piilus oletusi sumisev rahvas. Harry tundis oma kaaslinlasi läbi ja lõhki, nagu öeldakse, nad olid uudsuse ja eksootika rõõmsad orjad, suurte silmadega vahtijad. Terve rahvahulk pööras nagu üks mees pead, et jälgida Raudset Relssi, nad olid nagu kuldnokaparv ja kogu selle aja tšuhhitas Raudne Relss edasi ning Dick lehvitas veduri platvormilt, õhk aga oli täis tahma ja lõhnu. Ja ikkagi, mõtles Harry, on see täielik heakskiit. Keegi ei protesteerinud, keegi ei kartnud. Kuigi nende ees oli teadmata kust tulnud koletis. Nende sekka oli ilmunud tuldpurskav lohe, kes ajas välja suitsu ja söepuru, aga nemad tõstsid oma lapsed üles, et need paremini näeksid, ja lehvitasid sellele.

      Mis СКАЧАТЬ