Üksik hunt. Anders Breiviku ja teiste massimõrvarite mõistatus. Unni Turrettini

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ huvitatud ja levitaks seda infot ka teistele. Veresaun oli Breiviki „turundusplaan” oma visioonile, suurima kaaluga reklaam, mis talle pähe turgatas, täpselt nagu pommitamised Kaczynski ja McVeigh’ puhul.

      Ikka veel Oslos, märkas Breivik, et rahad on otsakorral. Ta otsustas maha müüa oma armsa Breitling Crosswindi kella ja Montblanc Meisterstücki pastapliiatsi ühes teiste luksusesemetega, et operatsiooni eelarvet kindlustada. Ta müüs Crosswindi 1800 ja pastapliiatsi 200 euro eest, nii jäi talle panka 3750 eurot, sama summa sularahas ja auto, mille ta hindas 4500 peale. Montblanc oli pastapliiats, mille Breivik oli ostnud 2002. aastal Libeeriast naastes ja mis oli tollal justkui sümbol edukast ärimehest, kelleks ta lootis saada.

      Vaikne, eraldatud paik

      2010. aastal hakkas Breivik otsima endale eraldatud pelgupaika Rootsis, võrdlemisi Oslo lähedal. Sama aasta juulis võttis ta ühendust mitme kinnisvaramaakleriga, selgitades, et kirjutab aktsiatesse investeerimise raamatut ja vajab selleks vaikset, eraldatud paika. Maaklerid vastasid tema viisakalt ja sõnaosavalt kirjutatud meilidele ja päringutele, kuid Breivik muutis meelt ja otsustas Norrasse jääda.

      Alles 2011. aasta kevadel allkirjastas ta lepingu, et üürida farmi Åmoti-nimelises väikelinnas. Miks ta viivitas? Võib-olla soovis ta eelnevalt rohkem vahendeid varuda või raha kokku hoida, ehk lükkas aga lihtsalt paratamatut edasi.

      Kuna aeg surus peale, kolis Breivik ema kodus hoiustatud vahendid uude elupaika ja sugugi mitte liiga vara. Valduse otsimine võttis kauem aega, kui algselt plaanitud, mis on kummaline, arvestades, kui hästi organiseeritud ta oli. Võib-olla püüdis ta viimasel hetkel alateadlikult oma kavatsusi saboteerida. Lõppude lõpuks ei paku tegelik tapatöö üksikutele huntidele alati naudingut, see on, nagu nad ise väidavad, kaasnev kahju. Kuid ideoloogia sai temast siiski võitu ja mees jätkas oma plaaniga.

      Norra seadus nõuab, et igaüks, kes üürib talumaad, peab seda avaliku korra kohaselt harima. Breivik võis kasutada spetsiaalset ja kohustuslikku farmi ID-koodi, et riiklikult varustajalt suurel hulgal väetist tellida. Tema tellimuse põhjendus oli kümme lehekülge pikk ja selles oli eesmärgina nimetatud suhkrupeedi tootmise katsetamine. Kui jälgida Breiviki kinnisideelikku planeerimist ning üritada talle pähe pääseda ja mõtteid lugeda, jääb üle vaid ette kujutada, mida see nutikas ja keskendunud noor mees oleks võinud saavutada, kui ta poleks olnud sedavõrd meelesõge.

      Piiratud aja ja kasinate ressurssidega jäi enesevaatluseks vähe võimalusi, Breivik oli ise endale niisuguse olukorra tekitanud. Nüüd vaatas ta üle nimekirja esemetest, mida ta missiooni edukaks läbiviimiseks endiselt vajas, ja summad, mida nende ostuks tuli välja käia

