Dekameron. Giovanni Boccaccio
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Dekameron - Giovanni Boccaccio страница 12
Название: Dekameron
Автор: Giovanni Boccaccio
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Классическая проза
isbn: 9789985658628
isbn:
„Niisiis oled sa Kristuse teinud joodikuks ja heade veinide sõbraks, nagu oleks ta Cinciglione8 või mõni teine teie viinaninadest ja kõrtsihulgustest? Nüüd aga räägid sa alandlikku juttu ja tahad näidata, et asi on tühine. Pole aga sugugi nõnda, nagu sulle paistab. Kui me tahaksime sinuga nõnda talitada, nagu kohustus meilt nõuab, siis oled sa tuleriida ära teeninud.”
Niisuguste ja paljude teiste sõnadega kõneles ta ähvardavat nägu tehes tolle mehega, nagu seisaks ta ees hinge surematust eitav Epikuros ise. Lühikese ajaga suutis ta süüalusele niisuguse hirmu peale ajada, et mehikesel tuli selleks, et inkvisiitor tema peale halastaks, vahetalitaja abiga ta käsi võida püha Giovanni Boccadoro salviga, mis on hea rohi vaimulike ihnutsemise katkutõve vastu, eriti minoriitide juures, kes ei tohi rahasse puutuda. Kuigi Galenos sellest salvist kuskil oma arstiraamatutes pole rääkinud, tarvitas inkvisiitor seda tõhusat rohtu nii ohtrasti, et tuleriit, millega mehikest ähvardati, muutus armulikul kombel patukahetsusrüüks. Ja nagu seisaks mehel ees ristiretk üle mere ja et selle lipp ilusam oleks, tuli tal seljal kanda kollast ristimärki mustal taustal. Kui inkvisiitor raha kätte oli saanud, hoidis ta süüalust mõned päevad enese lähedal ja määras talle meeleparanduseks kohustuse igal hommikul käia Püha Risti kirikus jumalateenistusel, lõuna ajal aga tema juures ennast näitamas. Ülejäänud ajal võis ta teha, mis ise soovib.
Kõike seda täitis patukahetseja usinalt, aga ühel hommikul juhtus ta jumalateenistusel kuulma järgnevaid evangeeliumi sõnu lauldavat: „Teile tasutakse sajakordselt ja te pärite igavese elu.” Need sõnad pidas mees täpselt meeles. Kui ta korralduse kohaselt lõuna ajal inkvisiitori juurde ilmus, leidis ta selle lauas istumas. Inkvisiitor küsis, kas ta hommikul jumalateenistusel käis. Mees vastas kohe jaatavalt. Seepeale küsis inkvisiitor:
„Kas sa seal vahest midagi kuulsid, mis sinus kahtlust võis tekitada või mille puhul sa selgitust sooviksid?”
„Ei,” vastas lihtsameelne mees, „ma ei kahtle milleski, mida ma kuulsin. Ma usun kõike seda kindlalt. Ainult ma kuulsin seal midagi, mis minus teie ja teie munkade vastu suurt kaastunnet äratab. Tarvitseb mul ainult mõelda, missugune kurb saatus teid teises ilmas ees ootab.”
Siis küsis inkvisiitor:
„Mis sõna see oli, mis sinus meie vastu niisugust kaastunnet äratas?”
Lihtsameelne mees vastas:
„See oli evangeeliumi sõna: „Teile tasutakse sajakordselt.””
Inkvisiitor ütles:
„See on õige sõna. Aga miks see sind nii erutab?”
„Ütlen teile seda kohe,” vastas mees. „Sellest ajast peale kui ma siin käin, näen ma, kuidas siit iga päev suurele hulgale vaestele välja antakse vahel üks, aga vahel ka kaks suurt pada leent sellest, mida teil ja munkadel kloostris ülearu on. Kui teile sealilmas iga pajatäie eest sajakordselt tasutakse, siis saate ju nii palju leent, et te sellesse ära upute.”
Kõik, kes inkvisiitori lauas istusid, pahvatasid naerma. Tundes aga, et torge oli sihitud leemeandjate silmakirjalikkuse vastu, sattus inkvisiitor hämmeldusse. Kui esimene protsess talle juba küllalt häbi poleks toonud, oleks ta nüüd enese ja teiste laiskvorstide naeruvääristamise pärast meelsasti uut protsessi alustanud. Pahas tujus ütles ta, et tehku mees, mis ta ise tahab ja ärgu ta enam tema juurde tulgu.
SEITSMES NOVELL
OMA JUTUSTUSEGA PRIMASSOST JA CLUNY9 ABTIST PALJASTAB BERGAMINO VAIMUKALT CANE DELLA SCALA10 OOTAMATUT KITSIDUST.
