Üksik hunt. Anders Breiviku ja teiste massimõrvarite mõistatus. Unni Turrettini

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kadunuks. Hävitustöö oli veelgi kohutavam laste päevahoiukeskuses, mis jäi otse mobiilipommi kohale. Põrandad lömastasid nende alla jäänuid ja tekitasid hävituse ahelreaktsiooni. Päästetöötajad kiirustasid sündmuspaigale otsekohe, kasutades pealtkuulamisseadeid, et ellujäänuid otsida, spetsialistid ja vabatahtlikud kaevasid rusudes, et aidata haavatuid ja tuua välja hukkunud.

      Üks kahekümneaastane naine lebas veritsedes kolmekümne sentimeetri sügavuses vees. Ta oli kaotanud ema ja kaks last ning tema jalg oli viis tundi betoonihunniku all kinni. Tohutu rasket kuhja ei olnud võimalik liigutada, nii jäi päästemeeskonna ainsaks lootuseks amputeerida naise jalg vähimagi tuimastuseta, mis võis ohvri ohtlikusse koomasse viia. Pärast operatsiooni lohistati naine viimaks rusudest välja ja viidi haiglasse, nii elu kui keha kildudeks purunenud.

      McVeigh’ vägivaldsus andis terrorismile uue näo – tegemist polnud järjekordse hullu mõrvariga igas politseiraportis, või etteaimatavaga. Oma krimiblogis (www.crimelibrary.com) võttis Ted Ottley kokku üha kasvavad ohud, mida McVeigh’ kuriteod esindasid. „Riigisisene terrorism saabus kättemaksuna ja terroristiks osutus naabripoiss. Ise sõitis ta tapatalgutest hoopis eemale – mööda I35 maanteed.”

      Riigisisene terrorism on kinnitanud kanda päevil, mil me ei tea, millal ja kus järgmine mõrvar ründab – teame vaid seda, et ta nii teeb. Bostonis oli piirkonda juba kaks korda pommide suhtes läbi otsitud, viimane operatsioon leidis aset vaid tund enne plahvatusi. Piirkonnas valitses niivõrd muretu õhkkond, et kõik, kaasa arvatud tapjad, said rahumeeli kotte sisse ja välja tassida.

      Ühes uudisega pommitamisest levis ka uskumatus. „Tundsin, nagu mu südamest oleks kuul läbi lennanud,” rääkis Džohhari endine maadlustreener Peter Payack poisist Rolling Stone’i ajakirjale. „Mõelda, et laps, kellele olime mentoriks ja keda armastasime nagu oma poega, on vastutav kogu selle surma eest. See on rohkem kui šokeeriv. See on nagu teine reaalsus.” Ja hiljem: „On lapsi, kelleni me ei jõua ja kes jäävad lihtsalt kahe silma vahele, kuid see kutt kulges sujuvalt nagu piljardikuul. Ei mingeid mõrasid.”

      Kuid mõrasid jagus, need polnud lihtsalt nähtavad. Pinna all piinles Džohhar oma pere täitumata unistuste pärast ja nagu teistegi üksikute huntide puhul, moondus tema piinadest surmav raev, mis otsis väljundit ja tulipunkti. Lõplik eesmärk, mille Džohhar enese jaoks avastas, oli radikaalne islam.

      Eesmärgipärane tapmine oli ka McVeigh’ mantra. Pommitamise päeval kandis ta enese sõnul oma lemmikut T-särki, rinnal pilt Abraham Lincolnist ja sõnad „sic semper tyrannis” − John Wilkes Booth hüüdis nii, enne kui Lincolni tulistas. Seega alati türannideni. Kogu väide kõlab sedasi: „Seega alati hävitan ma türannide elu.”

      Särgi seljal ilmestas nimetatud lauset puu, mille okstelt tilgub verd: „Vabaduse puud tuleb aeg-ajalt patriootide ja türannide verega kasta.” Seda tsitaati, mis pärineb Thomas Jeffersoni 1787. aastal saadetud kirjast William Smithile seoses Ameerika revolutsiooni järgse ülestõusuga Massachusettsis, on tihtilugu kontekstist välja rebitud. Ülejäänud kirjas seisab, et me peaksime teataval määral vägivallaga leppima, et vabadus säiliks, kuid selle eesmärgiks pole vägivallale õhutada. Siiski kasutasid nii McVeigh kui ka Breivik seda tsitaati oma tegude selgituseks. Jefferson poleks ealeski osanud arvata, et tema ilukõnelist väljendit võidakse kasutada Oklahoma ja Norra veresaunade õigustusena.

      Valitsuse tapmine

      Kui 2011. aasta 22. juulil uudiseid kuulsin, sõitsin parasjagu meie Šveitsi mägimajakesse, pisipoeg ja tütar autos. Sõbranna helistas ja rääkis mulle tapatööst, hääl teisel pool toru hingeldav ja paaniline.

      Panin sedamaid raadio käima. Pomm valitsusehoones. Saarel viibivate noorte tulistamine, kellest paljud hüppasid jäisesse vette, ent kas uppusid või said kuuli.

