Auru juurde. Terry Pratchett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ läheb see üle, see läks alati üle, ja tõeline abieluharmoonia voolab jälle majas oma harjunud kohale. Kuid ikkagi hulkus söör Harry terve pärastlõuna oma valdustes nagu vana lõvi. „Sitakuningas”, nojah, seda küll, aga tänu temale olid linnatänavad puhtad, igatahes palju puhtamad kui enne Harry Kuninga dünastia tulekut. Ringi uidates mõtiskles ta, et tema töö põhineb kõigil neil jälkustel, millele inimesed ei taha mõelda ja mille nad tahavad selja või tagumiku taha jätta. Seepärast ei olnud ühiskonna kõige kõrgema laua ääres talle kohta. Muidugi oli ta rüütliks löödud, ta oli söör Harry, aga ta teadis, et Effie oleks tahtnud kogu selle räpase äri unustada.

      „Sa oled ju rikas nagu Kreosoot,” ütles Effie. „Kas sa ei leia siis mingit muud tegevusala – teeksid midagi sellist, mida inimesed tahavad, mitte sellist, mida neil vaja on?”

      Üldiselt ei olnud Harry filosoofias kuigi kõva käsi. Ta oli oma saavutuste üle uhke, kuid mingi tilluke osa temast oli Effiega ühel meelel ja uskus, et tema jaoks on olemas midagi enamat kui puhta laga7 tagaajamine ja hoolitsemine, et linna reoveemahutid üle ei ajaks. Keegi pidi loomulikult ka selle eest hoolitsema – ja juba palju aastaid ei teinud Harry seda ju ise, ta maksis mustusevedajatele, äkituukritele ja nüüd ka tervele härjapõlvlaste armeele, kes musta töö ära tegid. Kuid ikkagi tundus talle, et nüüd oleks tal vaja ametit, mis oleks mehine, kuid poleks põlastusväärne.

      Äraolevalt laskis ta lahti oma viimase juristi, päkapiku, kes oli jäänud vahele, väikesed räpased sõrmed firma kassas, ja tal õnnestus seda teha, ilma et ta oleks seda väikest raipenahka isegi trepist alla visanud.

      Tavatult masenduses Harry jätkas ringiluusimist, üritades närve rahustada. Oma tööstushoovi servale jõudes nuhutas ta õhku, niipalju kui julges. Tuul oli Naba poolt, Harry pööras näo sellele vastu ja tabas mingi hullutava lõhna: mehise lõhna, sihikindla lõhna, lõhna, mis tahtis ta maailma viia, ja see lõhn oli paljutõotav.

      Niiske von Lipwigi ja Adora Belle Kallikese suhe oli kindel ja rõõmus, väga tõenäoliselt seetõttu, et nad olid teineteisest sageli kaua eemal, kuna Adora Belle oli täielikult hõivatud Suure Toru juhtimisest, Niiske aga tegeles Kuningliku Pangaga, Postiteenistusega ja Mündikojaga. Hoolimata sellest, mida arvas isand Vetinari, tegi Niiske neis asutustes siiski tõelist tööd, milleks oli vähemalt tema enda arvates kõigi nimetatud asutuste tööshoidmine. Kõik toimis, tegelikult toimis kõik lausa väga hästi, aga Niiske meelest toimis kõik tänu sellele, et teda oli Pangas või Mündikojas või Postimajas alati näha, tema oligi Pank, Postiteenistus ja Mündikoda.

      Ta vestles töötajatega tühjast-tähjast, rääkis nende tööst, küsis, kuidas läheb nende abikaasadel, kuna ta oli meelde jätnud vestluskaaslase kõigi perekonnaliikmete nimed. See oli anne, imeline anne, ja see andis suurepäraseid tulemusi. Kui sa kõigi oma töötajate vastu huvi tunned, tunnevad nemad huvi oma töö vastu, ja nõnda oli eluliselt tähtis, et ta oleks alati kohal ja hoiaks võluväe voolamas.

      Mis puutub Adora Bellesse, siis temal olid klaksid juba veres, see oli tema pärand – ja häda kõigile, kes ei lasknud tal neile pühenduda8, isegi kui seda takistas tema abikaasa.

      Miskipärast toimis süsteem sama hästi kui nemad ise ja nii võisid nad palgale võtta ülemteener Crossly ja ka proua Crossly9. Nende majas Kaljase avenüül oli ka aednik, kes paistis kuuluvat maja juurde. Krõbe10 oli ka üsna lahtiste kätega ja üpris jutukas, kuigi Niiske ei saanud ühestki tema sõnast aru. Ta oli pärit kuskilt maakohast ja kasutas sõnavara, mis teoreetiliselt oli pärit morporki keelest, kuid kus tegelikult oli palju õlgi ja sõnnikut ning igas jutuajamises pidi kõvasti tööd tegema silp „ööh”. Ta valmistas aia serval seisvas hütis siidrit, kasutades eelmise omaniku hoolikalt hellitatud õunapuude vilju. Lisaks pesi ta endastmõistetavalt aknaid ning tegi oma üüratu suure tööriistakasti abiga, mis oli täis kõikvõimalikke haamreid, saage, puure, kruvikeerajaid ja peitleid, naelakotte ja teisi esemeid, mida Niiske ei tundnud ega tahtnudki tundma õppida, Niiske elu lihtsaks, kusjuures Krõbe ise sai võimalik et kõige rikkamaks töömeheks ümbruskonnas.