Kuninganna ja kõik teisedki pidid tahtmatult naerma Emilia jutustuse ja selle lõbusa tooni üle ning kiitma patukahetseja ootamatut nupukust. Kui aga naer vaibus ja kõik vaikseks jäid, hakkas Filostrato, kelle kätte järg oli jõudnud, jutustama:
On väga kena, mu väärikad daamid, kui tabatakse paigalseisvat märki, aga palju enam tuleb imetleda seda, kui kütt äkki silmapiirile ilmuvale märgile otsekohe pihta saab. Vaimulike patune ja räpane elu, mis sageli kõneleb nende kurjast meelest, annab igaühele kergesti põhjust rääkimiseks, pilkamiseks ja laitmiseks. Ma pean kiitma seda tublit meest, kes inkvisiitori ees naeruvääristas munkade silmakirjalikkust, kelle heategevus selles seisis, et nad vaestele andsid seda, mida nad muidu oleksid sigadele pidanud andma või solki viskama, aga veelgi suuremat kiitust on minu arvates ära teeninud see mees, kes mulle eelmise loo jutustamise ajal meelde tuli ja kellest ma teile nüüd jutustada tahan. Ta pilkas nimelt muidu helde Cane della Scala ebatavalist, ootamatult ilmnenud kitsidust naljalooga, milles ta teiste nimede all ennast ja teda kujutas. Lugu ise on järgmine:
Härra Cane della Scala, keda elus tihti õnn saatis, oli üle maailma kuulus kui üks silmapaistvamaid ja heldemaid võimumehi, kes kunagi Itaalias oli elanud keiser Friedrich II-st saadik. Ta oli kavatsenud korraldada Veronas suursuguse ja toreda peo, ning juba oligi sinna igalt poolt kokku tulnud palju inimesi, eriti rohkel arvul neid, kes mitmesugusel viisil oskasid teiste meelt lahutada. Äkki aga mõtles ta ei tea miks ümber ja saatis nad kõik ära, mõnele ka kingitust kaasa andes. Kohale jäi ainult Bergamino, kes oli nii osav ja uskumatult leidlik jutumees, et sellel, kes teda ise kuulnud pole, on temataolist raske ette kujutada. Kuna talle midagi ei antud ja teda ka ära minna ei lastud, jäi ta lootma, et see kõik talle kunagi hiljem veel kasuks tuleb. Härra Canel oli aga niisugune arvamine, et Bergaminole midagi anda tähendab sedasama mis tulle visata. Ta ei lausunud aga Bergaminole sellest sõnagi ega lasknud ka teistel midagi öelda. Juba mitu päeva polnud keegi Bergaminost välja teinud, teda ei kutsutud õukonda ega tahetud tema kunsti näha; küll aga kasvas võõrastemajas arve tema enese, ta hobuste ja teenrite ülalpidamise eest järjest suuremaks ning Bergamino meel läks murelikuks. Ometi jäi ta veel ootama, arvates, et pole hea, kui ta ära sõidab. Et peol korralikult esineda, oli tal kaasas kolm ilusat ja kallist ülikonda, mida suured härrad talle olid andnud. Et võõrastemaja peremees arvete õiendamist nõudis, andis Bergamino talle algul ühe ülikonna, ja kuna ta sealt veel ei lahkunud, siis ka teise. Juba otsustas ta elama hakata kolmanda ülikonna arvel ja vaadata, kui kauaks sellest jätkub, ning siis ära sõita.
Elades nõnda oma viimase tagavara arvel, ilmus ta kord lõunaajal mureliku näoga Cane della Scala juurde. Teda nähes ütles Cane, rohkem küll selleks, et teda kiusata, kui selleks, et talt mõnda teravmeelset vastust oodata:
„Bergamino, mis sul on? Oled nii nukker. Jutusta meile ometi midagi.”
Silmapilkugi ootamata, nagu oleks kõik juba ammu valmis mõeldud, jutustas Bergamino järgmise loo, milles ta silmas pidas oma asju:
„Mu härra, te teate ju, et Primasso oli suur ladina keele tundja ja võrratult vaimukas värsisepp. Nende omaduste tõttu oli ta nii kuulus, et kus teda isiklikult ei tuntud, sealgi oli raske leida inimest, kes tema nime polnud kuulnud. Olles kord Pariisis viletsas olukorras, nagu seda temaga sageli juhtus, sest kel varandust oli, need ei osanud ta väärtust hinnata, kuulis ta räägitavat Cluny abtist, keda ta suurte sissetulekute pärast issanda kirikust peeti kõige rikkamaks prelaadiks paavsti kõrval. Räägiti imeasju tema heldusest, sellest, kuidas tema õukonnas alati pidusid peeti ja kuidas СКАЧАТЬ