      Halvatud šokist ja uskumatusest, tundus kõik veelgi suurem löök, kui sain teada, et terrorist oli norralane, üks meie seast. Kuidas sai minu sünnimaal midagi sellist juhtuda?

      Peagi teadis üksikasju kogu maailm, ent ometi pole keegi vastanud küsimusele, mille tol päeval endale esitasin.

      Suvine pärastlõuna Lõuna-Norras oli vihmane ja külm. Tolle päevani oli selle riigi ainus ennustamatu tegur ilm. Anders Breivik oli riietunud selleks puhuks turvamehe vormi − käik, mis oli mõeldud tähelepanu hajutama. Ta parkis mikrobussi justiitsministeeriumi hoone ette, eirates parkimiskeeldu. Kohalikuna teadis Breivik hästi, et Norra ühiskonna inimesed kõnnivad praktiliselt unes ringi, kodanikud elavad oma igapäevaelu justkui uimas. Värava valvamisele ei pööraks keegi tähelepanu. Tal oleks oma plaane hulga keerulisem ellu viia enamikus teistes riikides, kus turvateenistuse eesmärk on pöörata tähelepanu ja tegutseda nõuetekohaselt, aga siin, kus isegi kuningas ja peaminister on avalikkusele ligipääsetavad, ei reageerinud keegi piisavalt kiiresti, et elimineerida masin, mis poleks pidanud seal olema.

      Parkimiskoht, mida Breivik tahtis, oli hõivatud. Ta oli kavatsenud parkida oma valge Volkswagen Crafteri sedasi, et plahvatus hävitaks tugikonstruktsioonid ja kogu hoone variseks kokku nagu McVeigh’ pommi tagajärjel Oklahoma Citys. Ärritunult parkis ta järgmisele vabale kohale.

      Riigipüha tõttu polnud hoone hästi valvatud. Hõbehall Fiat ootas Hammersborgi väljakul ja Breivik kiirustas sinnapoole, eemale sellest, mida teadis peagi juhtuvat.

      Kell 15.25 samal pärastlõunal plahvatas Volkswagen peaministri büroo vahetus läheduses. Vallandus kaos, telefoniliinid olid umbes. Norra polnud harjunud selliste mõõtmetega katastroofidega tegelema. Pealtnägijatel õnnestus teise auto number üles tähendada, kuid kogu segaduse keskel ei suutnud politsei piisavalt kiiresti tegutseda ja Breivikil läks korda linnast põgeneda.

      Uudis pommitamisest jõudis ka Utøyale umbes nelikümmend kilomeetrit Oslost loodes, kus peamajja kogunesid Tööpartei noorte suvelaagris osalejad.

      Umbes 16.45 saabus Breivik kaile, et sõita praamiga oma järgmise sihtmärgi, Utøya ja sinna kogunenud noorte juurde.

      Jätkuvalt vormiriietuses, isikut tõendav dokument kaelas rippumas, püstol ja poolautomaat kaasas, tutvustas ta end oma ohvritele luureteenistuse agendi Martin Nilsenina ja palus neil aidata musta kohvrit praamile tassida. Usaldusest politsei vastu ja teadmatusest, et kohver oli täis relvi ja laskemoona, nõustuti.

      Kell 17.18 saabus Breivik Utøyale. Neli minutit hiljem hakkas ta tulistama.

      Kui tol reede õhtul viimaks magama läksin, oli teatatud kümne inimese hukkumisest Utøyal ja Oslo pommitamise ohvrite arvu polnud veel kinnitatud. Kui järgmisel hommikul ärkasin ja esimese asjana uudised käima panin, räägiti kaheksakümne nelja inimese surmast. Kaos ja organiseerimatus takistasid ohvrite tuvastamise protsessi. Esmaspäevaks leidis kinnitust seitsmekümne seitsme inimese surm ja veel sajad, enamik neist teismelised, olid vigastatud. Kogu riik leinas ja oma Šveitsi kodus tegin seda ka mina.

      Kuigi toona keegi seda ei teadnud, inspireeris Breivik järgmise põlvkonna tapjaid, sealhulgas Connecticuti koolitulistajat Adam Lanzat, kes imiteeris Breivikut üldjoontes samamoodi nagu tema ise Kaczynskit ja McVeigh’d, kuid järelmõjude eel, enne jäljendajaid, läbis Breivik kohtuprotsessi, kus Norra eksperdid hindasid ta süüdivaks. Talle määrati Norra mõistes maksimumkaristus − kakskümmend üks aastat vanglat.

      Draama ja vaidluste arenedes naasin mina pidevalt oma algse küsimuse juurde. Kuidas sai midagi sellist juhtuda? Kuidas sai Norra ühiskond luua koletise, kes ründab oma valitsust ja noori teismelisi? Kuidas sai see juhtuda Norras, maailma rikkuselt teises riigis, kus on peaaegu kõrgeim sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta? Norras, oma 2,6 % töötuse määra ja Nobeli rahupreemiaga?

      Võib ju väita, et hullumeelseid sirgub igast riigist, aga Breiviki СКАЧАТЬ