Dekameron. Giovanni Boccaccio
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Dekameron - Giovanni Boccaccio страница 14
Название: Dekameron
Автор: Giovanni Boccaccio
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Классическая проза
isbn: 9789985658628
isbn:
Neid mõistmatuid sõnu kuuldes vastas Guiglielmo:
„Mu härra, ma ei tea, kas ma oskan teile soovitada midagi niisugust, mida kunagi veel nähtud pole, nagu näiteks maalitud aevastus või midagi selletaolist. Kui te aga tahate, võin ma teile küll soovitada midagi muud, mida teie juures arvatavasti keegi veel näinud pole.”
„Oo palun, öelge, mis see on?” küsis Ermino.
Ta polnud oodanud, mis talle nüüd vastati.
„Heldust,” ütles Guiglielmo kiiresti.
Vaevalt oli Ermino seda sõna kuulnud, kui tal nii suur häbi hakkas, et ta meel selle mõjul peaaegu risti vastupidiseks muutus.
„Jah, härra Guiglielmo,” ütles ta, „ma lasen selle siia maalida, nii et teil ega kellelgi teisel enam põhjust poleks öelda, et ma seda kunagi pole näinud ega tundnud.”
Nii suur oli Guiglielmo sõnade mõju, et sellest päevast peale muutus Ermino kõige heldekäelisemaks ja lahkemaks aadlikuks, ja polnud sel ajal Genovas kedagi, kes oleks võõraid ja oma linna kodanikke nii viisakalt vastu võtnud kui tema.
ÜHEKSAS NOVELL
MEELEKINDLUSETU KÜPROSE KUNINGAS MUUTUB GASCOGNE'LANNA PILKE MÕJUL JULGEKS.
Elisa oli viimane, kellele kuninganna pidi korralduse andma, aga see ei mõelnudki oodata, vaid hakkas kohe rõõmsalt peale:
Sageli, mu noored neiud, on nõnda olnud, et kui igasugused noomimised ja paljud karistused pole suutnud inimest mõjutada, siis on tihti head tagajärge andnud mõni juhuslik, ettekavatsematult öeldud sõna. Seda näitas väga hästi novell, mida Lauretta jutustas. Ka mina tahan seda näidata oma lühikese jutustusega. Head jutud toovad alati kasu ja neid tuleb tähelepanelikult kuulata, ükskõik kes neid ka ei jutustaks.
Pärast seda kui Godefroi de Bouillon Püha Maa oli vallutanud, käis Küprose esimese kuninga valitsemise ajal keegi aadlisoost gascogne’lanna palverännakul issanda haual. Tagasiteel peatus ta Küprose saarel, kus mõned kuritahtlikud inimesed talle toorelt liiga tegid. Kuna ta kaebused mingit tagajärge ei andnud, otsustas ta pöörduda kuninga poole. Keegi aga ütles talle, et see vaev on asjatu, sest kuningas on nii arg ja mannetu, et ta ei jäta karistamata mitte ainult teistele tehtud ülekohut, vaid talub põlastusväärse pelglikkusega ka seda, kui teda ennast solvatakse. Selle tagajärjel valavat igaüks, kel midagi kaevata on, oma meelepaha temale välja, kartmata teda solvata või talle häbi teha.
Kui gascogne’lanna sellest kuulis ja lootuse kaotas hüvitust saada, otsustas ta oma meelte vaigistamiseks kuningale etteheiteid teha ta arguse pärast. Ta läks kuninga juurde ja kaebas talle nuttes:
„Majesteet, ma ei tule teie juurde mitte sellepärast, et teilt võiks mingit karistust loota minule tehtud ülekohtu eest, ei, ma palun hüvituseks teid ainult mulle selgeks teha, kuidas teie välja kannatate, kui teile ülekohut tehakse. Võib-olla oskan ma siis taluda ka minule tehtud ülekohut, mille, olgu jumal mulle tunnistajaks, meeleldi teile üle annaksin, kuna te ju seda nii hästi kanda oskate.”
Kuningas, kes senini loid ja laisk oli olnud, ärkas nagu unest ja alustas sellest, et karistas rängalt daamile tehtud ülekohtu eest ega jätnud siitpeale valjult karistamata kedagi, kes vähegi tema krooni au riivas.
KÜMNES NOVELL
MAESTRO ALBERTO BOLOGNAST HÄBISTAB ISE PEENELT NAIST, KES TALLE TEMA ARMASTUSE PÄRAST HÄBI TAHTIS TEHA.