      Niiske von Lipwig oli kunagi ka ise rasket tööd teinud ja ta ei näinud sellel mingit tulevikku, kuid seda vaadata võis ta tundide kaupa, muidugi tingimusel, et seda teeb keegi teine ja oli selge, et teistele see meeldib, niisiis kehitas ta õlgu ja rõõmustas, et Krõbe on rõõmuga töömees, tema aga ei pea tõstma midagi joogiklaasist raskemat. Tema töö oli ju nähtamatu ja põhines sõnadel, mis õnneks pole kuigi rasked ja mida pole vaja õlitada. Tema sulikarjääri ajal olid sõnad teda hästi teeninud ja nüüd oli Niiske üsna rahul, et sai neid ühiskonna hüvanguks rakendada.

      Pankuril ja sulil on vahe, tõepoolest on, ja kuigi see on väga-väga tilluke, tundis Niiske vajadust rõhutada, et see on siiski olemas, pealegi hoidis isand Vetinari tal kogu aeg silma peal.

      Niisiis olid kõik rahul ning Niiske läks igal hommikul tööle väga puhaste riiete ja väga puhta südametunnistusega.

      Kui ta oli end oma isiklikus vannitoas11 pesnud ja juba mainitud puhtad riided selga pannud, läks Niiske vaatama oma naist, harjutades teel sinna naeratust ja üritades lustakas välja näha. Adora Bellet ei võinud kunagi teada12, mõnikord oli ta üsna terav. Ta juhtis nüüd ju ikkagi tervet klaksisüsteemi.

      Lisaks meeldisid talle härjapõlvlased ja just selle pärast elasidki mõned härjapõlvlased maja seina vahel ja teised katusel. Nad haisesid, kuid nende hais polnudki nii väga hull, kui esimesest jahmatusest üle said. Plussiks oli aga see, et härjapõlvlased olid võtnud klaksid oma kõhna ja sitkesse südamesse, viimane kui üks neist. Rattad ja kangid lummasid neid. Niiske teadis, et tavaliselt redutavad härjapõlvlased koobastes ja ebatervislikes kohtades, millest inimesed ei hooli, kuid nüüd, mil neid koheldi ühtäkki nagu inimesi, olid nad avastanud, et nende elemendiks on hoopis taevas. Nad ronisid klaksitorni kiiremini, kui ükski inimene suudaks joosta, ning klakside lõgisev, kolisev ja pidevalt usinalt töötav masinavärk oli nad täielikult endasse haaranud.

      Pärast kõigest mõnda linnas veedetud kuud olid härjapõlvlased klaksisüsteemi tõhusust Sto tasandikul kolmekordistanud. Nad olid pimeduse olendid, kuid nende valgustaju oli tähelepanuväärne. Katusel oli härjapõlvlasi terve pahakond13, aga kui sa tahtsid, et klaksid lendaksid kiiresti, ei kasutanud sa seda sõna valjusti. Muinasjuturaamatute paharetid olid lõpuks leidnud oma koha ühiskonnas. Selleks oli vaja ainult tehnoloogiat.

*

      Kui Dick Simnel söör Harry Kuninga tööstushoovile astus, polnud tal aimugi, kuidas peene rahvaga rääkida. Tal õnnestus siiski pääseda mööda eesruumist, kus inimesed olid üsna sapised ja paistsid arvavat, et nende kohus on kindlustada, et söör Harry Kuninga juurde ei pääseks ilmaski mitte keegi, eriti aga võidunud olekuga noormehed, kellel on hõõguv pilk ja kes pingutavad kõigest väest, et näha auväärsed välja oma äärmiselt vanades riietes, mis vajaksid väravavalvurite arvates natuke kohendamist, võib-olla näiteks lõkkes. Kuid Dick oli sihikindel nagu herilane ja terane nagu habemenuga, niisiis laekus ta lõpuks härda palujana hiiglasuure mehe kirjutuslaua ette.

      Punase näoga ja kannatamatu Harry vaatas üle laua ja ütles talle: „Poiss, aeg on raha ja minul on palju tegemist. Sa ütlesid sekretär Nancyle, et sul on miskit, mis võiks mulle meeldida. Jäta nüüd see nihelemine ja vaata mulle otsa. Kui sa oled järjekordne õnneotsija, kes tahab mind lohku tõmmata, siis lendad sa sellest Kuramuse14 trepist alla, enne kui arugi saad.”

      Dick vaatas Harryle hetke sõnagi lausumata otsa СКАЧАТЬ