      1. Kile − 30 eurot.

      2. Alumiinumist/puidust ramp masina peale- ja mahalaadimiseks − 30 eurot.

      3. Väetis, suur 500 kg kott: 1 x CAN, 1 x N34, 1 x 0-5-17 (näitamiseks), korrata paari nädala tagant − 2000 eurot.

      4. Betoonisegisti, rentida või osta − 100 eurot.

      5. Etanool 96 %, 6 liitrit − 30 eurot.

      6. Sinine politsei LED-vilkur ühele masinale − 150 eurot.

      7. Pritsmekindel näomask − 30 eurot.

      8. Käsikahveltõstuk 600 kg kottide jaoks − 200 eurot.

      9. Plastmassist alus 600 kg kottide jaoks (kasutada eelnimetatuga) − 200 eurot.

      10. Külmik − 100 eurot.

      11. Sügavkülm − 100 eurot.

      12. Tõmbekapp − 1000 eurot (pole veel kindel).

      13. Mikropallid, 20 kg. Glock 17 − 700 eurot.

      14. Lisalaskemoon − 1000 eurot.

      15. Dunnage õhkpadjad koorma ohutuks transpordiks, ostetud eBayst − 100 eurot.

      16. Rihmad/võrk suure koorma kinnituseks, toestuseks võib kasutada kruvidega alumiinium/metall-profiile.

      Kemikaalid osutusid põrgulikuks seguks, suuresti selliseks, nagu McVeigh kasutas, ning on hirmutav, kuivõrd lihtsalt neid peaaegu igalt põllumajanduskaupade hulgimüüjalt kätte võis saada. Breivik tundis kindlasti muret, miks niisuguste ohtlike koostisosade tellimine kelleski küsimusi ei äratanud − säärased kemikaalid ühes süütamiseks vajaliku tehnikaga peaksid ju mingil hetkel silma jääma. „Kui ma keeraksin asja vussi ja saaksin märgi külge,” kirjutas ta, „tõkestatakse mind enne, kui jõuan oma operatsiooni lõpule viia.”

      2011. aasta 11. juulil pidi Breivik kandma krediitkaardile 2000 eurot, et rentida Aviselt teine masin. Neid autosid kavatses ta kasutada 22. juuli surmaval rünnakupäeval. Ta ostis ka „palju peenemaitselist toitu ja maiustusi”, et oma „patareisid laadida” ja moraali tõsta. Teda ootas ees riskantsemate kemikaalide segamine, mille jaoks oli vaja kanda kaitseülikonda. Nagu kombeks, jõi ta Red Bulli ja neelas alla peotäie EKA segu (kombinatsioon efedriinist, kofeiinist ja aspiriinist), et premeerida end keeruliste ülesannete eest ja saada lisaenergiat.

      Seni oli kattevari toiminud. Farmer, kes tegutses kõrvalmaadel, kirjeldas Breivikit hiljem linnamehe-tüübina, kes ei paistnud õigest talupidamisest midagi jagavat. Veelgi enam, naabri arvates oli küllap kummaline, et see noor mees, kes kandis uhkeid riideid, oli kõik aknad kinni katnud, ent kahtlustused ei jõudnud kaugemale. Üsna lähedal asuva baari omanik, kes töötas kunagi Oslo lennujaamas kehakeelejälgijana, teatas hiljem politseile, et selle noore mehe juures, kes tellis tema asutuses vahetevahel mõne joogi, polnud midagi ebatavalist.

      Talus elades viibis Breivik täielikus eraldatuses, töötas manifesti ja pommi kallal ning vaatas aeg-ajalt televiisorit. Kuigi ta oli tegutsenud võimalikult varjatult, murdis ta korraks rutiinist välja, et külastada oma kolme parimat lapsepõlvesõpra.

      2011. aasta 30. juunil seisis tema logis: „Olen vist oma sotsiaalvõrgustiku säilitamise suhtes hooletu olnud. Täieliku isolatsiooni valimine ja ebasotsiaalne käitumine oleks minu tegusid arvatavasti paremini salajas hoidnud, kuid täielik isolatsioon ja ebasotsiaalne käitumine võivad ka kogu eesmärgi nurjata, kui kaotad lõpuks armastuse inimeste vastu, keda oled vandunud kaitsta. Sest milleks õnnistada oma lähedasi armastuse suure kingiga, kui igaüks sind vihkab?”

      Logist ei selgu, kas Breivik ka tegelikult oma sõpradega mingil määral koos aega veetis, kuid ta tundis sellegipoolest muret, et võib näida kahtlane, kui neid ei külasta. Ehk soovis ta isegi põgusa üksindushetke ajel nendega hüvasti jätta. Sõprade silmis näis see arvatavasti elujärje parandamisena, kui mees kolis ema juurest tallu ja vabanes sõjateemaliste arvutimängude maaniast.

      Breivik väitis, et on selle semudekamba „liim, sotsiaalne administraator”, kuid mehe eemalviibimise jooksul oli üks liige ilmutanud märke tema asemele tõusmisest. Kas ta ka päriselt selle väikese kamba metafooriline liim oli, on ebaselge. Breiviki nartsissistlikud mõtted tundusid missiooni lähenedes üha süvenevat, justkui oleks ta end üles kehutanud, et ettevalmistuse viimastest päevadest läbi spurtida. Kui ta kavatses oma plaanid teoks teha, oli vaja neid enda jaoks õigustada. Lühidalt öeldes pidi ta end veenma, et on päästja. Viimased kaks-kolm kuud enne massimõrva arvas ta, kasutades taas armastatud mängude keelt, et on kolmekümneprotsendiline võimalus, kas temast teatatakse jälituse kestel riikliku luureagentuuri ametnikele.

      Kas ta peatus hetkekski, et mõelda tapatalgutele, mille sooritamist ta nii meeleheitlikult ihkas? Siin, tema enda sõnadega, mis kirja pandud 2011. aasta kevadel, selgitab Breivik, mida ta teod võivad tähendada süütutele inimestele, kelle elu satub ohtu, kui teda ei takistata.

      „Selle СКАЧАТЬ