Elisa vaikis ja nüüd pidi kuninganna ise jutustama hakkama. Ta alustas väärika tooniga:
Armsad daamid, nagu selgetel öödel tähed on taeva ehteks ja nagu kevadel lilled rohelisi aasu ilustavad, nõnda kaunistavad teravmeelsed sõnad vestlusi ja häid kombeid. Oma lühiduse tõttu sobivad vaimukad ütlused rohkem naistele kui meestele, sest kaua ja pikalt rääkida, kui seda saab vältida, on naistele veel vähem sünnis kui meestele. Meie ja kogu meie soo häbiks leidub tänapäeval vaevalt veel naist, kes teravmeelsusest aru saaks või kes, kui aru saabki, sellele vastata oskaks. Sest naistele kunagi nii omase vaimukuse on nüüdsed naised rakendanud oma keha kaunistamiseks: mida kirjumad, triibulisemad ja ehterikkamad nad riietuselt on, seda kõrgemaks ja auväärsemaks nad end peavad. Nad ei mõtle, et kui kõik need ehted eeslile selga laduda, siis suudaks see loom hoopis raskemat koormat kanda kui nemad, ja ometi ei peetaks temast rohkem lugu kui ikkagi ainult eeslist. Mul on küll häbi seda öelda, sest kui ma naistele midagi ette heidan, siis puudutab see ka mind ennast. Need nõnda mukitud, värvitud, kirjudes riietes naised on tummad ja tundetud nagu marmorkujud, või kui nad küsimustele vastavadki, siis nõnda, et oleks olnud parem, kui nad üldse suud poleks avanud. Nad tahavad ennast uskuma panna, et nende oskamatus omavahel või ka meeste seltskonnas vestelda tuleb nende hingepuhtusest, ja oma rumalust nimetavad nad siivsuseks, nagu oleks siivus üksnes see naine, kes räägib ainult oma ümmardajaga, pesunaisega või pagarinaisega. Kui see nõnda looduse poolt on seatud, nagu nad kujutlevad, siis oleks loodus osanud kuidagi piiri panna ka nende lobisemislustile. Tõsi küll, neis asjus tuleb nagu mujalgi silmas pidada aega, kohta ja isikut, kellega vesteldakse, sest nii mõnigi kord on juhtunud, et mees või naine, kes tahab oma teravmeelse sõnakesega teist punastama panna, peab seda häbipuna, mida lootis teisele tekitada, enese palgel tundma, kuna ta oma võimeid pole mõõtnud kaaskõneleja omadega. Et te sellest oskaksite hoiduda ja teie kohta ei saaks käia üldtuttav vanasõna, et naised valivad alati halvema osa, tahan ma täna viimasena teile jutustada õpetliku loo, et te võiksite end eeskujulikena näidata ja teistest kõrgemal olla oma kombelisusega, nii nagu te teistest erinete oma vaimu õilsusega.
Pole palju aastaid tagasi, kui Bolognas elas ja võib-olla veel praegugi elab üle maailma kuulus arst maestro Alberto. Kuigi ta oli ligi seitsmekümneaastane, oli ta vaim veel noor ja värske. Oma keha kiuste, kust loomulik soojus peaaegu juba lahkunud oli, lõi tas veel lõkkele armutuli, kui ta ühel pidupäeval nägi kaunist lesknaist, kes talle väga meeldis ja kelle nimi öeldi olevat Malgherida de’ Ghisolieri. See armastusleek ta küpses südames lõõmas nagu vahest mõnel noorukil, sest kui ta kaunitari õrna ja armast nägu päeval ei näinud, ei saanud ta ka öösel magada. Ta jalutas või ratsutas, nii kuidas parajasti juhtus, alati selle daami maja eest mööda, nii et see ja paljud teised naised kohe taipasid, mis põhjusel see mees nõnda edasi-tagasi jalutab, ja heitsid sageli isekeskis nalja, nähes, kuidas aastatelt nii vana ja paljuelanud mees nii armunud võib olla. Nad näisid arvamisel olevat, et armastuse veetlev kirg tärkab ja elab ainuüksi noormeeste kogenemata hingedes, mitte aga kuskil mujal.
Kui maestro Alberto nõnda ikka veel oma jalutuskäike jätkas, juhtus ühel pidupäeval, et see daam ühes teiste daamidega oma maja läve ees istus. Nähes maestro Albertot eemalt lähenevat, otsustasid nad teda enda juurde kutsuda ja aupaklikult vastu võtta, hiljem aga teda ta armumise pärast tögada. Nii nad tegidki. Kõik tõusid püsti, kutsusid ta sisse, viisid ta jahedasse hoovi, kus nad teda kostitasid peente veinide ja maiustustega. Lõpuks pöördusid nad viisakalt ja armsalt tema poole küsimusega, kuidas see ometi juhtus, et ta sellesse kaunitarisse armus, keda teatavasti nii paljud ilusad ja armsad noormehed austavad. Tundes, et teda tahetakse nöögata, vastas maestro Alberto lõbusa näoga:
„Auväärt daam, ükski arusaaja inimene ja teie eriti ei tohi imestada, et ma teisse armunud olen, СКАЧАТЬ